Raudsep: kultuuritöötaja palk ei tõusnud ka siis, kui oli majanduskasv

Majanduskriis külmutas näitlejate palgad ja tõi nad septembris tänavale protestima, mis on minu kui publiku jaoks täiesti uus vaatepilt, sest et mina olen harjunud näitlejaid nägema ikkagi lavalaudadel. Kultuuriminister Heidy Purga ütles "Esimeses stuudios", et talle tundus see natuke nagu imelik, kuidas näitlejad oma teemadega lagedale tulid, et tema hinnangul saaks praegusel raskel ajal asju ka omavahel arutada. Kas näitlejad ei läinud üle võlli?

Ma ei ütleks, et me üle võlli läksime, ma ei arva, et Eesti vabariigi kodanikud ei või oma arvamust avaldada ajakirjanduses, tänaval, ükskõik kus mujal, et see on täitsa normaalne ühiskondliku protsessi osa.

Aga ma pean natuke täpsustama, küsimus ei olnud siiski ju ainult näitlejate palkades... Ja muidugi, näitlejad on meil kaanepoisid ja kaanetüdrukud, kõik tunnevad neid ja võib-olla suudetakse nendega rohkem samastuda, kui võib-olla kellegi, ütleme lavalt rohkem varju jääva teatritöötajaga. Aga see probleem on ju palju laiem, millele me tähelepanu juhtisime.

Meie pikett lähtus siiski TALO (Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon) ja vabariigi valitsuse läbirääkimiste nii-öelda nurjumisest, TALO poolt esitatud järgmise aasta kõrgharidusega kultuuritöötaja palga miinimumi külmutamisest. Ja kuna loomevaldkonnas on teatriliit vist praktiliselt ainukene ametiühingu registris olev organisatsioon, siis on üpris loogiline, et meie tulime välja ja me tulime välja siiski ju laiema loosungiga kui ainult näitlejate palgad. Näitlejate palgad on lihtsalt üks väljund, millega suudetakse rohkem samastuda. Ja tegemist ei ole ka ainult kõrgharidusega kultuuritöötajate palkadega, sellesama 1600 euroga, mis vanalinna munakividesse tahuti, see kõik mõjutab ka mittekõrgharidusega kultuuritöötajaid, see mõjutab kõiki. Nii palju töökuulutusi, millega otsitakse tööjõudu teatrisse, ei ole varasematel aegadel olnud.

Kas ma saan õigesti aru, et te ei jäta seda nii ja kavatsete edasi protestida?

Jah, me kavatseme edasi meelt avaldada. Pressiteade ei ole nüüd küll veel laiali läinud, aga olgu see siis väike eelvaade meie pressiteatele – päev enne seda, kui riigieelarve läheb riigikogu suurde saali lugemisele, 15. oktoobril kell 15.00 koguneme taas kord piketile, sedakorda siis Toompeale riigikogu hoone ette.

Tõnu Oja ütleb Ekspressis, et tema ei ole piketeerimisega nõus, et enamik näitlejaid väidetavalt sellega nõus ei ole ja et septembri protest oli vales kohas vale asja eest ja väga valel ajal ja et näitlejad saavad tegelikult igasuguseid lisatasusid ja et palk ei ole tegelikult nii väike.

Ma ei taha Tõnu Oja arvamust maha teha, see on tema isiklik arvamus ja jumal sellega. Samas imestan, kustkohast ta võtab väite, et kõik või tähendab enamus näitlejaid ei ole nõus. Ka meie ei tea, me ei teinud küsitlust teatriliidu liikmete hulgas, et kes on nõus ja kes ei ole, eks ole. Me oleme huviorganisatsioon, huvikaitse organisatsioon, me esindame oma valdkonnas töötavaid ja tegutsevaid inimesi. Ja mind näiteks on sinna valitud seda tööd tegema ja ma teen seda oma parimas heas usus ja valides kõiki seadusandlikke vahendeid, nii palju, kui meie käsutuses on ja oskuste pagasis on, et neid õigusi võimalikult hästi esindada.

