„Kummist pole keegi.“ Vahel peab töötaja sunniviisiliselt puhkusele saatma, kolmeks nädalaks korraga
11.03.2025
Aina enam hägustuvate töö- ja erealu piiridega maailmas pole haruldane, et töö imbub vaikselt igasse ärkvelolekutundi ning inimesed pingutavad parimate tulemuste nimel alaliselt maksimaalsel tasemel.
Kui mõne juhi jaoks võib tunduda, et tegu on millegi positiivsega – saab ju palju tööd tehtud – siis on selge, et see ei ole jätkusuutlik. Seetõttu peaks pikaajalisele edule keskendunud juht vajadusel jala maha panema ja ülepingutava töötaja kasvõi sunniviisiliselt puhkama saatma.
Tänane töökultuur soosib tihti kiiret tempot, hübriid- ja kaugtöö hägustavad töö- ja eraelu piire ning oma töös hea olemine on midagi, mille üle tuntakse järjest rohkem uhkust. Mingi piirini on see areng positiivne ja sellises keskkonnas töötavad inimesed suudavad kiirelt areneda, saavutada häid tulemusi ja tõeliselt silma paista. Ent minnes liiga kaugele, pole vaja läbipõlemist kaugelt otsida.
Ületöötamisest ja läbipõlemisest küll räägitakse, sageli ka võtmes, et seda tuleks vältida, ent paljude jaoks on täna tööl endast maksimumi andmine ikkagi uhkuse asi. See on midagi, mida nauditakse ning pole haruldane, et mõnest tiimist leiab inimese, kes räägib uhkusega, kuidas ta pole juba kaks aastat päevagi puhanud. Justkui viidates sellega, kui pühendunud ta oma tööle on. Aga see ei ole hea asi. Ei töötajale endale, ega ettevõttele tervikuna.
Keegi pole kummist
Sageli on agara töötaja pühendumine nii suur, et inimene ei pane tähelegi, kuidas ta väsimus kuhjub. Kui inimesel on silme ees vaid järgmine ülesanne, tööpäev või -nädal, võib mõte puhkusest tunduda võimatuna, kuna sel juhul jääks töö ju tegemata.
Just kõige enam tööle pühenduvad inimesed kipuvad sageli ära unustama, et keegi ei jaksa lõputult ja ilma pausideta täistuuridel töötada. Või isegi kui tundub, et jaksab, siis reaalsus on teistsugune: ühel hetkel käib läbipõlemiskõrks lihtsalt ära. Ning siis on juba hilja midagi muuta.
Mentaliteet, et puhkus on nõrkadele, ei ole jätkusuutlik. Ideaalis peaks sellest aru saama töötajad ise, ent on kriitiliselt oluline, et seda mõistaks juhid. Hea juht peab aru saama, et piisav kogus puhkust tähendab, et inimesed on värsked, teravad ja valmis väljakutsetele vastu astuma.
Seejuures pole ka juhi töö mitte ainult märgata ületöötamise äärel olevat töötajat ja talle vihjata, et äkki võiks natuke aega maha võtta, vaid olla ka eeskujuks ja edendada sellist kultuuri, kus ületöötamine ei ole auasi.
Inimene peaks saama võimaluse puhata kolm nädalat järjest
Samuti on juhi asi märgata ja öelda, kui mõni töötaja ikka selgelt puhkust vajab või tööd „liiga tõsiselt“ võtma hakkab. See võib küll veidi kummalisena tunduda, ent on töötajaid, kelle jaoks tööandja seatud eesmärgid on vaat et olulisemad kui juhi enda jaoks. Juhi vastutus on märgata, millal inimesed kipuvad üle töötama ning vajadusel neile ka otse öelda, et nüüd oleks õige hetk aega maha võtta ja korraks palmi alla sõita.
Juhi vastutus ei lõppe ka lihtsalt soovitusega puhata, vaid tema asi on ka sellise keskkonna loomine, kus inimene päriselt puhata saaks ja tahaks. See tähendab nii mõistliku töökorralduse juurutamist, kui ka märkamist, kui keegi on minemas liiale.
Kui ikka puhkusetabelist vaatab kellegi nime tagant vastu kahe kuu jagu kasutamata puhkusepäevi, on ilmselgelt aeg sekkuda – ja endalt küsida, miks seda olukorda juba varem ei märgatud.
Ning see sekkumine tähendab enamasti seda, et kellelgi soovitatakse tungivas kõneviisis veidikeseks aeg maha võtta. Kui mitte muud, siis vähemalt mõneks päevaks, et korrakski lasta ajul tööasjadest puhata ning lubada vahapeal kehal tööstressist taastuda.
Lühikesed pausid ei asenda pikki puhkuseid
Sellised lühikesed pausid on kahtlemata kasulikud, kuid need ei asenda pikki puhkuseid. Seetõttu ei tasu ka unustada, et mõistliku töökorralduse loomisel tuleks luua soodne pinnas ka pikemaks puhkamiseks.
’Olemas peavad olema sobivad asendajad, töökorraldusreeglid peavad soosima aegsat infovahetust ning keegi ei tohi tunda, et kogu projekt seisab püsti vaid nende õlul. Iga töötaja peab tundma, et isegi kui ta peaks olema 3-4 nädalat puhkusel, kulgeb kõik hästi ja tagasi tulles ei oota teda postkastis tuhat ja üks kriitilist probleemi, millega vahepeal lihtsalt ei tegeletud.
On selge, et igas tiimis on inimesi, kes armastavad oma tööd ja soovivad alati teha asju rohkem ja paremini, kui keegi teine. Ent ka need inimesed peavad suutma vahepeal aja maha võtta. Kui mitte, siis neid lihtsalt enam ühel hetkel pole, kuna keegi ei suuda täistuuridel töötada lõputult. Kui inimene ei suuda ise õiget piiri ära tunda, lasub selle leidmise kohustus juhi õlul.
Allikas: https://arileht.delfi.ee/