TTÜ teadlased: kuidas päästa Eesti inseneriharidus?

Soome, Rootsi, Taani või isegi Itaalia ei ole käpuli, meie oleme, tõdeb Eesti Teaduste Akadeemia president Mart Saarma 25. jaanuari Postimehes. Miks asi nii on? Sellepärast, et iseseisvuse 33 aasta jooksul ei ole Eestisse tekkinud märkimisväärset kõrgtehnoloogilist teaduspõhist tööstust ega teenindust. Meil unustati lihtsalt ära, et pole rikkust ilma tööstuseta ega kõrgtehnoloogilist tööstust ilma insenerideta. Need aga rajanevad innovaatilisel teadusel, viimane omakorda rakendusuuringutel, tööstusomandi kaitsel ja patentidel.

Praegu on viimane aeg astuda otsustavad sammud, et võimendada inseneriharidust ja rakendusliku inseneriteadust ning arendada kõrgtehnoloogilist tööstust. Valikut pole, peame muutuma nutikamateks. Loome ju praegu ühe töötaja kohta poole vähem väärtust kui Ameerika Ühendriikides ning vahe Skandinaaviaga on suurem kui kolmandik. Teiste riikidega kõrvutades on seis iseäranis halb tööstuses, mis võiks hoopis olla Eesti majanduse lipulaev.

Ajalooline puudujääk tuleb korvata

Kahtluseta on tekkinud inseneriteaduse ja -hariduse finantseerimise ajalooline puudujääk. Tehnikaülikooli emeriitrektor Andres Keevallik meenutab raamatus "Uuele kvaliteedile ja väärikale positsioonile", et kui 1990ndatel sai Tehnikaülikool riiklike investeeringuid 22 miljoni krooni eest, siis Tartu Ülikool sai 30 korda rohkem, üle 720 miljoni. Seega panid toonased riigivalitsejad ja otsustajad ca 30 aastat tagasi aluse insenerihariduse praegustele probleemidele ning ka inseneeria valdkonna haridusele tööstuse ja teaduse kiratsemisele.

Probleeme näevad isegi Eestisse investeerinud rahvusvahelised suurettevõtted. Näiteks Estonan Celli omanikfirma Heinzel Groupi juht Sebastian Heinzel ütles 7. veebruaril Delfi Ärilehes, et "Teil on fookus olnud IT-l ja -tehnoloogial aga mitte tööstusel."

Osaliselt on see mõistetav. 30 aastat tagasi oli noorel Eesti riigil vaja riigi ülesehitamiseks riigiteaduste, õigusteaduse ja muude valdkondade kiiret arendamist. Suurepärane otsus sai tehtud ka aastal 1996, kui käivitus projekt "Tiigrihüpe", seda riigi tippjuhtide eestvõttel ja toel. Sellest sündis hiljem ka IT akadeemia.

Pole kahtlust, et kogu Eesti tuleviku huvides peab nüüd olema kord inseneeria käes. Sarnaselt Tiigrihüppele on väga vaja, et poliitikakujundajad märkaksid inseneeria vajadusi ja võimalusi ning toetaksid vankumatult sellealaseid algatusi. Praegu sellised poliitilised eestvedajad sisuliselt puuduvad, aga võiks tekkida näiteks Eesti Vabariigi presidendi, peaministri ja haridusministri näol. Vajame ju hüpet inseneerias!

Läbiproovitud ja toimivad lahendused

Eelmisel aastal Eesti riigi, õppeasutuste, ettevõtete ja erialaliitude koostööalgatusena loodud Inseneriakadeemia on suurepärane algatus hariduse kvaliteedi tõstmiseks, inseneride järelkasvu kindlustamiseks ning valdkonna populaarsuse suurendamiseks. Eelarveliselt moodustab aga Inseneriakadeemia rahastus 0,84 protsenti Tehnikaülikooli aasta eelarvest. Sellega pole võimalik teha muudatusi mastaabis, mida Eesti riik vajab.

