Eesti tekstiiliprügile võib lahendus leiduda põlevkivitööstuses

Eesti Kunstiakadeemia ja Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuses sai hiljuti valmis ülevaade, mis puudutab tekstiilijäätmeid ning nende ringlussevõttu. Uuringu juhtivautor Reet Aus selgitas, et eesmärk oli vaadata, milline on Eesti praegune võimekus tekstiilide ringlussevõtuks ja välja selgitada, millist  ringlussevõtusüsteemi oleks Eesti tingimustes kõige mõistlikum juurutada.

Aastal 2022 tekkis Eestis ligikaudu 18 000 tonni rõiva- ja tekstiilijäätmeid. Teisisõnu tekib ühe elaniku kohta aastas neid keskmiselt 13,6 kilogrammi. See kogus sisaldab nii liigiti kogutud rõiva- ja tekstiilijäätmeid kui ka segaolmejäätmetes sisalduvaid rõiva- ja tekstiilijäätmeid. Ringlusse võetakse neist vähem kui kilo. Ülejäänu jõuab praegu kas prügilasse või jäätmepõletusse.

Eestis pole praegu juurutatud ka ringlussevõtusüsteemi ehk kasutatud rõivaid ei koguta riiklikult. "Kui praegu kogub keegi oma kasutamata riided kokku, peseb puhtaks ja viib kusagile kogumispunkti, näiteks uuskasutuskeskusesse, siis see on eeskujulik käitumine, aga otsest kohustust selleks praegu ei ole," rääkis Aus. Nii juhtub reaalses elus väga sageli, et rõivas, mida inimene enam kanda ei soovi, lõpetab olmeprügis.  

Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse rohe- ja ringmajandusüksuse juht Harri Moora rääkis hiljuti Vikerraadio saates "Uudis+", et nad on viimase aasta jooksul teinud pisteliselt segaolmejäätmete sortimisuuringuid. Sealt saadigi ligikaudne protsent, kui palju tekstiilijäätmeid segaolmesse visatakse. Viimastel aastatel on nende osakaal isegi suurenenud. See tähendab Moora sõnul seda, et tekstiilijäätmeid tekib üha enam. Neist lahti saamiseks ei olegi aga praegu muud võimalust, kui need prügikasti visata.

Kasutuskõlblike tekstiilide puhul toimivad Moora sõnul hästi riidekonteinerid, mida avalikus ruumis juba näha on. Nüüd tuleb hakata tekstiile lisaks jäätmetena koguma. Moora kinnitas, et tekstiile saab praegugi näiteks jäätmejaamades ära anda. "Probleem on aga selles, et sealt nad liiguvad valdavalt edasi kas prügilasse või põletusse, mida me valjult ei taha öelda," ütles ta. Sirgjoonelist ringlussevõttu raskendab tekstiilide koostis: segakiud, erinevad materjalid. 

Põhjamaad on eeskujuks

Uuest aastat tuleb hakata kõiki tekstiilitooteid ja rõivaid eraldi koguma. Reet Ausi sõnul tuleks võtta õppust Põhjamaadest: esimene samm on korralik sorteerimissüsteem, mis nõuab väga oskuslikku sorteerimist ja see omakorda väga selget teadmist.

Põhimõtteid järgides sorteeritakse kõigepealt välja kasutuskõlblikud riided, mida on võimalik uuesti samal kujul ringlusse saata. Järgmistes etappides lahutatakse tekstiilid materjali järgi vastavalt sellele, mida saab purustada ja kiustada. Erinevatele materjalidele on tehnoloogiad vastavalt sellele, mida saab sellest kiust edasi teha.

"Kui tahad tekstiili korduskasutusse saata, tuleb sorteerida ühel põhimõttel. Kui aga on soov kiustamisse saata, käib sorteerimine teisel põhimõttel. Küsimus ongi, kuidas luua võimalikult ökonoomne sorteerimissüsteem, et kogunenud rõivastega oleks pärast ka midagi peale hakata," sõnas Aus.

Hiljuti avaldatud raport annab ülevaate, millised on võimalused ja mis oleks Eesti väiksust silmas pidades üleüldse mõistlik. See eeldab poliitilist kokkulepet. "Kui suurt liini meil on mõistlik meie koguste juures tööle panna, kas peaksime teistest riikidest tekstiile sisse tooma või peaksime keskenduma hoopis arendusele ehk mis on väärtuse loome ja rohkem disainiga seotud materjali arendus? Purustada võib ka kusagil mujal. Need on otsused, mis tuleb ministeeriumil vastu võtta," arutles Aus.

Tootjad peavad ilmselt tekstiile tagasi koguma

Uuringu järgi on üks lahendus tekstiilide ringlussevõtu parandamiseks tootjavastutussüsteem. Harri Moora rääkis, et Euroopa Komisjon tuli välja jäätmedirektiivi muudatusettepanekuga, mis lähiaastatel Euroopa tasandil just selle kehtestaks. "Need, kes panevad rõivad, kodutekstiilid ja jalatsid turule, peavad hakkama neid ka tagasi koguma, neid ringlusse võtma ja korduvkasutama," rääkis Moora. 

Reet Aus on samuti seda meelt, et  tootjavastutussüsteem on mõistlik lahendus ja Eesti võiks seda juba praegu rakendama hakata, selmet oodata, kui tuleb kõigile Euroopa Liidu riikidele üldine direktiiv. 

