MKM tahab seadusemuudatusega töölepinguid paindlikumaks muuta

MKM-ist kooskõlastusringile saadetud töölepinguseaduse eelnõu kohaselt saab lisatundides kokku leppida töötajaga, kes omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust, on vanaduspensioniealine või jäänud enne tähtaega pensionile, on vähenenud töövõimega või kellele kollektiivleping näeb ette paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise võimaluse.

Kui paindliku tööaja kokkulepe sõlmida, võib töötaja lisaks kokkulepitud töötundidele töötada kuni kümme lisatundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Sellise kokkuleppe puhul saab töölepingusse näiteks kirja panna, et töötaja töötab osalise tööajaga 20–30 tundi nädalas, millest 20 tuleb alati tagada ja 10 on lisatunnid. Selleks peavad aga olema täidetud mitu tingimust.

Näiteks peab töötaja tunnitasu olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär, mis sellel aastal tähendab 5,83 eurot tunnis. Kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikult ning lisatunnid ja töötunnid ei tohi kokku ületada täistööaega. Seega on võimalik kokku leppida 30-tunnises tööajas nädalas ning 10 lisatunnis, kuid kui on kokku lepitud 35 töötunnis nädalas, siis ei saa lisatööaeg viit tundi ületada, sest vastasel juhul ületaks see täistööaega. Lisaks peab töötajal olema õigus lisatöö tegemisest keelduda.

Suuremas lisatundide arvus kui 10 tundi nädalas ei saa siiski kokku leppida, küll aga on võimalik väiksem lisatundide arv.

Paindliku tööaja puhul võib kasutada ka summeeritud tööajaarvestust. See tähendab, et kui summeeritud tööaja arvestusperiood on näiteks neli kuud, tohib tehtud töötunde summeerida sama perioodi ulatuses.

Eelnõu seletuskirja kohaselt annab paindliku tööaja kokkulepe võimaluse hakkama saada, kui tööandja töömahu- ja tööjõuvajadus kõiguvad ning töötaja töö tegemise võimalus periooditi erineb.

Muudatuse eesmärk on vähendada töötajate soovi sõlmida töölepingu kõrval teisi võlaõiguslikke lepinguid, mis ei taga neile piisavaid sotsiaalseid tagatisi ega kaitset.

Samuti näeb eelnõu ette, et töötaja peab saama iga päev ja iga nädal puhata. Juhul kui tegu on summeeritud tööajakorraldusega kollektiivlepinguga, on lubatud erandina tagada ka ainult iganädalane puhkeaeg.

Töölepingus peab olema kokku lepitud täistööaeg või osaline tööaeg ja viimasel puhul lepitakse kokku konkreetsetes töötundides, mille kestel peab töötaja olema valmis tööd tegema. Ehkki selline põhimõte kehtib ka praegu, esineb eelnõu kohaselt praktikas kokkuleppeid, mis seaduse eesmärgist kõrvale kalduvad.

Eelnõu kohaselt on keelatud paindliku tööaja kokkuleppega töötavale töötajale konkurentsipiirangut seada, sest muutuva sissetuleku puhul on tähtis, et töötajal säiliks võimalus ka mujalt tulu teenida.

Eelnõus tuuakse välja, et möödunud aasta märtsis tegi Euroopa Kohus otsuse, mille järgi ei ole igapäevane puhkeaeg osa iganädalasest puhkeajast, vaid peab sellele eelnema. See tähendab, et töötajale tuleb vähemalt kord seitsme päeva jooksul tagada järjestikku nii igapäevane kui ka iganädalane puhkeaeg. Uus tõlgendus on tekitanud ettevõtjatele raskusi töö- ja puhkeaja korraldamisel.

Sellest tingitult ongi jõutud eelnõus välja pakutud muudatuseni, mis arvestab tööandjate soove paindlikumalt töö- ja puhkeaega korraldada ning töötajate vajadust pikemalt puhata.

Töötajad peavad saama korra seitsmepäevase ajavahemiku jooksul puhkeaega kas 11+48 tundi või summeeritud tööaja arvestuse puhul 11+36 tundi. Erandi saab teha kas kollektiivlepinguga või juhul, kui tööandja tagab töötajatele kaks korda kalendrikuus järjestikku igapäevase ja -nädalase puhkeaja.

Statistikaameti andmetel töötas eelmisel aastal osaajaga ligi 105 000 inimest ehk ligi 15 protsenti kõigist hõivatutest.

Eelnõu on seotud koalitsioonileppega, milles on kirjas, et töötamist reguleerivad õigusaktid muudetakse ajakohaseks ja paindlikuks.

MKM ootab eelnõule tagasisidet kuni 21. juunini.

Allikas: https://www.err.ee/