1. MAI | Harri Taliga: kas keegi veel mäletab, et töölistega seoti see kaheksatunnist tööpäeva nõudes?

Väidetavalt just 1. mail valiti keskajal paljude Euroopa linnade eeskujul Tallinnaski maikrahv ja -krahvinna ning peeti võistlusi ammulaskmises (papagoilaskmises). Euroopast alguse saanud volbripäeva ja -öö tähistamise levikule aitas kaasa Goethe „Fausti“ ilmumine XIX sajandi algul.

Töölisliikumise tausta omandas 1. mai XIX sajandi lõpus seoses keskse nõudmisega kehtestada kaheksatunnine tööpäev. 1886. aasta mai algul korraldati USAs ja Kanadas selle nõudmise toetuseks rida miitinguid ja meeleavaldusi. Neist ühe laialiajamisel 4. mail sai Chicagos surma kuus meeleavaldajat. 

Kolm aastat hiljem Pariisis peetud teise Internatsionaali asutamiskongress kutsus töölisliikumist üles korraldama suurt rahvusvahelist meeleavaldust, toetamaks töölisklassi nõudmist kaheksatunnise tööpäeva osas. Mälestamaks Chicagos tapetud meeleavaldajaid valisid Ameerika töölisorganisatsioonid meeleavalduse päevaks 1. mai. Hiljem muutus 1. mai meeleavaldus iga-aastaseks ürituseks.

1. mai on riigipüha paljudes riikides, Eestis seadustas selle Asutav Kogu 27. aprillil 1920. aastal (miks ja kuidas, vajab veel põhjalikku arhiivitööd). Olgu märgitud, et seadus, mis andis töörahva püha puhul paljudele töötajatele vaba päeva, võeti Soomes vastu pea veerand sajandit hiljem. 1955. aastal pühendas katoliku kirik 1. mai pühale Joosepile, kes on muu hulgas ka tööliste ja käsitööliste kaitsepühak.

Ühtsus on endiselt tähtis

Eesti NSVs tähistati 1. maid töörahva solidaarsuse päevana võimutruude demonstratsioonidega, kuhu asutused ja ettevõtted meelitasid oma töötajaid mitmesuguste hüvedega, näiteks 1980ndatel nii mõnelgi pool kümne rubla maksmisega igale demonstrandile. 1994. aasta veebruaris vastu võetud pühade ja tähtpäevade seadusega sätestati 1. mai ka taasiseseisvunud Eestis ametlikult kevadpühana.

Tänapäeval klassivõitluse retoorikat kandmata edastab 1. mai ometi jätkuvalt sõnumit, et töötajate jõud on ühtsuses ja ühises tegutsemises. Sätestab ju kehtiv tööõigus töötingimustele miinimumnõuded, millest töötaja jaoks halvemaid/vähem soodsaid kohaldada ei või, lähtudes samas põhimõttest, et konkreetsed tingimused lepivad omavahel kokku töötaja ja tööandja. Olgugi formaaljuriidiliselt tegemist võrdsete partneritega, tunnistab rahvusvaheline tööõigus töötajat töösuhte nõrgema osapoolena.

Üldtunnustatud võimalus sellest nõrkusest vabaneda on töötajate ühine tegutsemine, sealhulgas kollektiivläbirääkimiste pidamine tööandjaga, leppimaks kokku töötasusid ja minimaalsetest soodsamaid töötingimusi. Kuigi Eesti ametiühingutel pole ette näidata Põhjamaade sõsarorganisatsioonidega võrreldavat liikmeskonda, jätkavad need pingutusi kollektiivlepingute sõlmimiseks. Ja juhuks, kui kokkuleppeni ei jõuta, on ellu kutsutud ka riikliku lepitaja institutsioon.

Nõukaajal oli 1. mai tähistamine mõeldamatu ilma loosungita „Rahu, töö, mai!“, kuid alates 2022. aastast, mil Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas, ei maksa idanaabri juures tolle klassikalise loosungiga enam tänavale minna, sest soolaputkasse sattumine on kindlamast kindlam. Nii et ajad muutuvad – isegi Venemaal – ning ajas muutuvad ka 1. mai ja selle tähistamine.

Allikas: https://www.ohtuleht.ee/