Moora sõnul tähendab tootja omavastutuse rakendamine ilmselt seda, et rõivad, kodutekstiilid ja jalanõud lähevad mõnevõrra kallimaks. "Loodan, et moetööstus reageerib ja hakkab turule tooma keskkonnasäästlikumaid tooteid ja muidugi selle kõrval väheneb ka tarbimine. Eesti küllalt hea korduskasutuse tase näitab siiski, et meie inimesed on tarbimishüsteeria mõnevõrra maha võtmiseks valmis," ütles ta.

Ka Reet Aus ütles, et jäätmeprobleemist rääkides ei saa üle ega ümber disainiprobleemist ehk millest ja kuidas on tooted valmistatud.  "Ühest küljest on vaja harida meie ettevõtjaid ringdisaini teemal, et nad mõistaksid vajadust panna turule ringseid tooteid. Teisest küljest on vaja survestada neid võtma vastutust ehk nad maksaks nende toodete käitlemise eest, mille on turule pannud. See ei pea langema tarbija õlule," sõnas ta. Ausi sõnul tuleks selle teemaga kohe tegeleda, aga hoolega läbi mõelda, kuidas teha seda nii, et lahendus päriselt toimima hakkaks.

Moora sõnul muudab Eesti olukorra ainulaadseks seegi, et alles hiljuti oli siin küllaltki suur tekstiilitööstus. Praeguseks on see sisuliselt surnud. "Meil on aga oskused, võimekus ja teadmised olemas. Kui vaatame tööstuse poolelt, siis seda ei ole tõesti mõistlik arendada. Kui tahame siin arendada suuremat tekstiilide ümbertöötlemise võimekust, saaksime kasu sellest, kui pakuksime kogu regioonile või vähemasti Balti- ja Põhjamaades tekstiilide ringlussevõtu teenust. Need võimalused on Eestis olemas ja neid võiks mõistlikult ära kasutada," ütles Moora. Tema nägemuse järgi võiks Eesti muutuda ümbertöötlemise keskuseks.

Uuringus pakkusid nad välja kaks peamist lähenemist. Esimene hõlmab samm-sammult ja minimaalsel tasemel edasi liikumist, arvestades Euroopa Liidu nõuete ja sihtmäärade rakendamisega, kuid vältides ülepeakaela tormates liiga palju tegemist.

Seda seetõttu, et tarvilikud lahendused on kallid ja vajavad investeeringuid. "See võib anda küllaltki suure hoobi tekstiilimüüjatele, aga ka kõigile meile, sest lõppkokkuvõttes peavad tarbijad need kulud kinni maksma," ütles ta. Ohukoht on siin seegi, et inimesed võivad hakata ostma interneti vahendusel tekstiilitooteid rohkem välismaalt. Tarbimine sellega ei väheneks, kuid kannatada saaks kohalik majandus.

Põlevkivisektor saab panustada

Kui vaadata teiselt poolt võimalusi, mis aitaks Eestis suuremahuliselt tekstiilijäätmete ümbertöötlemist arendada, on neid võimalusi Moora sõnul küllaga. Ühe võimalusena saaks oma panuse anda põlevkivisektor. Üks paljutõotav tehnoloogiaarendus suunaks keemilise ringlussevõtu arendamist pürolüüsi põhjal. Eesti kontekstis teeb pürolüüsitehnoloogia kasutamise perspektiivseks põlevkiviõli tootvate ettevõtete pikaajaline sellealane kompetents. Juba olemasolevale tehnoloogiale toetudes oleks võimalik arendada muude jäätmete käitlemise kõrval ka tekstiilijäätmete suuremahulist keemilist ringlussevõttu.

Sünteetilisi polümeere sisaldavate materjalide, sh tekstiilijäätmete, käitlemist pürolüüsil on Eestis viimasel ajal juba uuritud nii erinevate projektide kui ka tehnoloogiaarenduste käigus. Kõik Eestis põlevkiviõli tootvad ettevõtted on algatanud arendusprojekte, mille eesmärk on lisaks olemasoleva pürolüüsil põhineva tehnoloogia edasiarendamisele uue tehnoloogia väljatöötamine eelkõige plastijäätmete keemiliseks ringlussevõtuks. Näitena võib tuua Viru Keemia Grupi  ja Kiviõli Keemiatööstuse koostööprojekti, kus tehti terve rida eeluuringuid ja hankeid tehnoloogiate testimiseks ja projekteerimiseks.

Tulevikulahendustest rääkides eelistaks Reet Aus, et Eestis oleks kohapeal mingisugune võimekus tegeleda kõigi vajaminevate etappidega. Viimaste aastate kriisid on tema sõnul näidanud, et riigil peab olema võimekus tegeleda  probleemidega oma riigi piirides.

Kui mõni pakutud stsenaariumidest käiku läheb, tuleb Ausi sõnul vaadata, kui palju ise teha ja kui palju kellegagi koos.

Eestis pole seni Ausi sõnul tekstiili ümbertöötlemiseks vajalikku  süsteemi loodud selle kõrge hinna tõttu, sest lahendused nõuavad suurt alginvesteeringut "Ükskõik, millist riiki vaadata, kus on selle teemaga tegeletud, seal on lahendused välja töötatud kombinatsioonis omavalitsused, riik ja ettevõtted. Oleks naiivne eeldada, et mõni ettevõte põletaks lihtsalt oma raha lahendamaks probleemi, mis ei ole otseselt ettevõtte mure," rääkis Aus.

Allikas: https://novaator.err.ee/