Nüüd vale aeg ja vale koht. Ma ei oska selle kohta midagi vastata, see on tema arvamus ja jumal sellega.

Jaan Rekkor ütleb, et tema jõuab teatri kõrvalt veel igal pool mujal lisa teenida.

See lisateenimine on selline intrigeeriv teema, mis kogu aeg läbi käib ja on kõige pesuehtsam spinn, et kõik jõuavad kuskilt mujalt lisa teha. Ma olen juba selle näite kahjuks toonud, aga ma toon seda hea meelega uuesti, et kujutage ette, kui kultuuriminister Heidy Purga võetakse tööle 1600-eurose palgaga ja talle öeldakse, et jah, te olete ikkagi suurepärane DJ, õhtuti saate klubides mängida ja teenige seal oma palk välja. Või kas keegi kujutab ette, et ehitusfirma võtab ehitusmehe tööle jutuga, et kuule, me maksame sulle täiesti miinimumi, aga sa saad ju nädalavahetusel oma pere kõrvalt mingit muud tööd teha, või et õpetajale öeldakse, et kuulge, õpetajate palganõudmised on nõmedad, sest te saate ju anda tasulisi järeleaitamistunde oma õpilastele, kes koolis hakkama ei saa.

Sama on näitlejatega. See on nende põhitöö. See on täisajaga töö. Vabandust, aga kes ütleb, et õhtujuhtimine peaks olema näitleja erialane töö. Enamus õhtujuhte ei ole üldse näitlejad ja ja enamus reklaamides osalejaid ei ole näitlejad.

Aga üksmeelt on teil näitlejatel omavahel justkui vähevõitu ja näib, et mõned suudavad end lihtsalt paremini majandada kui teised. Olukord on keeruline kogu Eestis.

Ma ei saa aru, miks me kogu aeg tabame ennast sellisest hetkest, kus olukord on keeruline. Kui me tagasi vaatame, siis näeme aegu, mil majandustõus oli üle kaheksa protsendi, kuid kultuuritöötaja miinimumpalk ei tõusnud ka siis.

Selle protestimisega on täpselt selline asi, et ega kultuurirahvas on ju suhteliselt rahulikud inimesed. Väga paljud nendest, kuidas ma ütlen, teatrivaldkond on võib-olla kõige organiseerunum. Meil on ka kõige rohkem institutsiooni ja me oleme võib-olla kultuurivaldkonnas ühed kõige rohkem koostööd tegema harjunud inimesed.

Ühtepidi sa loodad ju, muidugi naiivselt, et kõikidest nendest kultuuri- ja arengukavadest 2020 ja 2030, neis kehtestatud või välja käidud printsiipidest nagu näiteks, et kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk peaks olema riigi keskmine palk, et me vaikselt jõuame selleni, et meil on seal kõikide ministrite allkirjad all, et me peaks selleni jõudma, et milleks me neid arengukavasid muidu üldse kehtestame... Et mida me siis usume, eks ole, et me teeme jälle järjekordse arengukava, kus on mingisugused postulaadid paigas ja siis me selles suunas ei liigu.

Aga praegu on ühiskonnas väga palju inimesi, kelle palk on kas olnud kogu aeg väga väike või jäänud inflatsioonis väikseks. Kas te usute, et ühiskond teie proteste praegu mõistab või teie valust aru saab?

Muidugi, muidugi... paljudel on kogu aeg väga-väga raske olnud. Vaadake, alampalga tõus on praegu jõudmas alles lähiajal 50 protsendini nii-öelda keskmisest palgast, eks ole. Olid ajad, kus alampalk oli väga madal. Meil on väga palju inimesi, kes elavad totaalses vaesuses ja töötavad absurdsete palkadega. Aga ma ikkagi leian, see ei saa olla takistus rääkimaks enda olukorrast, et lõppkokkuvõttes me võime ükskõik millise mõõdiku kõrvale võtta ja öelda, et mitte keegi ei tohi kurta, sest kellelgi on veel hullem.

Jah, see on õudne probleem, et väga paljud meie Eesti inimesed elavad totaalses vaesuses. Aga see ei saa ära keelata meil oma probleemidest rääkimist, ma tegelikult ei saa sellest postulaadist üldse aru. Vabandust.

