Päästjate eestkõneleja: meie palk on viimase kümne aasta nigelaim

08.09.2025

Kalle Koop, EPTAÜ peausaldusisik, kirjutab sellest, et maksuküüru kaotamised ja sarnased pakutud meetmed päästjatele leevendust ei pakuks.

Teisel septembril kogunes Stenbocki maja ette suur hulk päästjaid, politseinikke, päästekorraldajaid ja õpetajaid. Tegemist ei olnud mingi tänavafestivali või pidustuste rongkäiguga, kuigi mõnede poliitikute avaldustest kippus vägisi jääma mulje, et ega nad meeleavalduse põhjust päris lõpuni mõistnudki. Kogunesime selleks, et juhtida poliitikute tähelepanu meie ebaõiglaselt madalatele palkadele ja neist tulenevatele reaalsetele ohtudele, mis ähvardavad Eesti turvalisust ja haridust.

On ilmselge, et kui pole õiglast palka – ja selline olukord peaks püsima -, ei ole meil varsti enam ka piisavalt päästjaid ning politseinikke, kes õnnetustes või kriisides appi tuleksid. Pole ka päästekorraldajaid, kes abivajajate kõnesid vastu võtaksid.

See tähendab suuremaid varakahjusid, rohkem hukkunuid ja vigastatuid. Samuti senisest veelgi suuremaid kulusid tervishoiusüsteemile, väiksemat maksutulu ja valehäbita ning pisut küüniliselt väljendudes ka vähem maksumaksjaid … . Samas kasvaksid tunduvalt abistajate endi riskid, kuna meeskonnad on kriitiliselt väikesed ja appi tulevad lisaressursid reageerivad tänasest veelgi kaugemalt.

Võib olla kindel, et sellist olukorda ei soovi meist keegi. Mida pakuvad siseturvalisuse palgaprobleemile lahenduseks poliitikud?

Maksuküüru kaotamine - vale ravim õigele diagnoosile

Poliitikud pakuvad lahenduseks maksuküüru kaotamist. Tundub loogiline? Ei, kindlasti mitte. Maksuküür kaob kõigil Eesti töötajatel ning päästjate ja politseinike palk jääb Eesti keskmisega võrreldes ikka sama kehvasse seisu. Enamgi veel - kuna Eesti keskmine palk jätkab hoogsalt kasvamist, langeb elupäästjate sissetulek selle suhtes edasi ning meie palgapositsioon ja konkurentsivõime tööjõuturul halvenevad veelgi.

Tulemus? Surve ametist lahkumiseks jätkab kasvu ja personalikriis süveneb.

Kaks aastat „külmutamist“ on teinud oma töö

2023.a. aasta „enneolematu palgatõus“ (nii seda meedias tituleeriti) on kaks aastat hiljem täielikult nullitud. Päästjate tänane palk on palgavõrdluses tõenäoliselt viimase 10 aasta kõige kehvemas seisus, sarnases olukorras on ka politseinike ja päästekorraldajate palgapositsioon. Pisikesed palgatõusud - ka selliseid on poliitikud lahenduseks pakkunud - kaoksid nagu tilk ookeanisse. Need ei kataks isegi inflatsioonist tulenevat reaalse ostujõu kaotust. Seda olukorras, kus meie inimeste töökoormus, vastutus ja riskid kasvavad järjepidevalt ning lõppu sellele pole näha.

„Mingi palgatõus võib ju tulla“

Poliitikute ettevaatlikes avaldustes sisalduvad väljendid „mingi palgatõus“, „pisike palgatõus“ jne. See kõik paneb arvama, et probleemi tõsidust ja selle tegelikku suurust pole ikka veel mõistetud, või soovitakse seda teadlikult vähendada. Selline suhtumine on karjuvas vastuolus koalitsioonilepingu ühe põhieesmärgiga, mille kohaselt peaks Eestist saama üks kõige turvalisemaid riike Euroopas.

Kordan siinkohal üle, mida siseturvalisuse teenistujad nõuavad: päästjad ja päästekorraldajad ootavad 2026. aastaks Eesti keskmist palka, politseiteenistujad 1,2-kordset Eesti keskmist palka. Igasugune jutt pisikesest ja mingist palgatõusust on hämamine, eksitamine ja tegelikult probleemilt tähelepanu kõrvale juhtimine.

Siduda eelneva foonil krooniliselt alamakstud siseturvalisuse palgatõusu kärpevajadusega, on aga lühinägelik ja lausa (elu)ohtlik! Elupäästjate arvelt ei saa kokku hoida (loe: koonerdada), see on liiga kallis hind, mida tagajärgedele mõeldes vaevalt et keegi meist nõus on maksma. Või kui, siis ainult sõnades.

NATO näeb suuremat pilti – kas ka Eesti?

