Piret Viirpalu: rakenduskõrgharidust vajab nii tervishoid kui ka julgeolek

President Alar Karis, endine Tartu Ülikooli rektor, nentis pärast kohtumist rakenduskõrgkoolide rektoritega: "Meie rakenduskõrgkoolid koolitavad hädavajalikke spetsialiste, kuid suudaks ja sooviks seda veel rohkemgi teha. Vajame arutelu, kuidas rakenduskõrgkoolide rolli suurendada ning kuidas kasutada neid ka rahvusvaheliste talentide siia meelitamiseks."

Riigipea öeldu kinnitab, et meil on olemas tohutu potentsiaal, kuid puudub piisav tähelepanu ja rahastus selle täielikuks realiseerimiseks.

Väärtus, mida ei saa mõõta vaid palganumbris

Avalikus debatis mõõdetakse kõrghariduse tulemuslikkust ja lõpetajate edu peamiselt palganumbri või tööturule sisenemise kiiruse kaudu. Need on kahtlemata olulised andmed, kuid ei kirjelda hariduse tegelikku ja laiemat mõju ühiskonnale. On terve rida valdkondi, mille väärtust ei ole võimalik nende parameetritega adekvaatselt hinnata.

Näiteks loovus ja kultuur loovad väärtusi, mis hoiavad kogukondi koos, pakuvad identiteeditunnet ning aitavad inimestel rasketel aegadel toime tulla. Nende mõõdupuuks ei saa kunagi olla ainult raha.

Samuti ei kajastu tervishoiu või sotsiaalvaldkonna lõpetajate panus üksnes palgastatistikas, nende tööst sõltub otseselt kogu meie ühiskonna tervis ja toimimine. Kuni mõõdame haridust ainult majandusnäitajate järgi, riskime unustada selle tegeliku missiooni: anda inimestele teadmisi, oskusi ja väärtusi, mis loovad parema tuleviku meile kõigile.

Rakenduskõrgkoolide tugevus

Eesti rakenduskõrgkoolide konkurentsivõime tugineb kolmele aluspõhimõttele: loovus, innovatsioon ja teaduspõhisus. Loovus on oskus ja julgus küsida, kas asju saaks teha harjumuspärasest teisiti. Innovatsioon sünnib siis, kui sellest küsimusest kasvab välja reaalne lahendus, olgu see uus teenus või ettevõtlusidee. Teaduspõhisus annab kõigele selgroo, tagades, et head ideed ei jääks vaid paberile.

Selle kõige juures on otsustava tähtsusega interdistsiplinaarsus. Tänapäeva suurimad väljakutsed – kliimamuutused, tehnoloogiahüpped ja vananev ühiskond – on liiga keerulised, et mahtuda ühe eriala kitsastesse raamidesse. Parimad lahendused sünnivad just seal, kus insener, arst ja kunstnik töötavad kõrvuti ning rakenduskõrgkoolid on selliseks koostööks ideaalne pinnas.

Rakenduskõrgkoolide tugevus peitub ka praktilises õppes. Vähemalt 15 protsenti õpingutest moodustab praktika, õppejõud on oma ala tunnustatud praktikud ning tihe koostöö tööandjatega leiab aset juba õpingute vältel. See selgitab, miks lõpetajate tööhõive on väga kõrge. Tihti leitakse erialane töö juba enne diplomi kättesaamist. See kehtib nii meditsiini ja turvalisuse kui ka loomeerialade puhul.

Alahinnatud majandusmootor ja katmata tulevikuvajadus

Loomemajandust kiputakse alahindama, kuid tegelikult on see üks kiiremini kasvavaid majandussektoreid. 2023. aastal andis loomemajandus tööd ligi 27 000 inimesele (3,8 protsenti kõigist hõivatutest) ning sektori kogutulu oli 2,54 miljardit eurot, millest eksport moodustas 567 miljonit.

SKP-sse panustas loomemajandus 2,3 protsenti, mis on enam kui mitmel traditsioonilisel tööstusharul. Rakenduskõrgkoolides kohtuvad loovus ja praktilisus, luues mitte ainult kultuurilist rikkust, vaid ka otsest majanduslikku väärtust.

Samal ajal seisame silmitsi tõsise tööjõupuudusega. OSKA prognooside kohaselt kasvab sotsiaaltöö valdkonnas töökohtade arv järgmise kümnendi jooksul ligi 20 protsenti, samal ajal kui suur osa praegustest töötajatest on jõudmas pensioniikka.

