Kaire Saarep: tööõnnetused on suures osas ärahoitavad

Me ei mõtle iga päev verdtarretavatele sündmustele. Nii on lihtsam. Pealkirjad uudistes jäävad tihti liialt pealiskaudseks – hukkus meesterahvas, keegi kukkus viljakuivatisse, jäi traktori alla või varises kaevikus muld inimesele peale. Need uudised ei tekita emotsionaalset sidet ega tunnet, et midagi sellist võiks minu või minu lähedasega juhtuda. Ja ei juhtugi. Kuni juhtub. Ja siis on hilja.

Käitumismustrid kujunevad inimestel juba üsna varakult. Laste õige-vale-skaalat ja maailmapilti kujundab vanemate käitumine. Võib juhtuda, et isa paneb abikaasa tulekul trimmeriga töötades kaitseprillid ette ja tema minekul viskab need nurka, poetades veel mingi sapise märkuse tööoskuste kohta. Laps õpib sellest, et kaitseprillide vajalikkus ei sõltu tööst, vaid sellest, kui osav töötegija sa oled.

Sama vaatepilti võivad inspektorid näha iga päev – kiivrid, turvarakmed ja kaitseprillid ei ole osaval töömehel teab mis vajalikud. Samamoodi on kaitsekate sael üsna tülikas ja kui väga vaja, siis võib selle "inspektori rõõmuks" ju peale panna.

Ega turvavarustusest ja masinaohutusest polekski tarvis rääkida, kui numbrid teist keelt ei kõneleks. Näiteks 700 sõrmedega õnnetust aastas – siia alla ei kuulu paberiga sõrme lõikamised, vaid formaatsaega labakäe mahalõikamine, sõrmeotste äralõikamine tükeldusmasinaga masina ummistust lahendama minnes, sõrmede amputatsioon reduktori rihmade vahele jäämise tulemusel jne. Õnnetused, mille tulemusi meie tööõnnetuste uurijad päevast päeva näevad, on üsna räiged, kuid suures osas ärahoitavad.

Ärahoitavad on nii varvaste amputatsioon muruniitmisel kui ka fataalsete tagajärgedega õnnetused, kus tihti jäädakse millegi alla või vahele või kukutakse kuskilt alla. Ennetuseks piisab tihti "tülikate" juhiste jälgimisest – töötava masina vahelt ruttu midagi eemaldama minna pole mõistlik, vaid tulebki masin korraks seisma panna. Ohutuskleebistel olev info on täitmiseks kohustuslik ning ohualad on põhjusega ohualad, mis on vastavalt piiritletud ja kus kehtivad teistsugused reeglid.

Meenub veel Rootsi lähiajaloo rängim tööõnnetus, kus 2023. aasta lõpus kukkus ehitusplatsil alla lift koos viie mehega, kellest kolm olid eestlaste ettevõtte töötajad. Keegi elusalt ei pääsenud. Kaks mastiosa, mis pidid lifti paigal hoidma, ei olnud poltidega kinnitatud. Kinnitamise, paigaldamise ja töötamise juhised on läbi aja muutunud rangemaks ja nagu meie inspektorid ütlevad: tööohutuse seadused ja juhised on kirjutatud verega. Iga ettevaatusabinõu taustal on õnnetu lugu.

Minuga-seda-ei-juhtu-suhtumise tulemusel juhtub osavate ja kogenud töötajatega (suuremas osas meestega) õnnetusi, mis kergemal juhul ehmatavad ja päädivad marrastuse, põrutuse või luumurruga, kuid raskemal juhul jäädakse ilma jäsemest, töövõimest ja elatusallikast.

Umbes kümnel juhul aastas kaotab keegi tööd tehes elu. Nad on enamasti noored pereisad, kelle laps ootab, et isa temaga õhtuti palli mängiks või aitaks koolitöid teha, kuid see võimalus on igaveseks läinud põhjusel, mida oleks saanud ennetada.

Igaüks meist saab panustada terve Eesti nimel, kui kodus näiteks puid saagides olla lapsele eeskujuks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. "Ma ainult üks kord ja korraks" ei vääri elu nimel riskimist.

Kommentaar ilmus algselt tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.

Allikas: https://www.err.ee/