Riigil on näpud põhjas

09.07.2024

Ametiühingute Keskliidu poliitikasekretär Jaan-Hendrik Toomel vaatab kriitilise pilguga riigi eelarve ümber toimuvale ja esitab küsimuse: "Kui kaua on võimalik veel kärpida?"

Kriitiline pilk kuludele on riigi vaates sama oluline kui pere-eelarve puhul. Kui püsivad väljaminekud on kasvanud rohkem kui sissetulekud, on see äärmiselt vajalik. Riigi majandamise puhul kehtib kärpimisega sama loogika nagu pere-eelarve puhul – natuke aega saab elada säästudest elustiili muutmata. Kui olukord paremaks ei muutu, siis on võimalik hakata piima ostma suuremas pakis, vahetada šampoonibränd odavama vastu ja lapata läbi supermarketite sooduspakkumiste voldikud. Seejärel tuletada taas meelde, kuidas kodus söögivalmistamine käis, hakata üleüldse vähem sööma ja käima vähem kinos, teatris ja kõrtsis. Paraku on need asjad riigil juba tehtud ja see faas läbitud. Vähemolulised suured projektid on külmutatud või tühistatud, igasugu palgatõuse ei tule ja töö on muudetud efektiivsemaks.

Varem või hiljem on vaja mõelda selle peale, kuidas väljaminekute vähendamise kõrval sissetulekuid suurendada. Aitab enesetäiendamine, et paremale töökohale saada või lisatöökoht. Päris ebamugavad valikud inimese jaoks. Sama ebamugav on riigil minna oma inimeste juurde – käsi pikalt ees – et rohkem maksuraha küsida. Teades, et ka paljudel inimestel on keeruline.

Võrdne ei ole õiglane. Võrdne ei ole isegi võrdne mitte.

Kõik inimesed tahavad, et nende pangaarvel oleks rohkem raha. Pole mingit vahet, kas inimese pangaarvel on kümme eurot või kümme miljonit – kõik tahavad, et see number oleks suurem ja tegutsevad ka selle nimel.

Tänane olukord, kus maksumäärad on kõigile võrdsed, on ebaõiglane, sest vaesemad inimesed maksavad kokkuvõttes riigile palju suurema osa oma sissetulekust kui rikkad. Vaesed inimesed maksavad kogu oma sissetuleku pealt sotsiaalmaksu ja tulumaksu ning kuna nende sundkulude hulk on nii suur, siis maksavad nad lõpuks ka kogu sissetuleku pealt poes käibemaksu.

Mida rikkam on inimene, seda vähem ta neid makse maksab. Tulumaksu maksmise vältimine on kõige keerulisem, sotsiaalmaksu maksmise vältimine on seevastu ääretult lihtne – tuleb lihtsalt oma raha välja võtta dividendina, mitte palgana. Suur erinevus on ka käibemaksu maksmises – rikas inimene ei pea piltlikult kogu oma sissetulekut poodi sundkuludeks viima (mis on käibemaksuga maksustatud) ning enamasti saab ta selle käibemaksu ka tagasi.

Parempoolsed ütlevad, et inimene, kes teenib viis korda rohkem kui keskmine, ei kasuta näiteks haigla teenuseid viis korda rohkem. Tuleb nõustuda, et ilmselt ei kasuta tõesti. Aga kes kasutavad haiglate teenuseid keskmisest viis korda rohkem? Esimesena tulevad pähe beebid ja pensionärid. Kas beebid ja pensionärid peaks hakkama viiekordset keskmist sotsiaalmaksu maksma? Sinna poole me tegelikult teel oleme, sest sotsiaalmaksu maksmine on muutunud järjest vabatahtlikumaks ja Tervisekassa eelarve pole juba täna kaugeltki jätkusuutlik. Lisaks on eratervishoid järjest populaarsem ja ravijärjekorrad pikenevad. Järjest rohkem inimesi tunnetab, et solidaarne süsteem ei ole tegelikult enam solidaarne ja selle tunnetusega kaob ka motivatsioon selles osaleda.

Kui palju maksab 1000-eurone telekas?

