Kaks kolmandikku Eesti füsioterapeute on mingil määral läbi põlenud

"Levinud on arusaam, et läbipõlemine on ainult tööga seotud. See ei ole nii, ka teistes valdkondades võib läbi põleda," ütleb Tartu Ülikooli (TÜ) füsioteraapia nooremteadur Christi Ojaste. Ehkki ametlikult läbipõlemist haiguseks ei loeta, on selle hindamiseks olemas kindlad küsimustikud ja tunnused. Näiteks kasutas Ojaste Kopenhaageni küsimustikku (Copenhagen Burnout Inventory), kus eristatakse läbipõlemist eraelus, tööl üldiselt ning konkreetselt igapäevatöös patsientidega.

Veebis täidetav küsimustik läks Ojastel, õendusteaduse nooremteadur Gerli Mõtsal ja füsioteraapia lektor Kadri Medijainenil käiku uuringus, kus nad uurisid Eesti tervishoiusüsteemis töötavate füsioterapeutide läbipõlemist. Kuna neist valdav enamus olid naised, koosnes uuringu valim 90 naisfüsioterapeudist. "Neist pooltel oli läbipõlemise tunnuseid isiklikus elus ning umbes pooltel tööalaselt, patsientidega seoses aga kolmandikul," toob Ojaste välja.

Patsiendi silmis pindu näed, enda silmis ...

Küsitluse vastustest ilmnes, et kõige suurema läbipõlemise skoori said Eesti tervishoiusüsteemis töötavad naissoost füsioterapeudid seoses isikliku eluga. "Selles uuringus ei keskendutud põhjuslike seoste tuvastamisele, aga võib-olla on väga palju kõrgeid ootusi lapsevanema rollile ning ühiskondlikus elus panustamisele. Siin on muidki tegureid, mida me veel ei tea," arutleb Christi Ojaste.

Laiemalt tööga seoses oli vastajate läbipõlemisskoor madalam. Ojaste sõnul jäi see veidi alla kriitilise piiri või oli kohati piiri peal. Kõige väiksemaid skoore said uuritavad kolmandas, üksnes patsienditöö mõõtmes. "Kõige huvitavam leid oli see, et patsient ei ole inimeste kõige kurnavam aspekt, vaid füsioterapeudi töös võivad olla mingid muud kurnavad tahud," märgib nooremteadur. Näiteks kuuluvad füsioterapeudi ametiülesannete hulka ka töö dokumentidega, interdistsiplinaarses meeskonnatöös osalemine, tõenduspõhiste allikatega kursis hoidmine ning kabineti puhastamine.

Ojaste sõnul ei saa tema kasutatud mõõdiku põhjal öelda, kui palju on üks või teine vastaja läbi põlenud. Pigem saab öelda, kas vastajal esineb läbipõlemisele iseloomulikke tunnuseid. Sajapunktisel skaalal seatakse kriitiline piir 50 juurde. "Ehk kui inimesel on 50 või üle 50 punkti, siis ma julgeks väita, et sellel inimesel esinevad selged läbipõlemisele viitavad tunnused, mis vajavad tähelepanu," ütleb nooremteadur.

Nagu öeldud, oli läbipõlemisele iseloomulikke tunnuseid isiklikus elus pooltel osalejatel ning tööalaselt pea sama paljudel. Kõige vähem tuli läbipõlemise tunnuseid välja vahetus töös patsiendiga. "Samas patsientidega seotud mõõtmes olid käärid kõige suuremad," osutab Ojaste. Ootuspäraselt osales uuringus ka mõningaid inimesi, kellel polnud viiteid läbipõlemisele, ent oli ka neid, kes said väga kõrge skoori. "Küllap see on individuaalne, kellele mõjub töö teiste inimestega kõige selgemalt," pakub nooremteadur.

Kõiki kolme mõõdet koos vaadates, nähtus inimeste vastustest, et kolmandikul vastajatest polnud viiteid läbipõlemisele üheski mõõtmes. "Ehk kolmandik nendest naisfüsioterapeutitest on hästi hoitud, nende vaimne tervis on hea ning nad töötavad tõhusalt," avab Ojaste. Kahel kolmandikul oli läbipõlemise tunnuseid vähemalt ühe teemaga seoses. "Igal neljandal vastajal ehk 25 protsendil oli läbipõlemine kõigis kolmes mõõtmes," lisab nooremteadur.

