Triinu Tapver: välistööjõule lootma jäämine ei ole jätkusuutlik

Tööjõupuudus on aina põletavam ja samal ajal ka valusam teema. Pole töökäsi, pole ka majandust vedavat mootorit. Ahjusoe Eesti majanduspoliitika plaan aastaks 2035 soovib leekivat tulekahju summutada peamiselt välistööjõuga, kuid võimalustest meie kohalikke töökäsi paremini kasutada joostakse kaarega mööda.

Jah, välisriikidest tööjõu riiki toomine leevendab riigis koheselt tööjõupuudust, toob uusi tarbijaid ja maksumaksjaid ning mingil määral kosutab haput majandust ja toidab riigi rahakotti. Samuti võib õigete oskustega tööjõud suurendada ettevõtete lisandväärtust ja tootlikkust ning teatud valdkondades väheneks palgasurve¹.

Liialt välistööjõule lootma jäämine ei ole siiski jätkusuutlik lahendus, vaid hoopis sõltuvust tekitav. Probleemid tööturul kipuvad lihtsalt peitu jääma, kuna puuduolev oskuspagas tuuakse sisse.

Näiteks võib kannatada kohalike töötajate arendamine ja haridussüsteemi ajakohastamine, sest riigi sees ei teki survet teatud oskustega töötajate järele². Võime ju haavale plaastri panna, kuid alt mädaneb edasi. Samuti võib tekkida oht, et tööturu korraldus muutub liiga ettevõttekeskseks ehk hakkab täitma käibe säilitamise mitte riigi pikaajalise arengu eesmärke³.

Seega tuleb pilgud tuleb suunata ka riigi sisse ning tegeleda kohaliku seltskonnaga. Mitmed faktid näitavad, et meie kohalik tööjõud ei ole täielikult rakendatud.

Veebruari lõpu seisuga on meil 56 000 töötut. Seejuures on huvitav, et näiteks töötuid tippspetsialiste on lausa 4400, kuid samal ajal on tippspetsialiste puudu pea igal elualal. Mõnevõrra hämmastav on ka 103 töötut doktorikraadi omanikku. Tegu peaks olema oma valdkonna parimate spetsialistidega. Need meie oma inimesed on nagu maasikad ja võiksid majanduses nii mõndagi korda saata.

Samal ajal oleme viimaste aastatega sõudnud noorte töötusega euroalal esiviisikusse⁴ ehk millegi tõttu on Eestis palju noori, kes ei tööta ega õpi. Ka parimas eas oleva tööjõu ehk 25-49-aastaste seas on ligikaudu 23 000 töötut. Neist ligi 2000 on saritöötut (kogu Eestis üle 5000) ehk neid, kes olnud töötud vähemalt kaks aastat. Vaevalt nad kõik edukad tiktokkerid on.

Tahes-tahtmata tekitavad sellised arvud küsimusi, miks tööd ei leita, kui samal ajal räägime ka tööjõupuudusest.⁵ On see oskuste vähesus, rahulolematus palgaga, töökoha kaugus. Ehk oleks aeg lõpuks käised üles käärida?

Omaette küsimus on, miks nende inimeste arv, kes võiks töötada, kuid ei otsigi tööd on viimase kolme aastaga pea kahekordistunud ehk tõusnud ligi 4300 inimese võrra.

Näiteks Ühendkuningriik juba seisab silmitsi sarnase probleemiga. Tööturul osalejate hulk kahaneb vaatamata aina suurenevale tööjõu sissevoolule⁶. Loodetud positiivne mõju majandusele jääb seega ära.

Kõik need näited ilmestavad kasutamata võimalusi kohalikul tööturul või siis probleeme töötajate ootuste ja tööandjate pakutava vahel. Peaksime võtma tööturu probleemid pulkadeks lahti ja neid lahendama, kuna neid meil jagub.

Näiteks peaksime kriitiliselt üle vaatama töötukassa süsteemi, et see suunaks inimesi ka päriselt tööturule. Oleks hea soodustada osakoormusega töötamise võimalusi nende seas, kellel on piiratud võimalused täiskohaga töötada ja praegu tööturult täielikult kõrvale jäävad, sealhulgas lastega kodus olevad emad-isad ning vanemaealised.

Peaksime suunama pilgu tulevikku ning panustama meie haridus- ja teadussüsteemi tugevdamisesse, meelitama riiki tagasi siit lahkunud talendid ja soodustama ümberõpet. Vaja on lihtsalt rohkem pealehakkamist.