Aive Pevkur: tulevikuinsener peab valdama eetilist mõtlemist

Lugeja võiks algatuseks teha läbi kaks mõtteharjutust. Esiteks, vaata enda ümber ringi ja leia midagi, mis ei ole loodud inseneride poolt. Teiseks, vali üks ese ja püüa mõttes nimetada nii palju probleeme, mis võivad sellega tekkida, kui suudad.

Need kaks mõtteharjutust on sageli insenerieetika õppe alguspunktideks. Esiteks ümbritseb meid inseneride loodud maailm. Teiseks on probleemid, mida üliõpilased märkavad, väga pragmaatilist laadi. Sageli satub üliõpilasele kõige sagedamini kätte mobiiltelefon. Probleemid, mida märgatakse, on seotud seetõttu just selle kasutusmugavusega. Telefon läheb katki, saab tühjaks, on vana või kõik funktsioonid ei tööta.

Viimasel ajal on ilmunud mitmeid artikleid, kus osutatakse vajadusele tarkade ja nutikate inseneride järele. Ando Leppiman kirjeldab head inseneri kui sillaehitajat teaduse ja praktilise elu vahel. Artiklites nimetatakse väljakutsetena tehnoloogilist arengut, keskkonnamõjusid, ühiskonna heaolu ja üldistatult kestliku arengu eesmärke. 

Kirjutan kahe käega alla Fjodor Sergejevi seisukohale, et "insenerid ei ole ainult tehnilised eksperdid, vaid loovad probleemilahendajad, kes suudavad kohaneda ja mõelda kastist välja" ning Aleksandr Timofejevi mõttele, et  "enne lahenduste väljatöötamist tuleb sügavalt mõista probleemi konteksti ja kasutaja vajadusi". Vastamata on aga küsimus, kuidas peaks üliõpilane õppima kastist välja mõtlema või probleemi konteksti mõistmist. 

Eeskujud teevad rohkem

Olen teist mõtteharjutust korranud erinevate inseneriõppe tudengitega. Tulemus on iga kord sama. Kirjeldatakse vaid seda, millega ollakse kokku puutunud ja mis tekitab mingi asja juures isiklikku ebamugavust. Selle pinnalt ei teki oskust näha inseneeria ees seisvaid probleeme laiemate ja sageli nurjatutena (wicked).

Nurjatute probleemide puhul pole võimalik õiget vastust ära õppida, vaid tuleb pidevalt kaaluda ühiskondlikke, keskkondlikke, majanduslikke, aga sageli ka organisatsioonilisi ja professionaalseid aspekte. Just selliste teemade tutvustamise ja analüüsimisega tegeleb insenerieetika. Samas ei teki insenerieetiline kaalutlemisoskus iseenesest. Seda tuleb õppida ja õpetada.

Tallinna Tehnikaülikooli võrdlusülikoolidena on nimetatud Müncheni Tehnikaülikooli, ETH Zürichit, Delfti Tehnikaülikool ja Aaltot Soomes. Kõiki neid ülikoole iseloomustab tugev inseneri- ja tehnoloogiaeetika uurimine ja õpetamine. Müncheni tehnikaülikoolis loodi juba 2019. aastal tehisintellekti eetika uurimisinstituut, mis on üks esimesi omasuguste seas. ETH Zürichil on eraldi eetikamaterjalide platvorm ning Delfti tehnikaülikoolil on oma insenerieetika ja tehnoloogiafilosoofia veebilehekülg. 

Aalto ülikool pakub lisaks uuringueetika ja ärieetika õppele mitmeid kursusi, kus põimuvad teadus, tehnoloogia, digiinnovatsioon ja eetika. Ilmselt ei ole vajadust lisada, et eetika uurimine ja õpetamine on lahutamatu osa MIT-i (Massachusetts Institute of Technology) tegevustest. Kõige tuntum on ehk autonoomsetes süsteemides moraaliotsuste tegemise uurimine, mis mõjutab näiteks isesõitvate autode loomist. 

Selleks, et olla professionaalne insener, on vaja ka vastavaid teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Insenerieetika tegelebki inseneride hoiakutega. Tallinna Tehnikaülikoolis on eetikakursus kohustuslik neljal õppekaval inseneriteaduskonnas ja nendele tudengitele, kes lõpetavad ülikooli insenerikutsega. Samas on see vaid väike osa nendest üliõpilastest, kes hakkavad tulevikus tööle inseneridena, olgu siis kutsetunnistusega või ilma. 

Kui insener seisab eetilise dilemma ees, millistest põhimõtetest oma professionaalses tegevuses lähtuda, peaks talle olema toeks insenerieetika koodeks. Koodeks on tavapäraselt tugeva professionaalse identiteedi formuleering ja eeldatavate hoiakute sõnastus. Eesti inseneride koodeks võeti vastu 1989. aastal ja seda pole tollest ajast muudetud. Üliõpilased pole sellest tavaliselt aga midagi kuulnud.

Kui tahetakse osutada arsti, advokaadi või ametniku sobimatule käitumisele, viidatakse sageli just vastavate kutsealade eetikakoodeksile. Inseneride koodeksile osutamist probleemseid juhtumeid käsitlevates artiklites ma ei mäleta. 

Inseneril peab olema keerukustaju

Aleksandr Timofejev jõuab oma arvamusloos järeldusele, et "üliõpilastele saab aga anda ühe konkreetse soovituse, nimelt, et valikaineid valides tasub mõelda sellegi peale, kas õppekava pakub piisaval määral aineid ja praktikat, mis toetaks mitte ainult tehniliste oskuste, vaid ka majandusliku mõtlemise arendamist".

Sellest soovitusest jäävad välja sotsiaalsed ja keskkondlikud perspektiivid. Täielikult on fookusest puudu tehisintellekt, selle arendamine ja rakendamine ning inimkonna tulevik. Insener peab oskama kaaluda oma tegevuse konteksti ja võimalikke tagajärgi. 

Laenates Margus Oti mõtet, on hädavajalik tekitada inseneris keerukustaju. See on arusaamine, et keerukas süsteemis võib teinekord isegi väike teisendus tuua kaasa drastilised tagajärjed. Selleks on vaja enamat, kui vaid tutvustada 3D-mudeli kaudu mingi asja funktsioneerimist. Just insenerieetika on see distsipliin, mis suunab üliõpilasi mõtlema kestlikult ja asetama oma töö laiemasse ja vastutustundliku inseneri tegevuse konteksti.

Siin on rolli nii ülikoolil, aga ka kõikidel inseneriühendustel, organisatsioonidel ja ettevõtetel. Me vajame lisaks deklareerimisele, et insenerid peavad mõtlema laiemalt, ka diskussiooni selle üle, millised hoiakud või põhimõtted peavad olema tulevikuinseneril. 

Tulles tagasi mobiiltelefoni näite juurde – kui suunata tudengeid kasvõi hetkeks mõtlema, et telefoni tootmiseks on vaja materjale, mille kaevandamisel ja töötlemisel on keskkonnamõjud, või et nutitelefon annab lihtsa ligipääsu sotsiaalmeediale, mille kaudu saab mõjutada ühiskondlikke protsesse, avaneb nende ees hoopis uus vaatenurk. Sealt edasi pääseb valla nende loovus ja nutikus.

Allikas: https://novaator.err.ee/