Vananemine kiireneb hüppeliselt 50. eluaasta paiku

Argikogemus on juba ammu näidanud, et inimkeha ei marsi sünni järel surmani ühtlases tempos. Nüüd kinnitab seda ka teadustöö, milles uuriti põhjalikult, kuidas muutub valkude tase elu jooksul eri organites. Tulemused andsid üksikasjaliku pildi vananemisega kaasnevatest molekulaarsetest muutustest ja viitasid, et teatud koed on ajahambale vastuvõtlikumad kui teised.

Hiina Teaduste Akadeemia teadlase Guang-Hui Liu juhitud uurimisrühm koostas töö käigus ühe kõige põhjalikuma inimkudede vananemist peegeldava valguatlase, mis eales loodud. Selleks analüüsis töörühm esmalt enam kui 500 koeproovi 13 eri koetüübist, sealhulgas nahast, lihastest, maksast, põrnast ja südamest. Proovid pärinesid Hiina päritolu 76 organidoonorilt vanuses 14 kuni 68 eluaastat, kes surid traumaatilise ajukahjustuse tagajärjel.

Teadlased märkasid ligi 13 000 eri valgu taset analüüsides mitmeid vananemisele iseloomulikke jooni. Neist üks oli proteostaasi ehk valkude tasakaalu paigastminek, mida iseloomustas näiteks amüloidide kogunemine kudedesse. See tähendab, et organism ei suutnud vigaselt kokku volditud valke enam nii tõhusalt ja kiiresti kehast ära koristada. Samuti ilmnes, et vananedes hakkab vahe geenide avaldumise ja valkude reaalses tasemes kärisema. Teisisõnu muutub valkude valmistamise protsess üha ebatõhusamaks.

Kõigi nende andmete põhjal lõi uurimisrühm igale organile sellele iseloomuliku proteoomse vananemiskella, mis võimaldas hinnata iga elundi bioloogilist vanust valkude taseme põhjal.

Uuringus joonistus selgelt välja ka vananemise murdepunkt, mis saabus inimestel tavaliselt vanusevahemikus 45–55 eluaastat. Sel perioodil toimusid valkude tasemes eriti ulatuslikud muutused. Kõige dramaatilisemad nihked leidsid aset aordis – keha peamises veresoones, mis transpordib hapnikurikast verd südamest ülejäänud kehasse. See viitab, et just veresoonkond võib vananemisele olla eriti vastuvõtlik.

Teadlased märkasid, et eriti oluline roll vananemise kiirendamisel näis olevat seejuures aordis toodetaval valgul GAS6. Oletuse kontrollimiseks tegid nad katseid hiirtega. Selleks manustasid nad kaheksa kuu vanustele hiirtele GAS6 valku, misjärel ilmnesid neil kiirenenud veresoonkonna ja süsteemse vananemise tunnused.

Muu hulgas kasvas selle tulemusel oksüdatiivne stress ja veresoonkonnas nägi rohkem põletikuga seotud molekule. Vananemisele iseloomulikke muutusi võis märgata ka maksas, põrnas ja lümfisõlmedes. Samuti langes katseloomade füüsiline suutlikkus.

Uuringu juhtivautori Liu hinnangul võivad veresooned toimida omamoodi kanalina, mis kannavad vananemist soodustavaid molekule laiali üle kogu keha.

Tulemusi kommenteerinud Stanfordi ülikooli geneetik Michael Snyder pidas uuringut oluliseks täienduseks varasematele töödele. Tema sõnul on seni vananemist uuritud peamiselt veres ringlevate molekulide kaudu, kuid uus töö annab pildi otse organitest. Snyder tõi võrdluse autoga, mille mõned osad kuluvad teistest lihtsalt kiiremini. Tema hinnangul langevad leiud kokku varasema arusaamaga, et hormonaalsed ja ainevahetuslikud muutused on vananemisel kesksel kohal.

Saksamaal asuva Leibnitzi vananemisuuringute instituudi teadlane Maja Olecka nõustus, et vananemisega seotud muutused toimuvad lainetena. Samas leidis ta, et enne 50. eluaasta kriisipunktiks tembeldamist on vaja ulatuslikumaid uuringuid. Olecka märkis, et teised uuringud on leidnud murdepunkte teisteski vanustes ning erinevused võivad tuleneda erisustest valimites ja analüüsimeetodites.

Uuringu autorid ise rõhutasid, et nende töö aitab lisaks vananemise biomarkerite tuvastamisele mõista ka selle protsessi käivitavaid tegureid eri organites. Nende sõnul aitavad need teadmised tulevikus välja töötada sihipärasemaid sekkumisi vananemise ja sellega seotud haiguste leevendamiseks.

Analüüs ilmus ajakirjas Cell.

Allikas: https://novaator.err.ee/