Juunis 2025 lepiti NATO tippkohtumisel kokku kaitsekulutuste tõstmises 5 protsendini, samuti et 1,5 protsenti sellest läheb mittesõjalisele riigikaitsele. Eesti peaks siin olema eeskujuks ja kokkuleppest lähtuma, sest riigikaitse on terviklik süsteem ning siseturvalisus/-kaitse selle lahutamatu koostisosa. Need mõisted on otseselt seotud turvatundega, mis omakorda on iga inimese põhiõigus ja -vajadus.

Mis kasu on kõige kaasaegsemastki sõjatehnikast, kui linnad ja asulad põlevad maha, sest päästjaid on liiga vähe? Mis kasu on suurtest lahingumoona varudest, kui kriisiolukordades pole kedagi, kes elanikke evakueeriks või rusudest päästaks?

Riigikaitse koosneb sõjalisest ja mittesõjalisest riigikaitsest, ning neid kahte tuleb arendada sünkroonis, ühistel alustel ja ühise rahastusinstrumendi kaudu. Tegelikult ongi algus selleks juba tehtud, kuna riigikogu menetluses on tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, mis reguleerib riigikaitse rahu- ja sõjaaegset korraldust, samuti ühendab eelpool viidatud riigikaitse pooled tervikuks.

Kuid juba täna ei tohi mittesõjalist riigikaitset jätta tähelepanuta ning 2026. aasta riigieelarves peab selle põhimõttega arvestama! Oluline pole riigikaitse laiapindsus filosoofiliselt vaid oluline on riigikaitse ühtsus – nii seaduses, retoorikas, kui rahastuses.

Professionaalid ei jää oma ametisse pelgalt missioonitundest

Päästjad, politseinikud ja päästekorraldajad on professionaalid. Nad on andnud endast kogu aeg maksimumi sõltumata neile makstava palga suurusest. Aga professionaalgi ei saa jääda tööle vaid armastusest oma töö vastu – ka tema vajab sissetulekut. Võimalust oma perekonda ülal pidada, lapsi koolitada, kodu soetada, oma tervise eest hoolitseda.

Praegu ei võimalda siseturvalisuses töötavate inimeste palk sageli isegi korterit üürida, rääkimata omaenda kodu soetamisest. Neile on selline olukord ebaõiglane, riigile aga lausa ohtlik. Miks? Sest kui professionaali tööd vääriliselt ei hinnata, „kergitab ta ühel päeval kaabut“ ja lahkub … Lahkub sinna, kus tema tööd osatakse hinnata.

Iga päev, mil väärika tasu maksmine viibib, muudab olukorda kriitilisemaks:
· Kogenud töötajad jäävad pensionile

· Noored spetsialistid lahkuvad parema palga ootuses

· Uusi inimesi ei lisandu piisavalt

· Allesjäänute töökoormus ja riskid kasvavad

· Abi kättesaadavus langeb, turvalisus kahaneb

Me ei saa endale lubada, et elupäästjate arvelt kärbitakse ja kokku hoitakse! Sellel on hind, mida mitte keegi meist ei tohiks nõus olla maksma.

Kolm sammu musta stsenaariumi vältimiseks:
1. Viivitamatu ja märkimisväärne palgatõus
Mitte „mingisugune“, vaid arvestatav suurendus, mis tagab konkurentsivõimelise töötasu.

2. Süsteemne lähenemine
Palkade indekseerimine seotuna Eesti keskmise palgaga. Selge ja kindel süsteem.

3. Strateegiline vaade
Investeeringuid sisekaitsesse tuleb käsitleda riigikaitse osana, et tagada järjepidevus.

Valiku teevad poliitikud

Poliitikutel on valik, kas investeerida täna meie elupäästjatesse või maksta homme palju kõrgemat hinda, milleks on kaotatud inimelud, suuremad varakahjud ja turvatunde kadumine. Siseturvalisuse teenistujate (taluvus)piir on ületatud, mida tõendab, et üha sagedamini lahkuvad hiljaaegu välja koolitatud spetsialistid juba mõne aasta möödudes teenistusest. Sest töö eest pakutav palk ei võimalda peret ülal pidada.

Riigile tähendab see nii võimelünkasid kui ka märkimisväärset rahalist kulu. Lisades lahkujatele juurde lähiaastatel pensionile jääjad, näeme, et tegemist on akuutse probleemiga, mida ilusate sõnade ja tulevikku suunatud lubadustega ei lahenda.

Tegutseda tuleb otsustavalt ja kohe, kuna tendents on süvenev ning olukorra kriitilisus kasvab iga päevaga. Seda nõuab Eesti turvalisus ja meie kõigi heaolu. Alternatiiviks on aukudega ja koost pudenev siseturvalisus - variant, mida tegelikkuses mitte keegi omal nahal kogeda ei soovi. Elupäästjate arvelt kokku hoida ei tohi!

Allikas: https://uus.eakl.ee/