Aleksandr Timofejev: insener peab nägema ka suurt pilti

Majanduse, digiarengu ja ettevõtluse põhimõtete mõistmine lubab inseneridel hinnata oma töö laiemat konteksti: kas loodav lahendus loob kasutajale reaalset väärtust, kas see on jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline?

Näiteks pole elanikke kaotavale väikelinnale mõtet ehitada tehnilisest perspektiivist kõrgete ülalpidamiskuludega kommunaalsüsteeme. Pigem peaks eelistama modulaarset lähenemist, mis võimaldab vastavalt vajadusele ja rahalistele võimalustele süsteeme järk-järgult arendada. Kuigi tehnoloogiliselt ei pruugi olla tegu kõige innovaatilisema variandiga, vastab see suurema tõenäosusega kogukonna tegelikele vajadustele ja majanduslikele võimalustele.

Tuleb arvestada, et igale poole ei saa rajada miljardi euro eest vee- või reoveepuhastusjaama või ükskõik millist taristut. Eestis elatakse nii suurtes linnades kui ka väikestes, hajaasustusega külades, ning arvestama peab kõigi vajadustega. Hea insener otsib oludele ja pikemaajalistele võimalustele vastavat mõistlikku lahendust, mis on keskkonnasõbralik ja rahaliselt kättesaadav.

Sama põhimõte kehtib ka suurtes infrastruktuuriprojektides. Veepuhastussüsteemide laiendamine ja tehnoloogiliste võimalustega kaasajastamine nõuab kohati väga suuri investeeringuid.

Näiteks oleme Tallinnas investeerinud viimase viie aasta jooksul reoveepuhastusse üle 25 miljoni euro. Selliseid otsuseid ei saa teha puhtalt insenertehnilisest vaatenurgast, vaid peab olema selge arusaam, et investeering on ka majanduslikult tasuv.

Insener peab mõistma inimeste vajadusi 

Inseneride töö keskmes on üha enam kasutaja. Disainmõtlemine õpetab insenere lähenema probleemidele kasutajakeskselt. Enne lahenduste väljatöötamist tuleb sügavalt mõista probleemi konteksti ja kasutaja vajadusi. Veevaldkonnas on kasutajaks igaüks meist, kuna elu ei toimi enam ilma igapäevase vee ja kanalisatsioonita.

Hea näide on veetarbimise mõõtmisel kasutatavad nutiarvestid. Esimesed põlvkonnad keskendusid peamiselt tehnilisele võimekusele ehk täpsele mõõtmisele ja andmete edastamisele. Kuid kasutajad ei mõistnud andmeid ega osanud neid oma igapäevaelus rakendada. Disainmõtlemist kasutanud ettevõtted lähenesid probleemile teisiti, nad alustasid kasutajate vajaduste ja käitumismustrite uurimisest.

Tulemuseks oli nutikate veemõõtjate süsteem, mis ei edasta mitte ainult andmeid, vaid laseb teha järeldusi ka ebatavalise tarbimise kohta, mis võib viidata veelekkele. See lahendus loob tõelist väärtust, sest oli disainitud lähtuvalt kasutajate tegelikest vajadustest. Mõõtjad muutuvad nii täpseks ja kvaliteetseks, et tulevikus ei pea neid vahetama.

Ülikool peab õpetama ka majanduslikku mõtlemist

Praegused suuremad väljakutsed on seotud kliimamuutuste, ressursside nappuse ja keskkonna ülekoormusega. Nende lahendamine nõuab süsteemset mõtlemist, mis ühendab tehnilise, majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku perspektiivi.

Eesti tööstussektori arengu jaoks on kriitilise tähtsusega, et meie insenerid ei oleks vaid tehniliste ülesannete täitjad, vaid ka innovaatorid ja ettevõtjad. Tehnoloogilise ettevõtluse mõistmine võimaldab luua kõrgema lisandväärtusega töökohti ja arendada kohalikku tööstust.

Eesti rahvaarv ei ole suur ja meie ettevõtlus vajab rohkem spetsialiste. Eesti haridussüsteem seisab silmitsi olulise väljakutsega: kuidas integreerida majandus, ettevõtlus ja disainmõtlemine inseneriõppesse ilma niigi tihedat õppekava üle koormamata? Vastus peitub mitte niivõrd uute ainete, vaid interdistsiplinaarsete probleemide lahendamise lisamises olemasolevatesse õppekavadesse.

Veemajandus illustreerib eriti hästi, miks selline integreeritud lähenemine on hädavajalik. Vesi on ressurss, mis ületab tehnilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja ökoloogilised piirid. Insenerid, kes töötavad selles valdkonnas, peavad mõistma mitte ainult vee puhastamise või tehnovõrkude tehnilisi aspekte, vaid ka selle majanduslikku väärtust, sotsiaalseid ja keskkonnamõjusid. 

TalTechi veemajanduse õppekava on teinud selles suunas olulisi samme. Üliõpilased töötavad päriselu probleemidega ning saavad ka praktikaprogrammist väärtuslikku kogemust. Ülikoolide ja ettevõtete koostöös saame õppeprogramme tuleviku vajadustest lähtuvalt veelgi edasi arendada. Eesti insenerihariduse järgmine suur väljakutse ei ole mitte veelgi keerulisemate tehniliste teadmiste õpetamine, vaid tehniliste oskuste sidumine majanduse, ettevõtluse ja disainmõtlemise põhimõtetega.

Üliõpilastele saab aga anda ühe konkreetse soovituse, nimelt et valikaineid valides tasub mõelda sellegi peale, kas õppekava pakub piisaval määral aineid ja praktikat, mis toetaks mitte ainult tehniliste oskuste, vaid ka majandusliku mõtlemise arendamist.

Allikas: https://www.err.ee/