Kahtlemata on Inseneriakadeemia suurepärane algatus, aidates väga palju insenerihariduse ja -kutse propageerimisel ning vähendada tudengite väljalangevust. Vaja on aga ressurssi, et luua uusi inseneeria-alaseid võimekusi, et oleks, mida populariseerida ning võimendada Inseneriakadeemia kaasabil.

Soome, Rootsi, Holland, Taani, Saksamaa, Šveits jt edukad Euroopa maad on riigid, kus on hästi arenenud kõrgtehnoloogiline tööstus. See tugineb hästi rahastatud inseneri- ja tehnoloogiaõppele ning teadusele, toetades omakorda teadmussiiret ning ettevõtluskoostööd ülikoolide ja erasektori vahel. Kõigis nendes riikides on juhtiva tehnikaülikooli rahastus suurem kui juhtiva klassikalise ülikooli rahastus, kuna inseneeria- ja tehnoloogiaõpe on kallim võrreldes erialadega, mis ei eelda suuri laboreid ja aparatuuri.

Siin on mõned näited. Saksamaa Müncheni Tehnikaülikooli (44 000 üliõpilast) kogueelarve on 1,89 miljardit eurot aastas, millest 1,44 miljardit moodustab riiklik rahastus; Müncheni Ülikooli (52 000 üliõpilast) kogueelarve on 0,8 miljardit eurot aastas, millest riiklik rahastus moodustab 0,54 miljardi. Rahastuse erinevus on kolmekordne, seda tehnikaülikooli kasuks. Sarnane rahastamise muster on ka Šveitsis: ETH Zürich versus Zürichi ülikool, ja Hollandis: Delfti Tehnikaülikool versus Amsterdami ülikool.

Tallinna Tehnikaülikooli riiklik rahastus on aga ca 30 protsenti madalam võrreldes klassikalise ülikooli ehk Tartuga. Seega täiesti vastupidine tarkade kõrgtehnoloogiliste tööstusriikidega.

Puudub pikaajaline riiklik strateegia

Üliõpilaste arvule teisendades on Soomes Aalto Tehnikaülikooli rahastus 20 protsenti üliõpilase kohta suurem kui Helsingi Ülikoolil, Taani Tehnikaülikoolil 30 protsenti suurem versus Kopenhaageni Ülikoolil ning Rootsi Kuninglikul Tehnikaülikoolil ligi poole suurem kui Stockholmi Ülikooli. Inseneeria- ja tehnoloogiaõpe on võrreldes muude erialadega kallim. Eesti ülikoolidega võrdluses on Tallinna Tehnikaülikooli riiklik rahastus tudengi kohta võrreldes Tartu Ülikooliga vaid ca 10 protsenti suurem.

Lisaks paistab Eesti OECD riikide hulgas teaduse valdkondlikus rahastamises silma keskmiselt suurema loodusteaduste, keskmiselt madalama tehnika ja tehnoloogia ning arsti- ja terviseteaduste osakaaluga. See pärsib rakenduslike uuringute läbiviimist, teadlaste ja inseneride rakendamist erasektoris ning ei toeta erasektori investeeringute suurendamist teadus- ja arendustegevusse. Jääme varem nimetatud riikidele SKP kohta selles arvestuses üle kahe korra maha.

Küsimus seisneb selles, kuidas eelnevalt kirjeldatud teadmise ja arusaamise juures muuta ülikiirelt suunda ning võimendada inseneeria rakendusteadusi ja õpetamist rõhuga kõrgtehnoloogiliste inseneeria valdkondade eelisarendamisele.

Kõrgtehnoloogiline tööstus põhineb innovaatilisel teadusel

Kriitikud arvavad, et Eesti ei suuda kunagi üheski insenertehnilises valdkonnas pakkuda maailmatasemel insenerilahendusi. Julgeme selle väite ümber lükata. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli professori, akadeemik Jarek Kurnitski eestvedamisel loodud energiatõhususe tippkeskus suunab korterelamute renoveerimisalast ja uute energiatõhusate hoonete teavet ning regulatsioone terves Euroopas.

