Ahti Asmann: keskkond ja julgeolekuküsimused tuleks hoida lahus

Teie olite see inimene, kes kunagi tuli avalikult välja ettepanekuga, et Eestil oleks tarvis oma kliimaseadust. Nüüd on mõned aastad selle koostamisega tegeletud. Praeguse valitsuse ametisse astumisel ütles keskkonnaminister Andres Sutt, et seda ei tule, ja täna jällegi ta ütleb, et see tuleb. Kuidas teie seda protsessi vaatate? Kas te olete rahul sellega, et kliimaseadust ikkagi nagu üritatakse teha?

Kui me omal ajal tegime ettepaneku kliimaseaduse valmiskirjutamiseks, siis eesmärk oli loomulikult saada selgust. Euroopa tasandil olid eesmärgid võetud. Väga palju oli müra: kes rääkis CO2 tasemest; kes rääkis looduslikust mitmekesisusest ja meil endal oli tunne, et Eestil puudub tegelik arusaam, mida me tahame teha. Oma kolleegidele leidsin ühe seaduse, mille nimi on Kidlin's Law ehk Kidlini seadus, mis ütleb, et kui sa probleemi suudad kirja panna, siis tavaliselt on ka pool lahendust juba käes.

Mõte oligi, et kui me räägime oma kliimaeesmärkidest, siis tuleb kirja panna, mida me täpselt tahame; mõjud ära analüüsida, et me suudaks pärast hinnata, kas ja mida me saavutasime.

Meie eesmärk oli tuua see diskussioon Eesti seadusruumi, sest praegu kõik lehest loevad, et täna käib suur nuputamine, kes midagi kunagi otsustas, kui LULUCF-i eesmärgid võeti. Et kes, kuidas, mida aru sai. Selleks, et selliseid ette kohustuse võtmisi ilma ühegi analüüsi või arusaamiseta ei toimuks, tuleb see tuua Eesti seadusruumi ja riigielu olulised küsimused lahendatakse seadusega. Sellest ka ettepanek teha kliimaseadus.

Praegu oleme jõudnud tõdemuseni, et meil see esimene kirjapanek ei õnnestunud. Me ei osanud täislausega välja öelda, mida me tahame ja me ei osanud ka kirjeldada, mis siis muutub paremaks või halvemaks. Selles mõttes ma igal juhul tervitan mõtet, et see tänane kirjapandu heita kõrvale ja vaadata täiesti uue pilguga.

Tegelikult on ju ka kogu meid ümbritsev keskkond, julgeolekuolukord, kõik on muutunud. Ma mõistan valitsuse soovi jätta üldeesmärk muutumatuks, saada mingi hetk kliimaneutraalseks. Ma ise seda eesmärki küll ei toeta, aga ma mõistan seda.

Hakates nüüd kokku kirjutama uut kliimaseadust peaksime väga selgelt aru saama, millises majandus- või julgeolekukeskkonnas me oleme. Ma tooks siin võrdluse narratiivina laevandusest: meie majandus on haavatud, julgeolekukeskkond habras, me oleme sisuliselt lekkiva laevaga väga tormisel merel, väga palju on jääpankasid ümberringi. Me oleme võtnud eesmärgi kuhugi välja jõuda. Me täpselt ei tea, kuhu, ja kuidas me sinna jõuame. Me oleme valinud marsruudi, mis on kaardistamata, me ei tea, palju seal on kive. Me teame, et seal on üsna agressiivne naaber, kes hea meelega näeks meie laeva põhja minemas või seda põhja laskmas.

Me peame endale tunnistama, et selline see olukord täna on ja keerulises olukorras see aitab kindlasti fookust parandada. Lekkival laeval tuleb alati leke peatada, tuleb vaadata, et vesi sisse ei voolaks, tuleb vaadata, et kütus välja ei voolaks. Tuleb vaadata, et sul on provianti. Keegi, kes teeb seinalehte, suunatakse asju parandama. Kui sa sõidad jäämägede vahel, siis päevitamistoolide seadmise jätad hetkeks kõrvale. Sa tugevdad oma laevukest, tugevdad oma majandust, tugevdad oma julgeolekut. Ja siis, kui on päike väljas, tuul vaibunud, võid juba vaadata edasi, korrigeerida oma laeva suunda, suurendada kiirust, vahetada kütust näiteks laeval, panna purjeid juurde.

