Aivar Hundimägi: aga kui ametnikud puhkaksid vähem ja töötaksid rohkem

Samal ajal, kui valitsus üritab erinevate maksutõusude abil riigieelarve puudujääki vähendada, on poliitikud lükanud kõrvale ühe mõistliku idee avaliku sektori kulude kärpimiseks.

Praegu puhkavad riigiametnikud 35 päeva. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on juba varasemalt teinud ettepaneku ühtlustada avalikus sektori ja erasektori puhkuste pikkus 28 päevale. See on mõistlik ettepanek ning saadavast säästust võiks riik rahastada 1,6 miljardi suurust laskemoona ostu. Lisaks oleks võimalik loobuda näiteks ettevõtete kasumi maksustamisest ehk Eesti kaubamärgiks oleva maksusüsteemi lörtsimisest.

Kavandatavad maksutõusud pärsivad lühiajaliselt Eesti majanduskasvu, sest vähendavad majandusaktiivsust. Eesti Panga hinnangul lõikavad koalitsioonilepingus kokkulepitud muudatused järgmisel aastal majanduskasvust 1,1 protsenti ning 2026. aastal 0,2 protsenti ja lisaks kiirendavad inflatsiooni, tõstavad tööpuudust ja vähendavad reaalpalga kasvu.

Ettevõtja Ivo Suursoo juhtis eelmisel nädalal Äriplaani konverentsil tähelepanu, et üks protsent täiendavat majanduskasvu suurendab riigi maksutulusid suurusjärgus 200 miljonit eurot aastas. Seetõttu tundubki riigi tulude kasvatamiseks tark teha muudatusi, mis majanduskasvu tagant tõukavad, mitte ei pidurda.

Valitsusliidu ja ka Eesti Panga esindajate vastuargument on see, et plaanitavad maksutõusud ja kulukärped aitavad riigi rahanduse korda teha. Lisaks on meil vaja täiendavalt investeerida kaitsevõime parandamisse, et minimeerida sõjaohtu. Lühiajaliselt on praegu langetatud otsustel küll majanduskasvule negatiivne mõju, kuid pikas perspektiivis on need sammud Eesti riigile kasulikud.

Ma selle põhjendusega tegelikult ei vaidlegi ja olen päri, et kaitsevõimesse tuleb rahaliselt panustada ning samuti on pikas perspektiivis oluline riigieelarve defitsiiti vähendada. Kriitiline olen pigem tehtud valikutes, sest minu hinnangul on olemas mõistlikumad alternatiivid.

Näiteks riigiametnike puhkuse lühendamine erasektoriga sarnaseks võimaldab teha vajalikud laskemoona ja relvahanked ilma, et sellel eesmärgil peaks makse tõstma. See tähendab muidugi lühiajaliselt riigieelarve praeguse puudujäägiga leppimist, kuid tundub mulle valutum ja ka riskivabam.

Endine rahandusminister Mart Võrklaev ütles eelmisel nädalal Delfile, et rahandusministeeriumis kevadel tehtud analüüsi kohaselt võimaldab riigiametnike puhkuse pikkuse lühendamine hoida aastas kokku vähemalt 50 miljonit eurot. Laias laastus oleks see võrreldav summaga, mida riik peaks igal aastal maksma laenuintressideks, kui otsustaks 1,6 miljardi euro suuruse laskemoona ostu rahastamiseks võtta laenu.

Selles samas Delfi artiklis oponeeris Võrklaevale Eesti 200 juht Kristina Kallas. Tema hinnangul ei anna puhkuse lühendamine otsest rahalist kokkuhoidu ja sellepärast seda ka koalitsiooni eelarveläbirääkimistel edasi ei arutatud.

Minule tundub Kristina Kallase väide väheveenev. Mul on keeruline uskuda, et see ei anna säästu. Hästi lihtsustatult tähendab puhkuse ühe nädala võrra lühendamine seda, et avalikus sektoris on võimalik koondada iga 53. ametnik, sest ülejäänud 52 ametnikku töötavad aastas ühe nädala senisest rohkem ja teevad ära koondatud ametniku töö.

Riigiametnike puhkuse lühendamise kasuks räägib seegi, et erasektoril muutub lihtsamaks tööturul avaliku sektoriga konkureerimine ning tänu ametnike koondamisele tekib tööturule täiendavat pakkumist.

Tasub ka arvestada, et ametnike arvu vähendamine annab igal järgneval aastal riigieelarve kuludele suurema positiivse efekti, sest ametnike palgad tulevikus kasvavad. Lisaks on hulk teisi ühe töökohaga kaasnevaid kulusid alates arvutitetest ja mööblist ning lõpetades lähetuste ja koolitustega, mis samuti vähenevad.

Muidugi ei pea puhkuse lühendamist vaatama ainult kui kulude säästmise võimalust. Kui me lühendame perioodi, aga jätame ametnike arvu samaks, siis loome eelduse, et avalikus sektoris saab töö tehtud kiiremini.

Ametnike isiklikust vaatest on see muidugi halb, kui tulevikus saab igal aastal puhata nädala vähem, kuid vaadates riigi üle võimete elamist, siis on 35 päeva kestev puhkus liigne luksus, mida maksumaksjal pole võimalik enam kinni maksta. 

Allikas: https://www.err.ee/