Siin on teine näide. Tehnikaülikooli ja Tehnikakõrgkooli loodud tudengivormel tuli 2024. aastal 889 võistkonna konkurentsis maailma parimaks. Et olla maailma parim, peab toode, sel juhul vormel, olema viimse kui detailini pungil kõrgtehnoloogilise tööstuse eelduskomponentidest ja detailidest. Vormelitiimi maailmameistriks tüürinud kapteni Kristjan Taimla hinnangul on tudengid projekti jooksul välja töötanud mitmed uudsed teadusmahukad arendused, mida saaks kindlasti ka tööstuses kasutada.

Häda on siin selles, et vormelitiimi suurus on ca 50 noort, mis on ca 0,3 protsenti Eesti sündide aastakäigust. Lisaks on need noored aga juba koos oma teadmiste ja ideedega värvanud sellised hiidud nagu Sauber, BMW, Koenigsegg jt.

Kriitiline mass

Et Eesti kõrgtehnoloogilise tööstuse käimatõmbamiseks ideid ja tarkasid noori jaguks, peaks paratamatult selliseid noori ülikooli lõpuks olema igal aastal mitte 50 vaid vähemalt 1500. Need noored peaksid ülikooli ajal läbima sarnase projekt- ja probleemipõhise õppe, millesse peavad panustama uurimisgruppide parimad eksperdid ja rakendusteadlased.

Projekt- ja probleemõppe tulemuslikust saaks mõõta patentidega, mida taotleb ülikool. Võttes arvesse Mart Saarma hinnangut, et Eestis võetakse igal aastal ainult ca 50 patenti, Nokias aga ca 1000 ja Samsungis ligi 2000, on selline lahendus hädavajalik.

Vormelile sarnaseid võistlusformaate on maailmas palju. Päikeseauto, tehisaru, isejuhitavad laevad, droonid, sildade projekteerimine ja mudeldamine on ehk nendest tuntuimad, aga võisteldakse ka tarkade materjalide ja salvestustehnoloogiate jm konkurentsis. See peaks olema üks peamine õppeväljund – osaleda ja olla maailma parim oma valdkonna võistlustel.

Just siin tuleb sein ette. Tudengivormeli eduloo tõttu teame, mis on maailma parimaks saamise hind. Selle eduloo teistele valdkondadele laiendamiseks ei ole Tallinna Tehnikaülikoolis ehitusmaterjalide, keskkonnakestlike tehnoloogiate, drooninduse, paljude teiste valdkondade teadust ega uurimisrühmi eesotsas professoriga või siis pole need tööstuse vaates piisavalt kõrgel tasemel. Täiendavat võimestamist vajavad veel mitmed valdkonnad näiteks salvestustehnoloogiad.

See kõik on eeldus rohkemate maailmameistritiitlite Eestisse toomiseks, patentide omandamiseks ning siit edasi kõrgtehnoloogilise tööstuse tekkimiseks.

Majanduslangusest tuleb ennast ise välja investeerida

Tehnikaülikoolil lasub seadusega kehtestatud vastutus tagada tehnikahariduse ja -teaduse Eesti inseneride ning tehnikateadlaste järelkasv. Praeguse rahastuse juures suudab Tehnikaülikool vastutada ja tagada inseneri- ja tehnoloogiavaldkonna tööjõuvajaduse kaetuse.

Kõrgtehnoloogilise tööstuse väljaarendamiseks ja laienemiseks uutele suundadele vajab aga inseneriharidus arenguhüpet. Selleks on vaja kindlat tahet ja kiireid ning julgeid otsuseid, mis hõlmavad prioriteetsete kõrgtehnoloogia valdkondade kindlaksmääramist, riikliku finantseerimisstrateegia muutmist ja eraraha kaasamist. Oluline on siinkohal näha lisafinantseerimist mitte jooksvate kulude katmisena, vaid pikaajalise tasuva investeeringuna.