Samas tuli välja, et füsioterapeudid on patsientide tervise suhtes tähelepanelikud, ent iseenda juures läbipõlemist ära tunda ei oska. "Kui küsida neilt, "Kui tihti sa tunned ennast läbipõlenuna?", siis umbes 80 protsenti vastas, et harva. Tulemuste põhjal oli vastupidi – umbes kahel kolmandikul oli läbipõlemise tunnuseid," võrdleb Ojaste.

Läbipõlemine pole moehaigus

Mis võib just füsioterapeudi ametis soodustada läbipõlemist? Christi Ojaste sõnul on oma osa sellel, et füsioterapeut peab patsiendiga toimetama füüsiliselt. Teisalt võib selles ametis kergesti tekkida emotsionaalne kurnatus, sest kokkupuude patsiendiga on pikaajaline.

"Üks teraapiasessioon kestab tavaliselt 30 minutit. Kui tehakse kaks teenust järjest, on see juba vähemalt 45 minutit kontakti. Võrreldes arsti vastuvõtuga, mis kestab kuni 20 minutit, on siin selge vahe sees," selgitab nooremteadur. Seejuures võib arsti kokkupuude patsiendiga piirduda ühe visiidiga, ent füsioterapeudiga kohtutakse kuni pool aastat igal nädalal. "Võib-olla sealt tuleb emotsionaalne seotus ja kurnatus," sõnab Ojaste.

Varasemates uuringutes on tema sõnul peetud läbipõlemise riskiteguriks just tööd teiste inimestega. See võib mõjutada erinevate ametite esindajaid näiteks sotsiaaltöötajaid. "Tahad teist inimest abistada ning annad endast kõik. Nüüd oleneb sellest, kui palju sealt vastu võetakse või kuidas sellesse suhtutakse," arutleb Ojaste. Füsioterapeudi töö eripära on tema sõnul veel see, et see eeldab patsiendi aktiivset panustamist raviprotsessi näiteks teatud harjutuste sooritamist. "Kui patsiendi panus jääb mingil põhjusel tagasihoidlikumaks, siis võib ka see mõjuda füsioterapeudile demotiveerivalt, pikas plaanist emotsionaalset kurnatust põhjustavalt," selgitab ta.

Murekoha ühe leevendusena pakub nooremteadur välja, et füsioterapeutidele võiks tööajas võimaldada rohkem paindlikkust. Tervishoius, kus rahastus tuleb kolmandalt osapoolelt ehk tervisekassalt, on tööaeg ja töökoormus rangelt fikseeritud. Näiteks on paika pandud, mitu minutit kestab üks teenus. Teisalt pakub füsioterapeutide esmaspäevast reedeni ja kaheksast neljani kestev töögraafik mänguruumi. "Kellaaegadega saaks veidi mängida ning päevade lõikes saaks graafikut vabamaks lasta. Võib-olla see annaks parema tasakaalu era- ja tööelus," pakub Ojaste. Kuna naised võivad mingil eluetapil olla ka emarollis, on töö ja eraelu tasakaal tema sõnul eriti oluline.

"Teine aspekt, mida oma tulemustest järeldan, on vähene teadlikkus läbipõlemise iseloomulikest tunnustest," toob nooremteadur välja. Ühe lahendusena võiks rohkem rääkida läbipõlemise tunnustest ning leevendusvõtetest füsioteraapia õppekavas. Teiseks võiks töötavatele füsioterapeutidele pakkuda erialase täienduse kõrval rohkem enese hoidmisega seotud koolitusi.

"Minu sõnum on see, et läbipõlemist on liialt pisendatud. Sellest on meediast räägitud väga palju võtmes, kuidas see on loomulik igapäeva osa ning kõik on läbi põlenud," sedastab Ojaste. Tema hinnangul ei peaks inimesed läbipõlemisega leppima.

Füsioterapeutide ning teiste tervishoiutöötajate läbipõlemine vajab tema sõnul kahtlemata tähelepanu, kuna see võib hakata mõjutama ka teenuse kvaliteeti, tulemuslikkust ja inimeste rahulolu sellega. Igaüks saab ennast jälgida, ent tähelepanelik tasub olla ka kolleegi suhtes. Samuti saab nooremteaduri sõnul teha muudatusi juhtimises. "Peame tervishoiutöötajaid ka hoidma, muidu meil pärast ei olegi enam mingit tervishoidu, millest rääkida," sõnab ta.

Christi Ojaste, Gerli Mõts ja Kadri Medijainen kirjutavad oma uuringust ajakirjas Medical Rehabilitation.

Allikas: https://novaator.err.ee/