Ametiühingu juristi arvamus koosoleku kohta

03.02.2020

Iseenesest oli kohtumine rohelistega huvitav. Kokkuvõtvalt saaks seda aga kõige paremini kirjeldada, kujutades endale piltlikult ette olukord, kus Ida-Virumaa on nagu üksik paat merel: ilm muutub, majakas muudab asukohta, silmapiir kaob. Paadis on palju inimesi – osad neist oskavad ujuda, osad mitte. Ühtedel on päästevestid seljas, teistel pole. Osadel on kõht tühi, teistel on kõht liiga täis. On neid, kes püüavad paadist põgeneda, et ujuda teise paadini või siis lihtsalt teadmata suunas ära ujuda. Kui aga juhtub, et kellelgi närvid vastu ei pea ja paat kõikuma hakkab, võivad kõik põhja minna.

Tänaseks tundub kindel olevat see, et uppuja päästmine on tema enda asi ehk kaevurid ja energeetikud on oma murega üksi jäetud. Edaspidine sõltub põlevkivisektoris töötavate inimeste leidlikkusest, sest nii nagu meie külalised kohtumisel rõhutasid peab initsatiiv tulema altpoolt.

Kuigi mängus on tuhandete inimeste sotsiaalne turvalisus pole valitsusel meile midagi muud öelda, kui et me seisame Ida-Virumaa huvide eest. Tegelikkuses näevad inimesed üha rohkem, et Eestis on tekkinud paralleelmaailmad ametnike riigi ja kodanike riigi näol. Ministrid, kes korraldavad ühe mastaapse majandusliku läbikukkumise teise järel, istuvad ühelt kõrgelt kohalt teisele, et seal samas vaimus vastutust tundmata jätkata.

Meil aga ei jää midagi muud üle, kui tuletada meelde Charles Darwini väidet, et ellu jääb mitte kõige tugevam ega ka mitte kõige targem, vaid see, kes kõige paremini muutustega kohaneb.

Fotol vasakult: Piret Väinsalu (kliimaekspert, Eestimaa Looduse Fond), Madis Vasser (huvikaitse ekspert ja juhatuse liige, Eesti Roheline Liikumine), Julia Leontjeva (juhatuse esimees, Keemikute Ametiühing), Janek Pahka (jurist, Keemikute Ametiühing) 

Allikas: https://www.facebook.com/PahkaJanek/