"Majanduslangusest tuleb ennast ise välja investeerida," ütles eelmise aasta 8. augusti Äripäevas tabavalt Robert Kitt: "Uued investeeringud toovad töökohti ja lisaväärtust. Investeeringute tegemata jätmine suurendab aga kulutusi tulevikus." Seda mõtet võib laiendada inseneriharidusele. Investeeringud kõrgtehnoloogiliste teadusvaldkondade arendamisse loovad töökohti ja lisaväärtust, täidavad riigieelarvet ning loovad rohkem võimalusi tervele Eestile.

Inseneeria ja teaduse koostöö olulisust Eesti tulevikule rõhutab ka Rootsi Kuningliku Inseneriteaduste Akadeemia endine president Tuula Teeri ülikooli ajakirjas Mente et Manu. Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvahelise nõukoja liikmena näeb Teeri ülikooli ambitsioonikas arengus Eesti inseneriteaduse ja jätkusuutliku arengu saavutamise võtmetegurit. Samas tekib kohe küsimus, kas inseneriteaduse teadlik arendamine on siiski Eesti rahvusliku arengu teekaardil.

Edukates tööstusriikides panustab inseneriharidusse ka erasektor

Õpime edukatelt naabritelt. Soomes mõisteti aastakümneid tagasi kõrgel tasemel tehnika- ja tehnoloogiahariduse tähtsust, tulevikupotentsiaali ning jätkusuutliku rahastuse olulisust.

2010. aastal alustas Soomes Aalto ülikool ning kohe loodi Aalto ülikooli tugifond (Aalto Endowment), mille eesmärk on võimendada multidistsiplinaarse hariduse ja teaduse rahastamist, aidata kaasa uute innovaatiliste lahenduste leidmisele ning rakendamisele Soome majanduses. Oluline faktor, mis aitas Aalto ülikoolil jõuda praeguseks maailma juhtivate tehnikaülikoolide hulka, oli tugifondi loomine koostöös ülikooli, riigi ja erarahastajatega.

Fondi loomisel korraldati raha kaasamise kampaania, mille jooksul koguti 200 miljonit eurot erakapitali, Soome riik lisas 2,5-kordse rahastuse. Kampaania lõpuks koguti 700 miljonit eurot, millest sai tugifondi põhikapital.

Praeguseks on fond tänu investeeringutele ja jätkuvatele erakapitali panustele kasvanud ca 1,3 miljardi euro suuruseks. Selle eesmärk on jätkuvalt genereerida iga-aastast tulu, et tagada maailmatasemel ülikoolile vajalik stabiilisus ja rahastada ülikooli strateegiliste eesmärkide saavutamist. Aastal 2023 teenis fond 107 miljonit investeeringute tulu, millest 37 miljonit suunati ülikooli eelarvesse ning ülejäänud fondi põhikapitali. 2023. aasta lõpu seisuga oli fondi netotulukus alates loomisest 5,4 protsenti.

Kuidas leida selline raha aga Eestis nii, et ei tekiks pingeid siinsete ülikoolide, aga ka Tehnikaülikooli enda valdkondade vahel?

On õige aeg Eesti Insenerihariduse sihtkapitaliks

Eesti tingimustes uurimisrühma või valdkonna arendamine vajab hinnanguliselt 500 000 eurot aastas, mis sisaldab ka investeeringuid taristusse ja aparatuuri ülalpidamist läbi juba plaanitava ülikooli taristufondi. Selleks, et muutuseid tekitava tulemusteni jõuda, on vaja uurimisrühma ülesehitamist ja arendamist sillata vähemalt viis aastat järjest. Kui eelisarendame näiteks kümmet valdkonda, oleks investeering viis miljonit eurot aastas ja 25 miljonit viie aasta jooksul.