Loomulikult on inimesi, kes suurema rahahunniku saamiseks vargile lähevad või jätavad raha säästmise eesmärgil kohustused kandmata. Enamus inimesi siiski ei taha seadust rikkuda. Pigem otsitakse seaduslikke või seaduslikkuse piiril olevaid lahendusi. Siinkohal on aga rikastel inimestel palju paremad võimalused nö optimeerimiseks.

Kui vaene inimene tahab osta 1000-eurost telekat, peab ta 1000 euro teenimiseks tegema 1500 euro eest tööd. 500 eurot läheb maksudeks, 1000 jääb kätte. Poes maksab ta teleka eest küsitud 1000 eurot (mille hulgas on juba 22% käibemaksu) ja sellega on asi lõppenud. Vaese inimese jaoks maksab 1000-eurone telekas seega umbes 1500 eurot.

Kui rikas inimene läheb poodi seda sama 1000-eurost telekat ostma, siis ta ostab selle oma O-Ü-le, mis tähendab, et tulumaksu, sotsiaalmaksu ja muid makse selle pealt maksta pole vaja. Lisaks saab ta 22% käibemaksu tõenäoliselt hiljem riigi käest tagasi, mis teeb teleka lõpphinnaks natuke üle 800 euro.

Vaese inimese jaoks maksab seega 1000-eurone telekas 1500 eurot, rikka inimese jaoks maksab täpselt sama asi 800 eurot. Müüja saab mõlemal juhul täpselt sama raha, erinevus on ainult maksude maksmises riigile. Vaene inimene teenib vähem, aga maksab rohkem makse – nii protsentuaalselt kui kogusummas.

Millised variandid meil siis on?

Tänane olukord on võimalik ainult tänu sellele, et inimestel ei ole de facto kaugeltki võrdsed võimalused. Kui kõik tööandjad küsiks iga uue töötaja käest, millist lepinguvormi nad eelistavad – tööleping? OÜ? Võlaõiguslik? Siis oleks Eesti maksusüsteem kiiresti hoopis teine. Töölepinguline suhe ei kaoks kindlasti ära, aga muutuks järjest rohkem kulukaks „nišitooteks“. Samas tagab ainult töölepinguga töötamine töötajale töösuhte kindluse ja seaduste või kollektiivlepingutega kindlaks määratud mängureeglid (töö -ja puhkeaja piirnormid, tasulise puhkuse, erinevad hüvitised sh. teatud juhtudel hüvitised lepingu ülesütlemisel, töötervishoiu ja tööohutuse reeglid jmt).

Kuidas siis minna edasi olukorras, kus me peame lisaks juba heakskiidetud maksutõusudele ja uutele maksudele veel makse tõstma? Halbade lahendustena võiks kaaluda käibemaksu tõusu, mis lööb taas enim vaesemat osa rahvastikust või sotsiaalmaksu tõusu, mis muudaks töölepinguga töötamise veel ebaatraktiivsemaks. Ilmselt ei tooks pikas perspektiivis nende maksude tõstmine ka märkimisväärselt paremat laekumist, kuna vaestel pole võimalik rohkem raha kulutada, kui neil taskus on ja töölepingulisest suhtest väljumine lihtsalt kiireneks.

Heade lahendustena peaks kaaluma varamaksude kehtestamist – kinnisvara, luksuskaubad jne, mille osas paistab Eesti Euroopa kaardil silma eriliselt passiivsena. Või siis täiendavat tulumaksu tõusu, mis tõstaks maksulaekumist kõigilt tuludelt. Kindlasti hakkab nende ettepanekute peale kostuma rikaste inimeste hala sellest, kuidas me sellega majanduskeskkonna ära hävitame ja rahvusvahelise konkurentsivõime veega alla laseme. Aga kelle jaoks meil seda Eestit lõpuks vaja on? Ja kas meie tänane majanduskeskkond on siis nii atraktiivne, et Apple homme oma peakontori Tallinnasse kolib? Tean omast käest, kui mõnus asi on välisinvestor, aga samast käest tean ka, kui destruktiivne on ainult hinnas konkureerimine. Korrutame endale järjest rohkem, et Eesti ei ole enam odava tööjõu riik, sest suudame konkureerida ka lisandväärtusega. Liiguks nüüd sinna, et Eesti pole ka odava majanduse riik ja vaataks, kuidas paremini konkureerida Rootsiga, mitte püüda Bulgaariaga sammu pidada.

Allikas: https://eakl.ee/