Üheksast viieni rütm, nädala selgroo murdmine kolmapäeviti ning reede jõudmise eest Jumala tänamine on saanud lahutamatuks osaks Ameerika elust ja kõnepruugist.
Kust tuli 40-tunnine töönädal ja kas ta on omadega õhtul?
Malmi valamine Chicagos 1890. ja 1901. aastate vahemikus. Foto: HERITAGE IMAGES/GETTY IMAGES
15.11.2025
Kaheksatunnise tööpäeva juured on 1860. aastates aga käima läks see asi alles aastakümneid hiljem.
Kuid lõviosa Ameerika ajaloost oli 8-tunnised tööpäevad ja 5-päevased töönädalad vaid unelm, kirjutab The Wall Street Jourmal. Tavaline töönädal vältas kuus päeva, kusjuures kõik nad olid läbivalt pikad ning laupäev vaid vahel pooletoobine.
Kui «ületunnitööst» rääkima hakati, siis tähendas see esialgu ainult suuremat töökoormat ja mitte ilmtingimata paremat tasu.
Nii et millal 40-tunnine töönädal siis normiks sai? Miks on ta nii kauaks püsima jäänud ning kuidas on ta nüüd muutuma hakanud keset neid kaasaegseid nähtusi nagu kaugtöö, juhuotsad ja AI?
Alguse sai see lugu kodusõja lõppedes Bostonis, mil masinist Ira Steward kirjutas pamfleti pealkirjaga «Kaheksa tunni liikumine», mille taha ametiühinguaktivistid sõjast kurnanut töölisi koondama hakkasid.
1880. aastate lõpuks käis juba suurem üleriigiline liikumine loosungi all «Kaheksa tundi tööks, kaheksa puhkamiseks ja kaheksa, et teha mida tahan». New Yorgis peeti iga septembri esimesel esmaspäeval suuri paraade ning maikuus 1886 korraldasid ametiühingud ülemaalise streigi.
Siiski jäi pilt kirjuks veel aastakümneteks ning töötunnid olid üldiselt tunduvalt pikemad, kui täna.
Tavanähtus oli viis 10-tunnist vahetust ning laupäeviti kuus tundi. Terasetöölised rabasid veelgi rängemini. Tihtilugu tehti seitse päeva nädalas 12-tunniseid vahetusi ning iga paari nädala tagant sai kaks päeva vabaks. Päevastelt vahetustelt mindi öistele üle «ülipikaga» ehk pandi 24 tundi jutti – mis oli ohtlik ning rohkete õnnetuste põhjus.
Uus seadus, aga eranditega
1916. aastal võttis föderaalvalitsus vastu Adamsoni seaduse, millega osariikidevahelise raudtee töölistele kehtestati kaheksatunnine tööpäev. Suuresti oli selle taga ametiühingute surve, samuti kardeti raudteeliikluse seiskumist esimesse maailmasõtta astumise künnisel.
1920ndatel hakkasid mitmed ettevõtted eksperimenteerima 40-tunnise töönädalaga, millest kõige tuntum näide oli Ford Motor. Fordis avastati, et lühemad tunnid võrdusid väiksema õnnetuste arvu, suurema tootlikkuse ja lojaalsema kaadriga.
Norm oli aga ikkagi kuuepäevane töönädal – kuni sekkus suur depressioon.
Keset tohutut tööpuudust sündis Washingtonis konsensus, et tööaega tuleks inimeste vahel jagada: suurem hulk inimesi teeb lõhemaid tunde. Aastal 1938 allkirjastas president Franklin D. Roosevelt õiglaste tööstandardite seaduse, mis seadis miinimumpalgaks 25 tunni eest ning standardseks töönädalaks esialgu 44 tundi, mis 1940. aastaks 40 tunnile kärbiti ja mängu tuli ka ületunnitasu.
Eri valdkondades võis pilt veel olla erinev, kuid pärast teist maailmasõda sai 40-tunnine nädal normiks miljonitele töötajatele, kuigi 1970ndatel hakkasid töötunnid tasapisi lisatasu ajendil pikenema.
Segapuder, ja nüüd siis AI
Sel aastatuhandel on USA töönädalad hakanud vägagi varieeruma, kuna tehnoloogia on paljud inimesed füüsilisest kontorist vabastanud, kuid seda töö ja koduse elu segunemise hinnaga.
Miljonid ametiühingute jõustatud üheksast-viieni-töökohad on kadunud, paljud ameeriklased teevad pikemaid vahetusi, töötavad mitmel kohal või leiavad lisaotsi. Paljude jaoks on üheksast-viieni luksus, mida endale lubada ei saa.
Tehisintellekti elevuses on mõned kongresmenid hakanud hauduma töönädalate lühendamise ettepanekuid, mainitud on numbrit nagu 32.
Paljud analüütikud hoiatavad siiski AI-hullusega kaasa minemast ning juhivad tähelepanu sellele, et vähemalt praeguste riistadega pole produktiivsus just palju paranenud.
Ja kui paraneks ja töönädal tulevikus alla 40 tunni kukuks, ei tähendaks see Ameerikas iseenesest veel midagi – kultuuriliselt on harjutud tööst lugu pidama. Töökus on siiski au sees ning isegi kui AI inimestele rohkem vaba aega peale suruks, leitaks viis see kuidagimoodi tööks pöörata.
Allikas: https://majandus.postimees.ee/