Kas tööandja võib keelata ületundide tegemise?

Vastab Johan Pastarus, vaimse tervise konsultant:

Töötajana on tähtis puhata, kuna see aitab hoida meie tervist. Pikema puhkeajaga töötajate seas esineb vähem terviseprobleeme ning tööõnnetusi.

Euroopa Kohtu 2. märtsi otsusega muutus töö- ja puhkeaja praktika. Igapäevase puhkeajana peab töötaja puhkama vähemalt 11 tundi. See tähendab, et töötaja saab ühes töövahetuses töötada koos ületunnitööga maksimaalselt 13 tundi. Iganädalase puheajana peab järjest puhkama 48 tundi või summeritud tööaja arvestuses 36 tundi.

Maksimaalne lubatud keskmine tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku kohta on 48 tundi arvestusperioodi kohta, erandina kokkuleppel ka 52 tundi, kuid töötaja võib selle kokkuleppe kahenädalase etteteatamistähtajaga igal ajal üles öelda.

Töö- ja puhkeaja nõuete põhjuseks on töötajate vaimse ning füüsilise tervise hoidmine. Tööandja peab tagama, et töötaja töö- ja puhkeaeg oleksid tasakaalus ja ei tekiks olukorda, kus töötaja põleb läbi ning ei ole võimeline enam tööd tegema. Puhkamise olulisust tervisele tasub vaadata kahtepidi: ülevalt-alla ning alt-üles.

Alt-üles perspektiiv on inimkeskne. Oluline on vaadata tööl olemise aega ehk seda, kui palju ollakse töökeskkonnas sees. Me seostame oma töökeskkonda tööülesannetega ning oleme seal tegelikult kättesaadavad iga hetk. Puhkamine tähendab, et töötaja saab tegeleda oma eraeluga, ei ole kuidagi seotud oma tööülesannetega ning saab ilma igasuguse survetundeta puhata.

Pikem puhkus aitab kaasa meie loomingule ning efektiivsusele. Kognitiivsed võimed on mingil määral piiratud, sest aju suudab teha intensiivset tööd vaid teatud määral. Pidev intensiivne töö ja stress väsitab aju ning põlevad meie tööks olulised töövahendid nagu tähelepanu, mälu ja eneseregulatsioon. Sellest tulenebki tõsine ning levinud terviseprobleem, milleks on läbipõlemine. Just puhates taastub meie aju ning võimaldab tööle naastes lahendada tööülesandeid efektiivsemalt. Puhkus tähendab, et töötaja ei ole füüsiliselt ega vaimselt seotud tööülesannetega, sealhulgas muretsemine, stress, juhuslikud tööotsad.

Igapäevasest puhkeajast (11 tunnist) peaks vähemalt 7-8h tundi minema magamisele. Seega jääb töötajal aega muude asjade tegemiseks 3-4h, millest mingi osa läheb tööülesannetest ümber lülitamisele. Lisaks tööle mängib olulist rolli elus perekond, sotsiaalsed suhted, lõõgastumine, kodukeskkond ja hobid. Kui aga päevane puhkeaeg on vähem kui 11 tundi, siis kannatavad selle all kõik eelnev, mis võib pikas perspektiivis mõjuda tervisele laastavalt.

Ülalt-alla perspektiiv on organisatsioonikeskne. Iga tööandja ja organisatsioon peaks väärtustama, et nende töötajad oleksid kaitstud, terved ning töökad. Kõigi nende tagamisel mängib peaosa puhkamine. Kuigi pikad tööpäevad võivad olla esmalt efektiivsed, siis on need ainult ajutised lahendused. Pikema aja peale tõusevad haiguslehed, kaadrivoolavus, tööõnnetused ning psühhosotsiaalsed probleemid töökeskkonnas. Kõige kallim ressurss organisatsioonile on tema töötajad ning nende hoidmine on alati tulusam, kui pidev töötajate vahetamine.

Pikema puhkusega tagab tööandja, et tema töötaja taastub vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt. Puhkus tugevdab kognitiivseid võimeid, mis aitavad töökeskkonnas probleeme lahendada, tagab emotsionaalse stabiilsuse, mis aitab tagada paremaid psühhosotsiaalseid tingimusi töökohal ning ennetab töötaja läbipõlemist.