Jüri Tiidermann: roheaktivistide kära ja vaikiva enamuse hääl

Jälgides meedias toimuvat diskussiooni looduskaitsjate, roheaktivistide ja teiste arvajate vahel, tundub, et seal, kus ülejäänud maailm näeb väljakutseid, on meie kohalikele tarkadele asi ammu selge: meil peab olema sada protsenti taastuvenergia, kliima nimel kinni pandud põlevkivi-, ja metsatööstus, turba asemel kasvavad taimed puidukiust, suletud tööstuste asemel õitsevad vesiniktehnoloogiad ja loodusturism. Ehk kõik see, mille nimel on Eesti viimastel aastatel pingutanud ning mis on osaliselt põhjustanud kõrgeid energiahindu ja tervete sektorite langust.

Keerulistel majandus- ja energeetika teemadel teevad kõva häält tihti sellised inimesed, kes ei pruugi omada detailset ettekujutust olukorrast ega esindada vaikiva enamuse arvamust. Just need hääled on mänginud olulist rolli ka viimaste aastate poliitika kujundamises. Kõiketeadjad saadavad poliitikutele endiselt tugevaid, ent valesid signaale, lõpptulemuste eest vastutamata. Valesti tehtud otsuste mõju langeb aga tavainimesele, kes ei jõua aktivistidest üle karjuda.

Eestlased katsejäneste rollis

Ühe asjaga on rahvusvaheline aktivism ja looduskaitse siiski väga hästi hakkama saanud, nad oskavad tuua avalikkuse ette tõsised murekohad. See on väga väärtuslik oskus. Kuid minu hinnangul peaks aktivismi roll siin piirduma, lahenduste leidmine on juba poliitikute ja valdkonna spetsialistide tööülesanne.

Reaalne elu ei käi kokku uisapäisa loobitud loosungitega "Lõpetage kohe!" või "Peatage see täna!", mis kõlasid Eesti Energia õlitehase kohta. Niinimetatud rasked õlid olid, on ja jäävad ka järgmisteks kümnenditeks laevakütuste koostisosaks, iseküsimus on see, kas neid toodetakse põlevkivist Eestis, frakkimise teel Ameerikas või naftatootmise jääkidest Saudi Araabias.

Praegu ei ole meil teist kütuseliiki ega ka muud tehnoloogiat laevade efektiivseks käitamiseks. Kaks suurtankerit, millesse tegelikult mahub kogu Eesti ettevõtete aastatoodang, saavad vabalt käia ka teistes sadamates. Kaotame sellest vaid meie ja kasumlik pole see mitte kliimale, vaid mõne teise riigi kodanikule või ettevõttele.

Hoopis tasakaalukamat tegutsemisloogikat näitavad meile suured riigid nagu Hiina ja USA, kes liiguvad rohetehnoloogiate suunas aeglaselt, toetudes oma loodusressurssidele kuni lõplike lahenduste valmimiseni.

Hiina on jätkuvalt üks suurimaid söe kasutajaid maailmas: selle loo lugemise ajal põletab Hiina kümneid tuhandeid tonne kivisütt (7 400 tonni kivisütt minutis). Samal ajal panustab ta jätkusuutlike alternatiivide arendamisele, investeerides taastuvenergiasse, elektrisõidukitesse ja tuumaenergeetikasse. Kiiresti arenev ja tehnoloogiliselt tugev Hiina on pidevas energia defitsiidis ja seetõttu ei saa ta hetkel endale rohelist katsetamist lubada. Söejääma ehitus võtab kaks aastat, tuumajaama ehitus kümme aastat, roheenergia aga kaks kuud, kuid kuna tegu on ebastabiilse tootmisega, toetatakse seda tugevalt fossiilipõhiste maavaradega.

Ka USA-s näeme mitmekesist energiakandjate paletti. Nafta ja maagaas mängivad endiselt suurt rolli, kuid paralleelselt arendatakse suure hoo ja eduga tuule- ja päikeseenergiat ning elektrisõidukeid, eesmärgiga hoida üleminek sujuvana, vältides suuri majanduslikke šokke ja töökohtade kadumist.

Eesti ambitsioon jõuda 2030. aastaks sajaprotsendilise taastuvenergia kasutamiseni ning sulgeda põlevkivitööstus näeb nende näidete põhjal välja nagu tühipaljas loosung. Hispaanias, kus taastuvenergia osakaal oli "vaid" 57 protsenti, on rahvusvahelise meedia tähelepanu keskmes pealkirjadega, mis räägivad riigi elektrivarustuse ebastabiilsusest ja hinnatõusust. Tsiteerides Ahti Asmanni: oodati ja kardeti maailma lõppu, aga lõpuks sai otsa hoopis elekter.