Eestis on aeg küps, et hakata lisaks riiklikule haridust rahastama investeeritud vahendite tulu arvelt nii, nagu seda tehakse Soomes juba pikemat aega. Selleks tuleb Tehnikaülikooli tarvis luua Eesti Insenerihariduse sihtkapital, mille missioon on ülikooli, ettevõtjate, eraisikute, riigi ning muude organisatsioonide ja institutsioonide järjepideva panuse kaudu rahastada Eesti majanduse jaoks kriitilise tähtsusega insenerivaldkondade õppe- ja teadustegevust.

Fondi eesmärk on leida ülikooli enda, riigi ja eravahendite kaasamise kaudu järgneva viie aasta jooksul kuni viis miljonit eurot aastas, millega rahastatakse kuni kümmet insenerivaldkonda.

Inseneri ja tehnoloogiavaldkonna võimalikud kõrgtehnoloogilised suunad, mida eelisarendada aastatel 2026–2030, võiksid olla näiteks tehisintellekt inseneerias; tööstusautomaatika ja robootika; biomassi väärindamine; rakenduslik tööstusökonoomika ja- juhtimine; energiasalvestustehnoloogiad; õhu, maa ja mere droonindus; andmeteadus; elektroonika kõrgtehnoloogilises tööstuses; komposiitmaterjalid ja tehnoloogiad; nutikad kaitsetööstuse lahendused ning rakenduslik biomehaanika.

Inseneriharidust saab toetada investeeringutulult

Prioriteetsete suundade lõplik valik tuleks teha koostöös ülikooli, riigi ning erialaliitude ja tööandjate keskliiduga eelisarendades valdkondi, mida on valmis erasektor ja riik sihtkapitali kaudu kaasfinantseerima.

Samas on vaja kasvatada üheskoos investeeritava sihtkapitali maht piisavale tasemele, et peale 2030. aastat jätkata insenerihariduse toetamist investeeringutuludelt. Seega on vaja leida lahendus, kus esimese viie aasta jooksul lisaks uute valdkondade jooksvale rahastamisele akumuleeritakse vahendeid ka põhikapitali jaoks.

Aalto Ülikooli eeskujul saab Insenerihariduse sihtkapital kujuneda nii erakapitali, ülikooli enda kui ka riigi võimendamise toel nii nagu on joonisel näha.

Tehnikaülikooli eesmärk on koguda kampaania jooksul toetajate annetusi ning lisada ise vahendeid summas 10–15 miljonit eurot, millele lisab riik Soome analoogi kasutades kolmekordse võimenduse.

Suudame seda sest, 30 aastat tagasi vilistlaste loodud Tehnikaülikooli Arengufond, millel on Insenerihariduse sihtkapitali tulevase haldajana pikaajaline kogemus nii raha kogumisel kui ka ülikooli toetamisel. Seega ei ole vaja luua midagi uut, vaid anda olemasolevale hästi toimivale institutsioonile lihtsalt hoogu juurde.

Just sellel kevadel algavad ülikooli ja riigi vahelised halduslepingu läbirääkimised järgmiseks viieks aastaks. Riiklik prioriteet peab olema kõrgtehnoloogilise tööstuse väljaarendamine ning selleks tuleb halduslepingus kokku leppida prioriteetses insenerivaldkonna arendussuunad ning kokku leppida nii lühiajaline rahastus kui ka pikaajaline finantseerimine Insenerihariduse sihtkapitaliga.

Kahtlemata on see plaan esmapilgul väga ambitsioonikas, kuid see on Eesti riigi valikute küsimus. Meie eesmärk oli välja pakkuda üks võimalus, kuidas Eesti võiks jõuda kõrgtehnoloogiliste tööstusriikide hulka.

Allikas: https://novaator.err.ee/