Möödunud aastal anti üle 7000 etenduse, mängukavas oli üle 700 lavastuse, uuslavastusi oli 270, keskmine pileti hind oli üle seitsmeteistkümne euro, riigi tegevustoetust said 28 teatrit ja piletitulu moodustas teatrite sissetulekust 22 protsenti. Miks üldse peavad teatrid saama toetust, miks nad ei võiks ennast ise majandada? Kriisist hoolimata käivad inimesed teatris, saalid ei ole tühjad, pileteid on keeruline saada. Võib-olla peaksid piletid maksma rohkem, teatreid peaks nutikamalt majandama?

Vaadake, selle majandamisega on üldse sellised lood, et on natuke erinev, kas sa oled mingisuguse äriettevõtte eesotsas, mis taotleb kasumit, või sa oled teatriorganisatsiooni eesotsas, mis iseenesest ei taotle kasumit. Teatri kasum on suurepärane loominguline akt või teos. Vot see on see kasum, mida ta ühiskonnale toob. Teatrid, mis tegutsevad riigi toel, ei saaks seda muul moel teha, sest piletihind oleks nii kallis, et meie inimesed ei saaks endale teatris käimist lubada.

Vanemuise juht, praegune kultuuriministriumi kantsler, on öelnud, et riigi toetuseta oleks Vanemuise teatripileti hind 140 eurot.

Rikkad inimesed ostaks selliseid pileteid küll.

Aga kellele see teater siis vajalik on? Kas rikastele inimestele ainult või on see kunst, vahend, mille abil Eesti ühiskond omavahel suhtleb? Ma arvan, et ta on pigem see viimane.

Kõigi Eesti teatrite, nii era- kui ka riigi sihtasutuste aastane toetus sel aastal oli umbes 40 miljoni euro kandis ja ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse eelarve oli 88 miljonit. Tekib populistlik küsimus: kas maksumaksja peaks toetama ettevõtlust?

Fakt on aga see, et mittekommertsiaalset teatrit ei õnnestu riigi toetuseta teha kusagil maailmas.

Äkki peaks praegusel keerulisel ajal muutma repertuaari, et inimesed oleks nõus pileti eest maksma rohkem. Ma ei taha midagi öelda halba "Kuldse trio" kohta, aga võib-olla on selliste naljade aeg?

Teate, me vist oleme korra Eesti teatriajaloos selle etapi juba läbi elanud ja ma arvan, et mitte keegi tegijatest ega vaatajatest ei taha selle etapi kordumist. See oli siis, kui me taasiseseisvusime ja me avastasime ennast kuskilt väga-väga vaesest ühiskonnast ja siis oligi see hetk, kus teatrid panid panuse komöödiatele. Aga teate, see ühekülgsus ilmselt oleks midagi sellist, mis tapaks nii tegijate vaimu kui ka vaatajate huvi.

Mida inimene praegu teie arvates teatrist ootab, te ju tunnete oma publikut?

Sellele peaks vastama keegi teatrijuhtidest, kes selle teemaga päevast päeva tegelevad. Aga ma arvan, et vaatajad otsivad lihtsalt ausust. Alati otsitakse ausust. Publik ei taha, et teda petetakse. Ja tegijad ei taha kedagi petta. Jah, ausaks nii enda kui ka enda loomingu suhtes jäämist. Ma arvan, et ei ole ka midagi toredamat, kui üks ausalt ja rõõmuga tehtud suurepärane komöödia. Ega kunstil ole keelatud olla ka meelelahutus.

Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübar ütles hiljuti Raadio 2-le, et piletihindasid tuleks diferentseerida. Tema rõhutas ka, et ega kõik saalid ei ole täis, on ka etendusi, kuhu alati pileti saab osta. Kuidas see piletite diferentseerimine teie hinnangul välja nägema hakkaks? Kuidas te teate, missugune etendus on odav, missugune on kallim tükk? Ja kas ühel päeval teete odavama ja teisel päeval kallima etenduse proovi?

