Geidi Lovise Lee: miks ma olen nõus kõrghariduse eest maksma

Paar aastat tagasi töötasin ülikooli kõrvalt restoranis teenindajana. Mäletan, kuidas ühe õhtuvahetuse ajal rääkis restorani omanik, et õppis omal ajal minuga sama eriala, aga kuna ei saanud sisse tasuta kohale, siis maksis õppe eest ise. Ütlen ausalt, et ma ei olnud toona isegi kuulnud sellest, et kõrgharidus kunagi tasuline oli. Mulle tundus nii iseenesest mõistetav, et kõrgharidus on tasuta. Maksab see ju ainult Ameerikas ja Inglismaal! Samas tundus loogiline, et kes tarkusega ülikooli ei saa, aga seda vajab, siis saagu rahakotiga.

Tahaksin nüüd öelda, et ma ei oleks ülikoolis käinud, kui oleksin pidanud selle eest maksma, kuid see ei ole tõsi. Mu ema ei oleks lasknud sel juhtuda. Pigem oleks ta mulle ja mu kolmele õele-vennale kaks aastat kartulit ja kapsahautist serveerinud.

Mäletan, kui mu vend teise linna õppima kolis, milline kulu see meie perele oli – niivõrd suur, et ema pidi enda kahele töökohale juurde võtma kolmanda. Nii käisime öösiti koristamas – võtsin oma kaheksanda klassi koolitööd kaasa ja aitasin emal öösel tolmuimejaga vaipu tõmmata. Aga kui mu emal poleks sellist visadust olnud, siis ilmselt igas teises peres oleks jäänud vend hariduseta. Tean liigagi palju selliseid näiteid.

Hiljuti sain teada, et ligipääs kõrgharidusele on Eestis terve Euroopaga võrreldes üks ebavõrdsemaid. Ausalt öeldes oli see minu jaoks paras üllatus, kuid teisalt ju ilmselge. Õppetoetused on meil sisuliselt olematud, stipendiume osal erialadest kümneid, aga teistel üksikuid ning ilma tööl käimiseta naljalt ära ei ela. Kui vanemad rahaliselt toetada ei saa, siis jääbki üle lisaks täiskohaga koolis käimisele veel vähemalt poole kohaga tööd rügada. Kes teeb, see jõuab. Aga ühel hetkel saab jaks otsa.

Olen omandanud Eestis nii bakalaureuse kui magistrikraadi. Tasuta. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Leidsin kevadel end uuesti ülikoolide magistriõppekavade sisseastumisnõudeid vaatamas, kuniks mõistsin peagi, et tasuta õppimise lõbu on minu jaoks ju uue seaduse järgi kümneks aastaks pausil. Saan siinkohal käed üles tõsta ja öelda, et riik ja valitsus – ma mõistan teie otsust! Ma oleksin nõus uue magistrikraadi eest maksma. Mõistan, et vaatamata huvile ja soovile pole mul haritud inimesena seda vaja ning tasuta õppekoht võiks kuuluda kellelegi teisele. Kui vajan, siis saan rahakotiga. Nii peakski olema.

Küll aga pole ma nõus sellega, et kõrgharidus muutub täielikult tasuliseks. Seeläbi on tegemist rikaste lõbu või valikuga ainult siis, kui veri ninast väljas tööd rügada, sest korralikke õppetoetusi ja stipendiume meil ju ei ole. Kõrgharidus ei ole väheste privileeg, vaid üldine hüve. Tasuta õppekohad ja  toetused peavad igas astmes olemas olema. Ma ei oleks pidanud kaheksandas klassis emaga öösiti tööl käima selleks, et mu vend saaks teises linnas õppida. See ei ole normaalne. Normaalses ühiskonnas on selle jaoks toetusmeede, mis tagab, et pere ei peaks hariduse pärast huviringidest loobuma või kapsadieedile üle minema.

Tean aga üht. Kui mu lapsel on tulevikus valida, kas maksta Eestis õppimise eest või kolida välismaale ning omandada seal haridus tasuta, siis ei mõtleks ma hetkekski. Las õpib ja elab riigis, kus haridust ei nähta rikaste lõbuna; kus on toetusmeetmed ja väärtushinnangud. Las õpib siis juba ülikoolis, mis on edetabelites Eesti omadest eespool ja täis rohkem võimalusi. Õppemaksu maksmise asemel maksan pigem tema elamiskulusid.

Allikas: https://www.err.ee/