Elle-Mall Sadrak: liiga õhukeseks lihvitud tervishoid

Hiljuti šokeeris Eesti perearstkonda teade, et Tallinna lastehaigla ei tee enam ultraheli- ega radioloogilisi uuringuid perearstilt saatekirja saanud lastele. Hiljem küll selgitati, et üks haigla radioloogidest jäi ootamatult haigeks ja olukorra lahendamisega tegeletakse. Siiski puudub teave, millal teenus taastub.

Selline lähenemine tähendab, et Harjumaa perearstid peaksid edaspidi ägedalt haigestunud laste puhul lihtsalt ütlema: "Minge otse EMO-sse." Kui isegi lihtsat röntgenpilti ei saa perearsti suunamisel teha, siis milleks üldse kulutada aega esmatasandi visiidile?

Me mõistame, et inimene võib ootamatult haigestuda ja süsteemid ei tööta alati laitmatult. Kuid Eesti tervishoiu peegelpilt tundub olevat lihtne: tekib probleem – suletakse uks. Just nii on Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) katkestanud laste vaimse tervise e-konsultatsiooni teenuse, Tallinna lastehaigla piiranud vaimse tervise teenuseid ja mitmed haiglad peatavad suviti teatud teenused puhkuste tõttu.

Mõistame, et tervishoiutöötajad vajavad kaitset ja puhkust, aga kes kaitseb patsienti ja perearsti, kes peab "suletud ukse taga" hakkama saama? Kui teenust ei osutata, jäävad perearstile kolm valikut: suunata patsient EMO-sse, leida tasuline alternatiiv või paluda lihtsalt oodata. See ei ole vastutustundlik ega jätkusuutlik lahendus ja võib seada patsiendi tervise tõsisesse ohtu tingituna diagnoosi ja sellest tingituna ravi hilistumisega.

Tallinnas tegutseb neli haiglavõrgu arengukava haiglat. Nendest kaks, PERH ja Tallinna lastehaigla, on regionaalhaiglad, mille ülesanne on pakkuda kõrgema etapi teenuseid. Regionaalseks haiglaks olemine tähendab perearstide arusaama kohaselt kohustust osutada teatud teenuseid ka siis, kui madalama astme asutustes see ei ole võimalik, olgu põhjuseks ruumipuudus, personaliprobleemid, tahe või tehniline võimekus.

Harjumaal on 359 perearstinimistut, neist 280 Tallinnas. See on hinnanguliselt 150 000 last. Perearstide tööks ei piisa ainult meie soovist aidata, vaja on, et süsteem toimiks ja et kõrgema astme haiglad suudaksid meie tööd toetada.

Perearst ei tööta kunagi üksinda, me sõltume oma kolleegidest haiglates: radioloogidest, vaimse tervise spetsialistidest, lastearstidest ja paljudest teistest eriarstidest. Me ei saa kõiki patsiente ise aidata ning vajame toimivat ja kättesaadavat koostööd haiglatega. Kui tervisekassa nõuab perearstilt, et ootamatu haigestumise korral peab olema määratud asendaja, siis miks ei kehti sama nõue haiglatele? Miks võib haigla öelda, et nad lihtsalt ei osuta mõnda teenust?

Me oleme oma tervishoiusüsteemi lihvinud nii õhukeseks, et enam ei ole kedagi, kes asendaks haigestunud spetsialisti. Arstid ei saa minna pensionile, sest pole kedagi, kes nende tööd jätkaks. Paljud kogenud kolleegid töötavad lootuses, et ehk tuleb keegi noor ja tubli asemele. Kahjuks on selline "üks läheb, teine tuleb" süsteem praeguses meditsiinis läbikukkunud.

Kui tahame jätkusuutlikku tervishoidu, tuleb meil leppida tõsiasjaga, et arsti koolitamine võtab aega. Karjääri tipus arstil peaks juba olema järeltulija, mis tähendab, et sama töökohta katab teatud aja jooksul kaks inimest. See võib tunduda ebaefektiivne, kuid on ainus viis tagada, et teadmised ja oskused kanduvad edasi.

Tänapäeva arst ei unista öötööst ega vahetustest. Ta tahab tööd, mis on inimlik, kutsumuspõhine ja pakub naudingut, aga seda vaid juhul, kui töökeskkond, kolleegid ja patsiendid teda toetavad.

Jah, tervishoius peab teatud abi olema kogu aeg kättesaadav. Aga miks peavad meie tipp-arstid katma ka valvetööd või EMO-sid? Kas nad ei võiks keskenduda sellele, mida nad teevad kõige paremini? Meil on aeg muuta fookust: masinate ostmisest inimestesse investeerimiseni. Meil ei ole Eestis puudust ultraheli ja röntgen aparaatidest, puudus on inimestest, kes neid käsitleda oskaks.

Olukord Eesti tervishoius on muutunud kriitiliseks. Kannatab kättesaadavus, langeb kvaliteet ja tervishoiutöötajad põlevad läbi, sest nad ei saa aidata patsiente nii, nagu oleks vaja ja võimalik. Arstid ei peaks kulutama aega sellele, et iga päev selgitada, milline haigla uuringuid teeb ja milliseid teenuseid enam ei osutata. See ei ole normaalne ega aktsepteeritav.

Ootame sotsiaalministeeriumilt kui tervishoiu korraldajalt konkreetseid lahendusi. On vaja selget plaani, kuidas korrastada Eesti tervishoid nii, et selline süsteemne segadus lõpeb. Vajame reaalseid lahendusi, mis tagavad, et patsient saab õigeaegselt vajaliku abi ning perearst ei jää oma töös üksi.

Tervisekassal on kohustus rahastajana tagada, et teenused, mida ostetakse, oleksid reaalselt kättesaadavad. Kui leping on sõlmitud, peab ka teenus toimima – ka siis, kui üks töötaja haigestub. Vajame süsteemi, mis ei murene esimese ootamatu olukorra peale.

Aitab ilusatest strateegiatest ja teoreetilistest arengukavadest. Aeg on tegutseda. Patsient ootab päriselt toimivat arstiabi. Meie ootame vastutust tervishoiukorralduse eest riigilt, et arstid saaksid oma tööd teha.

Allikas: https://www.err.ee/