See ei olegi sedasi võimalik. Ma arvan, et ta mõtles seda, nagu tehakse mõnel pool Euroopas ja mujalgi, et esimesed read on kallimad. Seda on Eesti teatris tegelikult juba katsetatud, kuid jõutud tagasi ühtlustamise suunas. Teatripubliku seas on palju neid, kes on väga hinnatundlikud. Me siin praegu natuke lahmime oma ühiskondlikus diskussioonis nende pealinna teatrite väga populaarsete pikalt välja müüdud lavastustega, et oh, neil peaks oleme sellised ja sellised hinnad, et minul, kellel on palju raha, peaks olema telefoniõigus, et helistan ja saan kohe pileti, sest olen nõus maksma 200 eurot.

Aga kas teid häiriks, kui esimeses reas istuks need väga-väga rikkad inimesed?

Ei, mind ei häiri midagi. Pole vahet, kes saalis istub. Inimene on inimene, publik on publik ja nad on teinud valiku tulla teatrisse mingit lavastust vaatama. Aga küsimus on nüüd selles, et mis me siis nüüd teeme, kui tolleks etenduseks neid esirea kalleid kohti ei ole välja müüdud? Kas me hakkame publikut saalis ümber tõstma? Et tulge sealt tagant, vaesed, tulge nüüd rikaste kohtadele?

Mingil määral on ju ka praegu piletid diferentseeritud, rõdude piletid on osalt odavamad, kuid minu meelest ei lahenda see fundamentaalseid probleeme nagu ka vimplite ja T-särkide, meenete ja nänni müük. 

Igal teatril, nagu ka igal teisel organisatsioonil, on nii ülesmäge minekuid kui allamäge tulekuid ja riigi toetus, selline stabiilsus, võimaldab üle elada ka kunstilised kriisid. Ja kunstilisi kriise peabki meil olema, need on ju uute tõusude alguseks.

Mihkel Kübar rääkis ka sellest, et pusade müügiga ei ole võimalik probleeme lahendada, kuid teisest küljest võib-olla mingeid meeneid peab ikkagi rohkem müüma, sest kui vaadata raamatupoode, kus suveniire müüakse vist juba rohkem kui raamatuid, siis poed on ikkagi alles. Kas oleks normaalne, et kui teie olete laval, saab puhvetist osta selga ka teie näopildiga särgi?

Ei, mina oma näopildiga särki ei müü. Ei laseks seda müüki panna. Lõppude lõpuks on mul nii-öelda oma esitaja õigused ja lõpuks on mul ka oma isiklikud õigused, et mitte oma näoga niimoodi kaubelda.

Aga ma ütlen veel kord, see see ei ole lahendus, sest see väike raha ei aita mitte midagi.

Tallinnas ühendatakse haiglad üheks suureks asutuseks. Kas ei peaks liitma ka teatrid, ma nüüd natuke liialdan kah, tegema ühe suure teatri, kus mängivad ainult kõige andekamad näitlejad? Saaks väga kõva teatri.

Ei, ei, ei, see on see selline, kujutame ette, ma ei tea, ma toon paralleeli spordist, et mis me siis teeme, kui meil on Eestis ainult paar tippjalgpallurit mõnel ajal, et paneme ainult siis need mängima 11 mehe vastu või?

Selleks, et tipud saaksid olla või tippudeks üldse saada, on vaja vundamenti. Me ei saa rääkida kogu aeg ainult mingitest tippudest, ka tipud vajuvad vahepeal ära ja tulevad uuesti üles, see on dünaamiline protsess, me ei saa rääkida ainult mingitest kultuuriheerostest, kuigi ma saan muidugi aru, et sedasi on väga mugav rääkida. Punasel vaibal, šampanjaklaas käes, et see on tipp ja vaat seda me võiksime toetada, ülejäänud mingu õhtut juhtima, reklaami tegema ja nii edasi, eks ole.

Õhtujuhtimise ja reklaami jutt on meil siin juba paar korda läbi käinud. Miks näitlejad seda ikkagi teevad? Seda on nagu valus vaadata. Kas see on tõesti puhtalt ellujäämise küsimus või natukene ka ahnus? Ei mõju hakkliha reklaamimine hästi näitleja mainele.

