Uuring: neljapäevast töönädalat ei maksa Eestis niipea oodata

Uuringu üks autoritest, Tallinna Tehnikaülikooli organisatsiooni ja juhtimise valdkonna nooremprofessor Marina Järvis märkis, et neljapäevane töönädal on eeskätt saavutatav erasektori teenindusvaldkonnas ning nii-öelda uuendusmeelsete ettevõtete seas.

"Edukaks rakendamiseks on vaja nii organisatsioonisisest kui ka laiemat poliitilist ja seadusandlikku toetust, samuti sektoripõhiste eripärade arvestamist ning juhtide ja töötajate teadlikku kaasamist muutuste protsessi. Edu sõltub organisatsioonikultuurist, juhtkonna toetusest ning valmisolekust katsetada ja kohaneda," loetles Järvis.

Oma töös keskendus Järvis kolleegidega Baltimaade ettevõtete kogemusele laiemalt. Juhtumiuuringuna analüüsisid nad põhjalikult ühe Läti hulgimüügiettevõtte üleminekut neljapäevasele töönädalale, vaadates nii ettevõtte peamisi tulemusnäitajaid, näiteks töötajate tootlikkust, kui ka pöörates tähelepanu töötajate endi kogemustele.

Samuti kaasasid nad töösse mitteametlikest intervjuudest, näiteks aastatel 2021–2024 avaldatud artiklid ja sotsiaalmeedia postitused, mis esindasid 17 Eesti, Leedu ja Läti ettevõtte seisukohti.

Kolm tasandit

Neljapäevasele töönädalale ülemineku strateegiad võib Marina Järvise sõnul paigutada kolmele tasandile. Individuaalsel tasandil on olulised ajajuhtimise koolitused, järkjärguline üleminek ja otsustajate teadlikkuse tõstmine. Töökorralduslikult aitavad kaasa valvegraafikud, ülesannete delegeerimine, lühemad koosolekud ning tööprotsesside digitaliseerimine ja automatiseerimine.

"Strateegilisel tasandil soovitatakse etapiviisilist või hooajalist üleminekut, osalist rakendamist ning õiglast kohtlemist neile, kes ei saa neljapäevases töönädalas osaleda. Need sammud aitavad maandada riske ja toetavad sujuvat üleminekut," soovitas nooremprofessor.

Mitmed varasemad uuringud näitavad Järvise sõnul, et neljapäevane töönädal on kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärkidega (SDG). "Eelkõige SDG 3-ga, milleks on hea tervis ja heaolu, SDG 5-ga, mis on sooline võrdõiguslikkus, SDG 10-ga ehk ebavõrdsuse vähendamise ja SDG 12-ga ehk vastutustundliku tarbimise ja tootmisega," sõnas teadlane.

"Täheldati ka keskkonnaalaseid eeliseid, nagu vähenenud pendelrännet ja väiksemaid kontorikulusid, kuigi osa mõjust võib tasakaalustada koduse energiatarbimise suurenemine," lisas ta.

Eelised ei avaldu ühtlaselt

Juhtumiuuringu põhjal tõi Marina Järvis neljapäevase töönädala eelistena lisaks välja, et see võib töö tõhusust ja produktiivsust isegi suurendada. Samuti paraneb märkimisväärselt töötajate heaolu, töö- ja eraelu tasakaal ning see võib vähendada stressi. Samas ei avaldu need eelised ühtlaselt kõigis sektorites. Väljakutsed tulevad välja eelkõige vähem paindlikes või suure töökoormusega valdkondades.

"Neljapäevane töönädal on kõige realistlikum teadmus- ja teenuspõhistes valdkondades, eriti seal, kus tööprotsesse saab digitaliseerida või automatiseerida. Seni on teada, et kõige edukamad üleminekud on toimunud teenindusvaldkondades, näiteks IT, personalitöö, äriteenused, tarkvaraarendus, telekommunikatsioon, meedia ja energeetika," tõi Järvis näiteid.

Nooremprofessor nentis, et neljapäevase töönädala juurutamine on toonud Balti riikide ettevõtetes esile mitmeid olulisi väljakutseid ja piiranguid. Need mõjutavad ka selle töökorraldusmudeli laiemat levikut ja tõhusust.

Ühe peamise probleemina on märgatud näiteks töö intensiivistumist. "Uuele töögraafikule üleminekul tunnevad töötajad sageli survet sooritada viie päeva töö nelja päevaga. See võib eriti kiiretel perioodidel põhjustada stressi ja suurendada läbipõlemise riski. Ettevõtetelt nõuab see teadlikku töökoormuse juhtimist ning töötajate toetamist ajaplaneerimise ja prioriteetide seadmisel," tõdes Järvis.

Teiseks on tema sõnul näha ka põlvkondlik vastupanu, eriti vanemate juhtide seas, kes võivad olla harjunud traditsiooniliste töökorraldusviisidega ning suhtuvad muudatustesse ettevaatlikult. "See on samuti kaasaegsete juhtimiskompetentside ja usalduse küsimus. Sellest tulenevalt on vajalikud põhjalikud arutelud, selgitustöö ning pilootprojektid, mis aitavad hajutada hirme ja tõestada uue mudeli eeliseid," sõnas Järvis.

Kolmandaks suureneb halduskoormus, kuna lepingute ja töögraafikute ümberkorraldamine nõuab lisajõudu. Lisaks on olulised sektoripõhised takistused, eriti pidevat kohalolekut nõudvates valdkondades. "Lõpuks on Balti riikides õiguslik ja poliitiline lünk, mis takistab (töömudeli) laiemat rakendamist," tõi teadlane välja

Balti riikide ettevõtete senine kogemus on Järvise sõnul siiski paljulubav, kuid veel varajases ja katsetusjärgus etapis. "Ühest küljest näen, et see on aktuaalne teema. Mõned tööandjad ja töötajad on valmis seda proovima. Teisest küljest on Eestis inimesed harjunud palju töötama – teeme sageli ületunde ja seda erinevatel põhjustel," nentis ta.

Oodata võib tööaja pikenemist, mitte lühenemist

Kokkuvõtlikult järeldab Marina Järvis seniste uuringute põhjal, et neljapäevasel töönädalal on selged eelised töö- ja eraelu tasakaalu loomisel ning töötajate heaolu parandamisel. Eesti ühiskond ega tööandjad ei ole selleks veel täielikult valmis.

"Nõrga majanduskasvu, meie töötuse määra, demograafiliste muutuste ja väheneva tööjõu tingimustes tuleb pigem oodata tööaja pikenemist, mitte lühenemist. Üleminek neljapäevasele töönädalale ilma palgakärbeteta on võimalik alles kauges tulevikus," tõdes nooremprofessor.

"Tänapäeva kiiresti muutuvas töömaailmas, kus tehnoloogia areng, automatiseerimine, digitaliseerimine ja tehisintellekti kasutuselevõtt mängivad üha olulisemat rolli, seisame silmitsi suurte muutustega tööturul. Arengud võivad kaasa tuua ka paljude töökohtade kadumise või muutumise," tõi ta välja.

"Sellises olukorras näen, et neljapäevane töönädal võib olla üks võimalus, kuidas kohaneda uute oludega, säilitada tööhõivet ning parandada töötajate heaolu ja töö- ning eraelu harmooniat," võttis Marina Järvis kokku.

Allikas: https://novaator.err.ee/