Kui riiklik koolitustellimus ja rahastus ei kasva, on spetsialistide puudujääk vältimatu. Sama pilt avaneb nii tervishoius kui ka insenerivaldkondades. See ei ole pelgalt haridusküsimus, vaid puudutab otseselt Eesti majandust ja julgeolekut.

Rahastuse küsimus: pidur või võimalus?

Kvaliteetne ja mõjus kõrgharidus eeldab kestlikku rahastust. Kahjuks on valitsuse kulud kõrgharidusele pärast 2013. aasta reformi kasvanud vaid 15 protsenti, samal ajal kui SKP on suurenenud 42 protsenti ja keskmine palk koguni 53 protsenti. See tähendab, et kõrghariduse osakaal riigieelarves on tegelikult vähenenud, kuigi ühiskonna ootused on kasvanud.

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu (RKRN) teekaart seabki üheks prioriteediks õiglase ja tasakaalustatud rahastamise. See on vajalik nii noorte spetsialistide koolitamiseks kui ka täiskasvanute ümberõppevõimaluste loomiseks.

Positiivse näitena on haridus- ja teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse sihttoetus aidanud rakenduskõrgkoolidel teha viimastel aastatel arenguhüppe, mille toel on sündinud toimivaid lahendusi nii ettevõtetele kui ka avalikule sektorile.

Meil on vaja astuda järgmine samm. Rakendusmagistri- ja rakendusdoktoriõppe süsteemne toetamine on hädavajalik, et kasvatada innovatsioonivõimet ja tugevdada ettevõtete konkurentsipositsiooni. Paljudes Euroopa riikides, näiteks Hollandis, Saksamaal ja Šveitsis, on sellised ettevõtlusega tihedalt seotud doktoriõppe programmid end juba edukalt tõestanud. Samuti peab rakenduskõrgkoolidel olema ligipääs tööstusdoktorantuurile, et ühendada teadmuse loomine päriseluliste vajadustega.

Haridus on terviklik ahel

Kõrgharidust ei saa käsitleda eraldiseisva osana, haridus on terviklik ahel, mis algab alusharidusest ja liigub läbi põhikooli, gümnaasiumi ning kutse- ja huvihariduse kõrgkoolini. Kui üks lüli on nõrk, ei jõua noored järgmisse etappi või ei tule seal edukalt toime.

Seetõttu on ülioluline, et rakenduslik keskharidus oleks gümnaasiumile päriselt võrdväärne alternatiiv, mitte "plaan B". Kutsekoolist peab saama sujuvalt edasi liikuda nii rakenduskõrgkooli kui ka ülikooli, kuni doktoriõppeni välja. Ükski haridustee ei tohi lõppeda tupikuga. Rakenduskõrgkoolid saavad siin mängida võtmerolli, pakkudes näiteks valikkursusi gümnaasiumitele ja kutsekoolidele, et aidata noortel oma tugevusi varem avastada.

Regionaalne tugisammas ja rahvusvaheline värav

Rakenduskõrgkoolid tegutsevad üle Eesti, olles oma piirkonnas olulised tööandjad, kultuurikeskused ja kogukonna tugisambad, andes noortele võimaluse omandada kvaliteetne haridus kodukoha lähedal ja panustavad seeläbi regionaalsesse arengusse.

Samal ajal peame olema avatud maailmale. Rahvusvaheline koostöö ja välistudengid ei vähenda meie eripära, vaid võimendavad seda, tuues siia uusi vaatenurki ja teadmisi. Lisaks on sellel ka selge majanduslik mõju. Statistikaameti andmetel tõid Eestis õppivad ja töötavad välisüliõpilased ning vilistlased õppeaastal 2023/2024 riigile kokku pea 23 miljonit eurot maksutulu. Ehkki välisüliõpilaste arv on vähenenud, pole samasuguses tempos vähenenud nende panus majandusse.

Võime leida tasakaalu kogukonna ja avatud maailma vahel on minu jaoks rakenduskõrgkoolide üks suurimaid tugevusi.

Rakenduskõrgkoolid on kohad, kus ideed kohtuvad päriseluga ning kus seotakse omavahel teadus ja ettevõtlus, kunst ja tehnoloogia. Oleme valmis Eestit edasi viima, kuid selleks tuleb tunnistada, et oleme akadeemiliste ülikoolidega samaväärsed partnerid.

See nõuab riigi ja poliitikute otsustusjulgust, tööandjate usaldust ning õppijate kindlust oma rada valida. Haridust ei tohi näha riigieelarves kulureana, sest see on üks väheseid investeeringuid, millel on kindel tootlus: inimesed, kes hoiavad meie ühiskonna käigus ja viivad seda edasi.

Allikas: https://www.err.ee/