Ma ei tea, ma ei oska öelda, ma ise ei ole suur õhtujuht ja väga suur reklaamija olnud. Aga ei saa öelda, et kunagi seda ei teeks. Me ei tea, mis elu meile toob ja millised majanduslikud kitsikused meid võivad tabada. See on iga inimese isiklik valik ja mingisugust kohut selle üle ei mõista.

Kohut mõistab vaataja. Üks suur liidetud teater Tallinnas on muidugi liialdus, kuid täna on meil Eestis üle 70 teatri. Kas seda ei ole palju?

Meil on kaheksa suurt sihtasutust, riigi oma, pluss üks väiksem sihtasutus, mis on kahasse Kuressaare linnaga, Kuressaare teater, mis linna ja riigi sihtasutus.

Nüüd nendest me saame rääkida, et paneme neid kinni, kuid era- ja munitsipaalteatri puhul me sellest rääkida ei saa. Kui riik otsustab, et paneme kinni mingi erateatri, siis mul kulm tõuseb väga kõrgele. See on eraomandis. Kui me räägime teatri kinnipanekust, siis me saame rääkida ainult nendest sihtasutustest, mis on riigi enda sihtasutused. Erateatrite puhul ainuke asi, mida riik saab teha, on see, et ta võtab ära nendelt toetusraha tegutsemiseks, aga mingit teatrit kinni panna ei saa.

Aga ma toon ühe näite. Üks riigi sihtasutus on viimase 10 aasta jooksul kinni läinud, see oli teater NO 99 ja selle raha jäi alguses valdkonda, aga paraku sõid inflatsioon ja muud asjad ära. Paneme järgmise teatri kinni ja see raha kaob samamoodi ära. Siis paneme järgmise ja järgmise ja järgmise teatri kinni.

Lõpuks on olemas veel täiesti sõltumatu kultuurkapital, kes ka toetab ja sinna riik ei saa nagu selles mõttes kätt ette panna, seal on sõltumatute ekspertide komisjon, kes otsustab, kas üks või teine kunsti- või siis teatriprojekt väärib raha või ei vääri.

Need, kes tegutsevad projektidena, nemad pigem taotlevadki toetust Kultuurkapitalist, sest see ongi projektide jaoks.

Pealegi, lugupeetud Astrid Kannel, meie siin kahekesi võiks selle tunnipikkuse saate jooksul võtta välja oma ID-kaardid ja teha juurde veel kumbki umbes 14 teatrit ja siis oleks see nimekiri veel pikem. Aga sihtasutusi on endiselt üheksa.

Riigi toetus teatritele on kuskil neli ja pool miljonit eurot. Kultuuriministeeriumi palgafond on kuskil üle viie miljoni euro. Kasulikum oleks teha kärbe seal, kus see rohkem kasu annab? Okei, ma siin ei kutsunud üles kultuuriministeeriumi kinni panema, aga lihtsalt tõin näite mahtudest.

Kas see oleks halb idee, kui teatrid kuuluksid mingitele tugevatele firmadele, no näiteks kui meil oleks Alexela Draamateater, Selveri Noorsooteater, Sõõrumaa Ooperi- ja Balletiteater?

Kommertsteater võiks muidugi olemas olla. Võib-olla Eestis ongi nagu halb see, et meil tegelikult sellist ei ole, mis annaks etendusi regulaarselt aasta läbi.
See oleks väga tore.

Aga suurtele rahastajatele peab siis ju ka meeldima, et nad seda teatrit toetada tahaksid. Kaob loominguvabadus, kunsti mõte kaotab mõtte, kui see on tehtud eesmärgiga meeldida oma rahastajale. See lõpeb meil varsti halvasti.

Toon näite, meil oli kunagi etendus "NO88 ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" ja selle tekst läks Riiga, kas vist rahvusteatri lavale. Nad lätindasid selle nii-öelda ära. Aga seal oli just parajasti üks oligarh teatri toetajaks ja kogu see pidu ja kogu see trall pärast esietendust käis selle oligarhi ümber. Lisaks oli see oligarh sundinud teatrit võtma tema tütre selle tüki kunstnikuks.

