Индрек Нейвельт: самое главное – не допустить ускорения инфляции

Eelmisel aastal lubati meile maksutõuse, et "rahandus korda teha". Nüüdseks on selgunud, et rahandust korda ei saadud. Pigem vastupidi. Ja jälle tõstetakse käibemaksu. Miks peaks seekord teisiti minema? Kas meie diagnoos on õige?

Nimelt on meil viimastel aastatel kasvanud plahvatuslikult eelarve kulud. Koroonaeelse ajaga (2023 vs 2019) võrreldes on riigi kulud kasvanud 50 protsenti ja tulud 38 protsenti. Majanduse nominaalkasv on olnud 34 protsenti. See on väga korralik kasv, aga inflatsioon on sellest suure tüki ära hammustanud.

Meil on praktiliselt kolmkümmend aastat olnud olukord, kus majanduse nominaalne kasv – ehk lihtsustatult ka eelarve kasv – on olnud suurem kui inflatsioon. Sellest tulenevalt on meil ka suur osa eelarve kuludest olnud indekseeritud inflatsiooniga. See on olnud justkui minimaalne, mille võrra saaksid kasvada kulud, riigitöötajate palgad ja samuti pensionid.

Kogu aeg on see töötanud ja jätnud eelarvesse ka veidi lisa uute lubaduste katteks. Enam mitte. Meil on kolmas aasta majanduslangust ehk inflatsioon on kõrgem kui nominaalne majanduskasv. Sellest tulenevalt kasvavad eelarve kulud kiiremini.

Minu arvates oleks meil kriitiline kas siduda kulutused indekseerimisest lahti või saada inflatsioon alla ja majanduskasv üles.

Valitsuse eelmisel aastal tehtud otsused ja ka selle aasta otsused vastupidi suurendavad inflatsiooni ning vähendavad majanduskasvu. Seepärast kasvab ka eelarve puudujääk. Inflatsiooni kontrolli alla saamine aitaks kaasa ka konkurentsivõimele.

Mina teeksin selliseid otsused, mis ei tõstaks inflatsiooni, vaid üritaks selle kontrolli all hoida. Ehk käibemaksu ning aktsiise ma ei oleks torkinud ega torgiks. Seoks osa kulutusi lahti indekseerimisest ning tõstaks rikkamate inimeste ja ettevõtete maksukoormust.

Kuna astmeline tulumaks ja ettevõtete tulumaks on meil tabuteemad, siis ainukeseks alternatiiviks oleks pensioni teise samba lõpetamine. Pärast viimast reformi korjavad sinna raha enamasti need, kellel oleks võimekus ka vabatahtlikult raha korjata. Ilma riigi panuseta.

Lisaks läheb sellest rahast vähemalt 90 protsenti välismaale, mis tähendab, et selle ärajätmine meie majandust ei mõjuta. Teiste eelarvekärbete tulemusel väheneb ka tarbimine ja seeläbi vähenevad ka maksulaekumised, aga selle kärpe puhul mitte.

Veel oleks õiglane, kui maksustataks dividende kuni teatud tasemeni samamoodi kui palka. Meil on varsti olukord, kus igaühel on oma osaühing ja palka saadakse sealt minimaalselt. Tulu saadakse dividendi vormis ja sotsmaksu makstakse minimaalselt. Niimoodi me oma haiglaid üleval pidada ei suuda.

Õiglane oleks ka elektriautod maksu alla panna, sest teid lõhuvad need vähemalt sama palju kui teised autod. Aga aktsiisi ei maksa. Soomlased plaanivad seda teha. Nemad tahavad, et ühiskonnas säiliks õiglustunne ja me võiksime neilt seda õppida.

Kõige tähtsam oleks vältida inflatsiooni kiirendamist, mis vähendab nii tarbimist kui ka konkurentsivõimet. Samuti ei oska me hinnata, kuidas mõjub hindade tõus meie tarbimisele. Ehk seda, kui palju oste liigub naaberriikidesse ja tarbimismaksu nende eelarvesse.

Allikas: https://www.err.ee/