Liiga kiire ja järsk üleminek toobki reeglina endaga kaasa majanduslikke ja sotsiaalseid väljakutseid, mida täheldame ka Eestis. Oleme aktivistide ja arvajate surve all justkui katsejänesed, kes liiguvad uisapäisa teadmatuse suunas. Seal, kus suured ja targad ei kiirusta, aetakse meid justkui taga. Kas tark riik ei peaks ikkagi olema pigem tagasihoidlik? Kas habras majandus ei peaks ennast püüdma kaitsta ja hoida? Kes meid meie riigis taga ajab? Kuhu me kiirustame?

"Teil on kõik ikka valesti!" suhtumine

Kes meid taga ajab, on endiselt ebaselge, aga kahtlustan, et selles hirmus on oma roll nii poliitikute isiklikel (euro)ambitsioonidel kui ka kõiketeadval aktivismil.

Lugesin hiljuti Facebookist kommentaare Eesti jätkusuutlikkuse teemal ja inimesed olid veendunud, et nad teavad täpselt, kuidas asjad peavad käima. Näiteks soovitati turvas kiire lahendusena asendada täielikult komposti, puidu- ja kookoskiuga.

Arvajad ilmselt ei teadnud, et viimaste kasutus eeldab kahekordset kastmisvee kogust ja hulga suuremat taimekaitse ehk kemikaalide kasutust. On teaduslikult tõestatud, et turbata kasvupind, kus on ainult kasutatud eelmainitud alternatiive, vajab pea kaks korda rohkem kastmisvett. Ainuüksi Hispaania impordib juba nüüd umbes 45 protsenti kastmisveest Lõuna-Prantsusmaalt. Turbale ei ole endiselt alternatiivi.

On mõistetav, et aktivist tahab head, kuid olles reaalsest tööst kaugel ei suuda ta tagada head tulemust. Julgen arvata, et mainitud arutelust kolivad loosungid ja nõuded tihti ka poliitikute lauale, seeläbi neid hoopis survestades.

Tehes probleemi igast teostamatust teemast saab roheaktivist looduse päästja pärja, nende vastu seisev ja tulemuse eest vastutav spetsialist tembeldatakse ahneks töösturiks, poliitik aga peab valima poole. Viimastel aastatel on nende valik langenud justkui avalikult tunnustatud aktivistide poole. Praegu vist hakkab olukord muutuma.

Tarka valitsust pole vaja, olgu nad lihtsalt julged

Me ei tea täpselt, milline on meie elu 2050. aastal, kuidas töötame, kust energiat saame või millega liigume. Ma usun, et ka kõige targemad meist ei suuda seda detailselt ette näha. Olles majanduslikult tugevad, jõuame kindlasti parimate hulka, rakendades uusi lahendusi jõudumööda ja mitte ühe ropsuga.

Selleks, et areng üldse algaks, peab valitsus olema valmis tegema hoolikalt läbimõeldud ja sageli ebapopulaarseid otsuseid. Selleks, et vedada kraavist välja meie riskantset energeetikat ja majanduspoliitikat, mis lähtus peamiselt kliimaeesmärkidest, peab valitsus julgelt mõnedki minevikus tehtud otsuseid tagasi keerama ja mitte kartma häälekat vähemust.

Juba on näha märke, et selliseid samme hakatakse arutama. Kaasa aitab seegi, et looduskaitse on aja jooksul end diskrediteerinud: metsade uputamine, Meenikunno raba veetaseme tõusu plaan, karukellad, mis peaaegu peatasid riigikaitseks vajalikud tööd Nursipalus ja paari aasta tagune plaan luua Hiiumaale Eesti kuues rahvuspark on lõpuks tekitanud vastasseisu ka kohalikes inimestes. Liiga agaralt loodust kaitstes ei jäetud enam ruumi inimesele.

Oma kogemuste põhjal usun, et strateegia, milles on esindatud targad ja Eesti heaolule suunatud otsused, võib aidata koalitsioonil ka kohalikel valimistel edu saavutada. Vaikiva enamuse tasakaaluka arvamusega arvestamine tooks Eesti tagasi roheaktivismi kõrvalteelt, kuhu oleme eksinud ja kus oleme põhjustanud endale energiakitsikust ja majanduslangust.

Aktivistidele jätame maailma päästmise arutelud, nendes on nad tõesti väga head, Eestile sobilikud lahendused olgu aga spetsialistide käes.

Allikas: https://www.err.ee/