Nimeline raha on mu meelest alati oht kunstile, kui see ei ole just puhas filantroopia ja ega meil raha hulk ju sellest ei suureneks. Raha hulk ühiskonnas on ikka üks ja seesama. Et kas see tuleks selle suure ärimehe või ettevõtte käest või see tuleks läbi selle ettevõtte makstud maksude nii-öelda üldisest potist ehk siis läbi kultuuriministriumi. Kultuuriministeeriumile ei pea meeldima, see pole kultuuriministeeriumi ametnike asi, mis seal laval või kunstisaalis toimub.

Äkki külmetav ja nälgiv näitleja ongi see kõige teravam pliiats laval, sest ta elab suure osa publikuga sama elu ja ongi aus?

Kuidagi tunnen, et elus on ka muid värve peale kannatuse. See on ka üks selliseid müüte, et külmetav ja kannatav kunstnik on kuidagi nagu parem kunstnik kui see, kes tunneb ennast õnnelikuna. Ma ei jaga seda.

Räägitud on ka sellest, et meil koolitatakse näitlejaid liiga palju. Kas sellega te olete nõus?

Mulle tundub, et siin aetakse põhjus ja tagajärg totaalselt segamini. Esiteks, näitajate õpetamine toimub haridusministeeriumi haldusalas ja loota, et nüüd üks teatrikool kinni pannakse, et see raha sealt kultuurivaldkonda jõuab, on minu arust sügavalt ekslik lootus.

Teiseks, kui meil on ka palju näitlejaid, siis peame vaatama, kes tegelikult nii-öelda maksumaksja leival peesitavad. Paljud näitlejad ei tööta oma õpitud erialal, paljud osalevad aeg-ajalt muudes projektides, koosseisud on teatrites ikka väga-väga koomale tõmmatud. Keegi ei hoia palgal näitlejaid, kes reaalselt ei tööta. Esiteks on see ebakollegiaalne ja teiseks ebasolidaarne. Teised näitlejad vaatavad väga viltu teatrijuhi peale, kui nad näevad kedagi, kes üldse ei tee midagi ja saab palka olukorras, kus nende palgad on nigelad.

Kas teatrikoolis ei õpetata tudengitele ka finantspoolt ja kas neile ei tehta selgeks, et tegelikult näitleja ei saagi kunagi rikkaks, tõenäoliselt?

Kas arstile tehakse tema õpingute ajal selgeks, et ta ei saa kunagi rikkaks? Kas keevitajale ja õpetajale tehakse selgeks, et ta ei saa kunagi rikkaks?

Mulle tundub, et teatrikoolis midagi natukene õpetatakse, mis valmistab sind ette teatud määral vabakutselise põlve jaoks, juhul kui sa jääd vabakutseliseks või valid ise vabatahtlikult vabakutselise põlve. Et kuidas enda arvepidamist teha ja millised on töölepingud ja vormid, kuidas üldse tööle minna, kuidas enda ja oma õiguste eest seista, midagi seal kindlasti õpetatakse.

Aga jah, vaevalt et koolid selle peale või inimesed üldse mõtlevad selle peale. Ja kui me räägime Hollywoodist, kus on ju väga palju näitlejaid, siis Ameerika maksumaksja ei nurise nende hulga üle. Ja neid, kes kes seal rikkad on, ei ole ju palju. Neid on käputäis.

No kui teie kunagi näitlejaks otsustasite õppima hakata, siis mis ootused teil olid?

Minu õpingutee algas üldse 1988. aastal ja meil oli siis teine ühiskonnakord ja me ei teadnud, milliseks ühiskond muutub ja ma arvan, et ma sel hetkel küll ei mõelnud, milline see sissetulek olema saab.

Kuidas on näitleja roll vahepeal muutunud?

