Uuring: naisarstide enesetapumäär on 73% kõrgem võrreldes üldelanikkonnaga

Teadlased ütlesid, et kuigi arstide enesetappude arv on aja jooksul vähenenud ning risk on eri riikides ja piirkondades erinev, rõhutasid tulemused vajadust jätkuvate teadusuuringute ja ennetusmeetmete järele. Näiteks USAs tapab end iga päev üks arst.

Selle probleemi lahendamiseks analüüsisid Austria Viini ülikooli juhtimisel tegutsevad teadlased 1960. ja 2024. aasta vahel avaldatud vaatlusuuringute tulemusi, milles võrreldi arstide enesetappude määra üldrahvastikuga.

Kokku kaasati 39 uuringut 20 riigist. Teadlased ei leidnud, et meesarstide enesetapurisk oleks võrreldes üldrahvastikuga üldiselt suurenenud. Naisarstide puhul oli enesetapurisk aga märkimisväärselt suurem (76%) kui elanikkonna üldkogumil, teatas BMJ.

Kuigi meesarstide hulgas ei leitud üldist tõusu võrreldes üldsuse hulgas, näitas andmete eraldi analüüs, et meesarstidel oli suurem enesetapurisk võrreldes teiste sarnase sotsiaalmajandusliku staatusega ametirühmadega.

Kümne kõige uuema uuringu analüüs võrreldes vanemate uuringutega näitas, et enesetappude arv on aja jooksul nii mees- kui ka naisarstide puhul vähenenud.

„Kokkuvõttes rõhutab see uuring arstide seas jätkuvat vajadust enesetappude ennetamise meetmete järele,“ kirjutas uurimisrühm väljaandes nimega BMJ.

„Hiljutine Covid-19 pandeemia on tekitanud täiendavat koormust arstide vaimsele tervisele, mis võib süvendada enesetapu riskitegureid, nagu depressioon ja ainete tarvitamine,“ kirjutasid teadlased.

Seotud juhtkirjas kirjutasid tervishoiutöötajatele tuge pakkuva heategevusorganisatsiooni Doctors in Distress eksperdid, et naisarstide seas püsivalt kõrge enesetappude määr vajab eriti kiiret tähelepanu teadlastelt, tervishoiujuhidelt ja poliitikakujundajatelt, sealhulgas uuringuid, et uurida tõenäolisi põhjuseid, nagu diskrimineerimine ja seksuaalne ahistamine, iseloomustada neid, kellel on suurim risk, ning töötada välja ja hinnata soopõhiseid sekkumisi, et kaitsta naisarstide vaimset tervist.

„Kõigile arstidele peab olema tagatud juurdepääs varajase sekkumise ja konfidentsiaalse ravi teenustele, et nad ei kannataks vaikides,“ rääkisid nad.

„On väga oluline, et kõiki tervishoiutöötajaid, kes võivad olla hädas, julgustatakse ja toetatakse abi otsima, kui see on vajalik,“ sõnas Samaritansi vanemuuringute juht Katie Hardcastle.

Allikas: https://forte.delfi.ee/artikkel/