Raamatukoguhoidjate ühing: uus seadus tuleb, aga kas ka töötajate järelkasv?

Pikalt oodatud rahvaraamatukogu seaduse eelnõu on viimaks jõudnud kooskõlastusringile. Selles on sõnastatud kaasaegse rahvaraamatukogu senisest oluliselt laiem roll kultuuri- ja haridusasutusena, kogukonna- ja riigielus osalemise toetajana ning ühistarbimise edendajana. Täpsustatud on erialanõudeid raamatukogu juhtidele ja raamatukoguhoidjatele, mis on hädavajalikud kasutajate vajadustest lähtuvate teenuste ja raamatukoguvõrgustiku arendamiseks. Kirjeldatud on ka üle-eestilist raamatukogureformi, mis seab kogu valdkonnale paljude järgnevate aastate jooksul täiendavaid väljakutseid.  Rõõmu kõrval, et pikka aega arutelu all olnud arengud on toimumas, tekib murelik küsimus – kas meil ikka jätkub inimesi, et kõike seda ellu viia?

Raamatukoguhoidjate erialaharidusega on lood kehvad. 2022. aasta sügisel lõpetati infoteaduse bakalaureuseõppe vastuvõtt Tallinna Ülikoolis ja sel kevadel jõuavad sealt tööturule viimased infoteaduse magistrid. Ainsana saab Eestis raamatukogundust kõrgharidusena omandada veel Tartu Ülikooli infokorralduse õppekava raames raamatukogunduse moodulit valides. See õpe toimub sessioonõppena ja lõpetamisel omandatakse raamatukoguhoidja baastase ehk kutsetase 6. Kust aga tulevad kõrgemate kutsetasemetega pädevad juhid, kes peaksid tulevikus raamatukogusid ja veel enam, üleriigilisi raamatukoguteenuseid juhtima ja raamatukogundust laiemalt arendama? Kust tulevad teadlased, kes raamatukogundust uurivad, ja õppejõud, kes tulevikus oleksid võimelised valdkonna spetsiifilisi teadmisi edasi andma? 

Tõsi, 7. või 8. taseme raamatukoguhoidja kutse võib omandada ka muu kõrgharidusega raamatukogu juhtivspetsialist, kes läbib nõutud mahus erialase enesetäienduse. Nendel valdkonna praktikutel  puudub aga ettevalmistus andmaks akadeemilist haridust. Juba praegu on tekkinud olukord, kus raamatukogunduse aineid valdavad õppejõud lähevad pensionile ja neid ei ole kellegagi asendada. Nõnda on tulevikus väga keeruline tagada nii raamatukogunduse formaalõppe kui täienduskoolituste kvaliteeti. Tallinna Ülikooli poolt on argumenteeritud, et raamatukogunduse valdkonna katavad tulevikus ära teiste valdkondade  – pedagoogika, andragoogika, sotsiaaltöö jm spetsialistid. Kuigi tänapäeva raamatukogundusel on tõepoolest kattuvusi paljude teiste erialadega, ei saa selle väitega siiski nõustuda – piisavalt palju on erialaspetsiifikat, mida ükski väljastpoolt tulnu ei valda.

Tallinna Ülikool põhjendas infoteaduse eriala sulgemist muuhulgas ka sisseastujate vähese huviga ja sellega, et ainult vähesed lõpetajad on läinud töötama raamatukogudesse. Ka Tartu Ülikooli infokorralduse eriala statistikast ja tagasisidest selgub, et sisseastujate seas eriala just populaarne ei ole. Mis on selle põhjuseks? Ühelt poolt sessioonõpe, mis sobib juba töötavale praktikule, aga mitte oma haridusteed statsionaarõppes jätkata soovivale noorele. Teiselt poolt – ja see on suurim põhjus – raamatukoguhoidjate madal palgatase ja selle tõttu tajutud mitteväärtustamine ühiskonnas, mis muudab eriala noorte jaoks ebaatraktiivseks. Infokorralduse õppekava tudengitelt on tulnud tagasisidet, et kui neid põhjuseid poleks, huvitaks raamatukogus töötamine neid väga – nähakse, et tegu on mitmekülgse ja tähendusrikka erialaga, mis võimaldab oluliselt panustada sellesse, et Eesti oleks tulevikus tark, kvaliteetse ja elujõulise kultuuriga ja sidus riik.

Raamatukogud tööandjatena juba näevad, et olukord on kõike muud kui jätkusuutlik. Erialase haridusega raamatukoguhoidjaid on vabade töökohtade täitmiseks peaaegu võimatu leida. Suurematel raamatukogudel on veel võimekust muu haridusega töötajaid raamatukoguhoidja ülesannete täitmiseks välja koolitada, aga väiksemad raamatukogud võivad jääda sellega hätta ning kannatab teenuse kvaliteet. Samal ajal näitab OSKA 2023. aasta andmetele tuginev analüüs, et vähem kui kümne aasta pärast on 45% praegustest raamatukogu-, arhiivi- ja muuseumispetsialistidest läinud pensionile. Raamatukoguhoidjaid ei ole selles analüüsis eraldi välja toodud, aga ka reaalsele pildile tuginedes võib arvata, et umbes selline tulevik raamatukogudele terendab. Milliste teadmistega on need, kes tulevad nende spetsialistide asemele?

On selge, et raamatukoguhoidjate järelkasvu tagamise näol on tegu keeruka probleemiga, mille lahendamine nõuab mitme osapoole pingutusi. Vaja on Kultuuriministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja kohalike omavalitsuste tahet ja koostööd raamatukogude töötajate töötasude süsteemi uuendamiseks ja töötasude tõstmiseks, sh tuleb leida võimalused tagada raamatukoguhoidja palga vastavus vähemalt kõrgharidusega kultuuritöötaja alampalgale. Vaja on raamatukogudesse investeerida, et need suudaksid uues seaduses pandud kohustusi täita ja oleksid ühtlasi atraktiivseks töökeskkonnaks, mille tõttu noored tahaksid tulevikus raamatukoguhoidja elukutset valida. Haridus- ja Teadusministeeriumil on vaja koostöös ülikoolidega leida võimalused raamatukogunduse õpet pakkuda sellises vormis, mahus ja sisus, nagu valdkonnal tegelikult vaja on (sh erialaõppe taasavamine Tallinna Ülikoolis). Vaja on neid muudatusi kohe – kuni ülikoolides ja raamatukogudes on veel inimesi, kes suudavad raamatukoguhoidjate järelkasvule kvaliteetset erialaõpet ja erialast enesetäiendust pakkuda. Vastasel juhul on valmivat aktuaalset ja ambitsioonikat rahvaraamatukogu seadust tulevikus väga keeruline täita.

Allikas: https://www.err.ee/