Kui mina läksin teatrikooli, olid näitlejad ikkagi väga suured ikoonid. Eks see tuli sellisest nõukogude vene ajast, selline kunstnike kummardamine ja mina olen väga õnnelik selle üle, et seda aega enam ei ole. Sellist aega, kus inimeste ees kummardati nende ametite, mitte inimlike väärtuste põhjal.

Aga palju on muutunud ka selles mõttes, et filmi ja televisiooni oli vanasti kindlasti vähem. Nüüd on meile järjest rohkem avanenud ka välismaine filmi- ja teletööstus. Noored oskavad järjest rohkem rahvusvahelisel turul läbi lüüa tänu keeleoskustele. Nii et, kui vanasti me võisime arvata, et ainult muusikutele ja tantsijatele on kõik piirid avatud, siis nüüd on ka sõnateatri näitajatele piiril avatud. Et inimestel on maailm lahti ja tahtmise korral nad võivad olla näitlejad ka kusagil mujal.

Kui räägime erialastest oskustest, siis teater on muutunud palju mitmekesisemaks, piirid žanrite vahel on niikuinii pidevalt muutumises, katsetamises ja järeleproovimises. Et millised need piirid on, mis koha peal need piirid olla võiks või kas neid piire üldse vaja on, selles mõttes on näitajad järjest universaalsemad.

Minu kui vaataja jaoks on näitlejad alati olnud majakad, kelle poole ma olen vaadanud, kui mingi kriis on käes, kui õhkkond ühiskonnas näiteks on selline, et inimesed enam ei räägi, ei saa rääkida või ei taha rääkida ja meil kõigil on väga raske. Siis vaatad teatri poole, kellelt loodad, et näitlejad mängivad selle olukorra meie jaoks lahti või siis on kuidagimoodi toeks. Ja ma olin pettunud, kui koroonakriisi ajal avastasin, et kõik on seiskunud ja et ka kusagilt mingitest pragudest ei tule nagu mitte mingeid vastuseid. 

Nüüd, kui nägin näitlejaid tänaval, oli esimene reaktsioon hinges, et ahaa, nüüd olete teie hädas ja arvate, et mina peaksin teile kuidagi kaasa elama. Kas näitleja ei kanna enam vastuseandja rolli?

Mul on hea meel, et enamik näitlejaid ei tunne ennast majakatena. Me enne rääkisime sellest eriliseks inimeseks olemisest. Miks peaks arvama, et näitleja või teater on midagi sellist, mis peaks ühiskonnale majakas olema? Ei, ei, kindlasti mitte. Küll aga saab ta kanda endast kõiki kunstile omaseid jooni ehk siis olla küsija rollis, olla peegeldaja rollis ja analüüsida nende vahenditega, mis teatri käsutuses on ja rääkida sellel õhtul konkreetselt nende inimestega, kes saali on kogunenud. Rääkida elust, olust, armastusest, kõigest.

Teatri võlu on see ühte saali kogunemine ühel õhtul üheks konkreetseks hetkeks. Ma ei saa tegelikult sellest pettumusest aru.

Lihtsalt lootsin, et kuskil keegi ikkagi midagi etendab, mõtleb välja mingisuguse erilise variandi, mõtestab protsessi. Eluaeg on mulle tundunud, et teatrilava on see koht, kus tulevad kõige esimesed ja kiiremad vastused.

Noh, jah. Tiina Tauraite rääkis toreda loo Soome näitlejannast Kati Outinenist, kes on Kaurismäe kõikides filmides mänginud. Kui ta oli Cannes'i filmifestivalil võitnud parima näitlejanna tiitli, siis küsiti temalt, kuidas see tema elu muudab. Et mis te nüüd teete. Eks ma lähen pärast ikka poest läbi ja siis koju, vastas ta.

Et nii see on, selle mütoloogiaga.

Me oleme mitukümmend minutit rääkinud sellest, kuidas meie teatril ja näitlejatel on praegu väga keeruline. Aga kas Shakespeare'il oli lihtsam, tal põles ju lausa teater maha?

Ma ei tea, kas tal oli lihtsam, pigem oli tal keerulisem. Eks ta pidi ka meeldima. Mis ei takistanud tal teha suurepäraseid etendusi, kirjutada suurepäraseid teoseid.

