Tehisaru nähtamatu hingus kustutab vargsi töökohtade tulesid

USA Stanfordi ülikooli majandusteadlane ja seal inimkeskse TI-instituudi digitaalmajanduse laborit juhtiv Erik Brynjolfsson esines hiljuti ülikooli aruteluõhtul koos Google'i endise peadirektori Eric Schmidtiga. Kogu sündmus filmiti üles. Schmidt esitas küllaltki jõulisi ja ebamugavaid visioone. Seda usutakse olevat põhjuseks, miks kadus mainitud video kadus ülikooli pakutavast meediast. Materjal pole siiski avalikkuse jaoks kadunud. Mitmed kommentaatorid lisasid selle oma videovoogudesse.

Schmidt polnud ainus inimene, kes andis küsijatele huvitavaid vastuseid. Sündmust modereerinud Erik Brynjolfsson vastas samuti küsimustele. Ajastu suhteliselt kiire kulgemise tabamiseks olgu esmalt paar tema möödunud aastatesse jäänud mõtet. Aastal 2017 teadusajakirjas Science avaldatud uurimuses analüüsis ta koos Tom Mitchelliga 950 inimeste ameti jaoks tehtava umbes 18 000 töise ülesande masinaga asendamise võimalusi.

Sisuliselt koosneb enamik palga eest tehtavatest tööprotsessidest keskmiselt 2–30 iseseisvast tööülesandest. Uuring paigutub uue ajaloo märgiks kujunenud GPT-nimelise verstaposti kui tehisintellekti rakenduste hüppe eelsesse aega.

Uuringus tõdeti, et enamike tööde puhul teeks siis juba masinad osa ülesandeid inimestest paremini. Ei leidunud aga ühtegi tööd, mille masinad võinuks tervikuna üle võtta. Autorid pakkusid alalhoidliku hinnanguna, et masinatele loovutatava töö väärtus oli vähemalt triljon dollarit.

Triljon dollarit on arvestatav innovatsiooni ehk uuenduslike ideede praktikasse viimise motivaator. Triljonist dollarist osa saamine aitab seletada uuringule järgnevate aastate jooksul toimunud arenguid. On arusaadav, miks muutusid nutitehnoloogiate rakendamise otsingud päevakajaliseks.

Hoogu sai juurde ka hirm, et kohe-kohe jäävad inimesed tööst ilma. Psühholoogiast on teada, et kui oodatav hirmus sündmus ei leia aset kohe, vaid mõne aja pärast, saavutab ebamugav tunne kõige kõrgema taseme. Põhjus on lihtne – halba sündmust mängitakse enne selle juhtumist veel mitmeid kordi vaimusilmas läbi. Vahepealne koroonapandeemia aitas lihtsalt tähelepanu mujale suunata.

Töö asendumise potentsiaali arendati samal ajal edasi. Muu hulgas õpiti pandeemia ajal, kuidas kodudes hoitud tööjõudu häda korral masinatega asendada. Isegi kui vastavaid masinaid veel polnud saadaval, viidi läbi organisatsioonides struktuurseid ja organisatoorseid muudatusi. Inimesed saabusid tööle ja sügavast surutisest taastuva majanduse ning tõhusama töökeskkonna tingimustes tundus, et tööd on paju, inimesed on vajalikud ega kao niipea kuhugi.

Mõned tööd muutusid vähem väärtuslikuks, osa töötajaid õpetati ümber ja suunati teostama mõnda muud tööülesannet. Segases olustikus võis jääda märkamata, kuidas tehisintellekti lähedus asus ümber kujundama teatud oskustele osutatud nõudeid ja vajadust. Asjade kulgu reedab palga ja ostujõu stagnatsioon, andes mõista inimesele jääva töö odavamaks muutumisest. Kui osa töid loovutatakse masinatele, jääb inimesele vähem teha või ta peab õppima täitma vähem tasuvaid masinat toetavaid ülesandeid. Antud protsess kogub vaid hoogu.

Sellele viitab Brynjolfssoni eelmisesse aastasse jäänud tähelepanek, et kuigi esmalt asendavad masinad rutiinsemaid tööprotsesse, pole kaugel ka keerulisema töö tegijate ja juhtide ametid. Viimasega seoses soovitas ta pöörata pilgud tehisintellekti pealt inimestele. Tehisintellekt ei asenda ju juhte, aga juhid, kes kasutavad tehisintellekti, asendavad juhte, kes seda ei tee.

Robotite ülevõetava tööga seoses peaks samuti arvestama tähelepanu suunamisega. Vastasel juhul sarnaneb olukord mustkunstnikule kes meelitab meid vaatama vasakut kätt, ise samal ajal paremaga küülikut kübarasse sokutades. Enamik töid üle võtvatest robotitest ei pea olema nähtavad, kuna tööprotsesse on jätkuvalt muudetud infopõhisteks. Töö võetakse üle seda nähtamatut osa töödest teostavate nähtamatute robotitega.

Sellega seoses on aeg tuua tähelepanu uuesti mainitud Stanfordi ülikoolis toimunud arutelu juurde, kus Brynjolfsson tõi mitmeid näiteid juba praegu tegutsevatest inimesteta tootmisliinidest. Ta lisas tõdemusena ingliskeelse fraseologismi lights out ehk mõne inimese töökohal enam tuli ei põle.

Meie ajastu tehnoloogia on võimekam kui kunagi inimkonna ajaloos. Järelikult muudetakse nende tööriistadega maailma rohkem kui kunagi varem. See lisab meile agentsust ehk meil on võimalus olla teadlik oma tulevikust ja omada võimekust tulevikku mõjutada.

Viimasega seoses väärib tähelepanu värskelt avaldatud uuring, milles otsiti lahendusi, kuidas inimesed neid teenindavate füüsiliste robotite keskel end paremini tunneks. Põhjaliku analüüsi tulemusel leiti, et sellele aitavad kaasa valgustuse, muusika ja lõhnadega kujundatud õhustik. Samuti oleks hea, kui robotil on rahvuslikke tunnuseid, nagu näiteks riigilipp.

Ilus mõte, juba hakkaski kergem!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Allikas: https://novaator.err.ee/