Kas teatrile on ilmtingimata vaja oma hoonet?

Tegutsemiseks on muidugi oma maja väga vajalik, aga on ka näiteid nendest suurepärastest kooslustest, kellel ei ole oma maja. Kõik oleneb vajadustest ja mahtudest.

Kõige hullem kriis on teatrile ilmselt ikka loominguline kriis. Kui ühel päeval ei tule meie teatritest enam nagu eriti midagi.

Jah, muidugi loomulikult on, aga ma ikkagi loodan, et meil kuskilt keegi vaikselt tuleb ja võtab siis selle mahakäinud teatrimaja enda kasutusse. Nii see on alati olnud ja ma usun, et nii ka läheb.

Aga ka raha dikteerib siin praegu kahjuks liiga palju. Et kui te enne rääkisite sellest, et saalid on välja müüdud ja palju lavastusi valmib ühel hooajal ja palju etendusi antakse, siis see tegelikult on ju näitaja selle kohta, et raha on vähe. Ehk siis tegelikult räägib see suurest rahateenimise sunnist, sa pead ja pead ja pead tootma, tootma, tootma palju, palju.

Selline rattas olemine tekitab läbipõlemist ja loominguliste sihtide hägustumist, mille tulemus on see, et mingi kooslus kaob loominguliselt, nagu läheb allamäge. See muidugi ei tähenda, et allamäge ei võida veereda ka suure rahaga.

Aga sellest saavad näitlejad ikkagi aru, et laskemoona on vaja osta?

Muidugi saavad aru, aga meie toonane protest ja ka see tulevane on suunatud just nimelt selle ebasolidaarsuse vastu. Et meid on kogu aeg juba kärbitud, kärbitud, kärbitud ja ka nüüd, eks ole.

Kui kogu riik suudab eelarves kokku hoida 132 miljonit, siis 10 protsenti sellest on kultuuriministeeriumi eelarve. Kultuuriministeeriumi eelarve moodustab 1,77 protsenti kogu riigieelarvest. Ma küsin teie käest otse, kas see on solidaarne?
Vaata ei ole solidaarne, solidaarsuse vastu ei ole kellelgi mitte midagi. 

Kui te praegu peaksite laval esinema nii, et te näete, et esimeses reas istub kultuuriminister, kas siis nagu adrenaliini ka lisandub, tekivad segavad mõtted?

Ei teki. Miks peaks tekkima? Absoluutselt mitte. Mul oleks hea meel, et näe, kultuuriminister on vaatama tulnud. Ega meil ei ole mingit isiklikku vihavaenu.

Loodate, et nende protestide tulemusel ka reaalselt midagi muutub?

Me peame vundamenti laduma tulevaseks kultuurirahastuse suurendamiseks. Sellega me tegeleme praegu. Me peame oma olukorda avalikkusele teadvustama, see on põhieesmärk. Ma ei hakka siin ütlema, mida ma päriselt arvan sellest järgmise aasta riigieelarvest või sellest, kas meil õnnestub või ei õnnestu seal oma protestiga midagi muuta...okei, ma ütlen välja, et pigem ma arvan, et ei muutu sellest mitte midagi. Meid ei võeta kuulda selles suhtes, et ei muudeta seda solidaarseks kärpeks.

Aga me peame tulevikku vaatama ja meie eesmärk ju tegelikult kõigi nende protestidega ongi see, et me tegelikult peaksime aru saama ja paika panema, kui suur siis see kultuuri rahastamine Eestis on. Kui palju riik suudab või peab vajalikuks avalikku raha sinna panna, see on arutelu teema, päris küsimus. Mitte et see käib jälle nii, et valdkonnad kogunevad kultuuriministeeriumisse, kuulavad ära, et neid kärbitakse jälle. Ja selle jaoks raha ei ole ja selle jaoks raha ei ole. Ma tahan aru saada tuleval aastal, et kui suur on siis see raha, mille Eesti riik on valmis kultuuri panema ja selle üle peabki diskuteerima.