Väga oluline on, et mida iganes me selle kliimaseadusega teeme, et me teeksime seda selles kontekstis.

Aga te arvate, et on üldse võimalik, et kliimaministeeriumist tuleks välja selline kliimaseadus, nagu teie kirjeldate?

Peab alati olema optimistlik. Me siin kiidame, kuidas Eesti teeb PISA-teste väga hästi. Meil on tarku inimesi küll, me peame ratsionaalselt oma mõistust kasutama. Sõnastama eesmärgi, kuhu poole tahame liikuda. Ja me peame tegema revisjoni nendest asjadest, mida me oleme juba kuskil lubanud või kuskil vastu võtnud.

Tuleme tagasi selle LULUCF-i näite juurde. Kriitik võib täna üsna kergelt öelda, et esimese versiooni kliimaseadusega taheti lihtsalt legitimeerida kohalikus seadusandluses neid lubadusi, mida riik oli erinevatel aegadel juba Euroopas võtnud. Et siis keegi ei saaks ette heita sellist lulucfilikku olukorda, kus kõige metsarikkam riik justkui on nüüd kõige suurem mure kliimale.

Kui analoogiaid tuua, siis Covidi-järgselt taasterahastuse saamisel riik andis kamaluga lubadusi, 100+ lubadust. Üks nendest oli näiteks loobuda aastaks 2040 põlevkiviõli tootmisest või kirjutada energiamajanduse arengukavasse selline asi sisse. Tänases julgeolekuolukorras on selline asi täiesti absurdne - absurdne on loobuda võimest toota iseseisvalt kütust. Kui Venemaa Ukraina-sõda algas pihta ja gaasihinnad läksid lakke, siis sellesama kütusega Utilitas küttis Tallinna linna.

Ikka julgeoleku- ja keskkonnaküsimused tuleb väga selgelt eraldada. Keskkonnaprobleemid ja keskkonnakoormus on lahendatav heitmekaubanduse süsteemiga. See lahendus on täna olemas. See avaldab oma mõju. Aja jooksul see instrument on toiminud ja toimib ka tulevikus. Aga see, et Eesti peaks lubama oma ainsast maavarast loobumist... Eesti toodab täna miljon tonni kütust ja me tahame sellest loobuda? See on kindlasti kergelt kriminaalne isegi tänases julgeolekuolukorras.

Selline revisjon tuleb teha ja tulebki väga selgelt ära eraldada, et mis on meil kliimaküsimus, keskkonnaküsimus, majandus- ja julgeoleku küsimus. Neid asju ei saa päris ühte potti panna.

Kui ma lugesin seda praeguseks päevakorrast maas olevat kliimakindla majanduse seadust ja selle seletuskirja, siis sealt nähtus, et väga suuresti ei olnud selle kirjutaja suutnud või isegi üritanud hinnata neid mõjusid, mis seadusega kaasnevad. Seetõttu mul ongi natuke keerukas uskuda seda, et meil oleks võimekus neid mõjusid adekvaatselt hinnata, ükskõik millise seaduse me siis loome.

See on meie algne kriitika olnud üleüldse Euroopa kliimamäärusele. On võetud eesmärk, teadmata täpselt, kuidas seda saavutada, ja see on pandud seadusesse. Visioonina võid küll selliseid eesmärke võtta.

Teine asi on aasta 2050. Täna on aasta 2025. Meile võib tunduda 2050 kaugel, aga tegelikult ei ole, see on ikkagi väga lühike aeg. Millise muutuse peaks ühiskond, tootmine, tarbimine kõik läbi tegema, et 2050. aastal sellist eesmärki saavutada.

See on lihtsalt poliitiline ambitsioon. Rumalal kombel on see seaduseks muudetud Euroopa tasandil, ta on Eestile otse kohalduv.

Ma arvan, et ka sel hetkel, kui Eesti toetas seda seadust, ei saadud täpselt aru, mida toetatakse. Toetati visiooni, omamata tegelikult arusaama, kuidas seda ellu viia või mis see mõju võib olla.

Ma arvan, et seda kliimaseaduse protsessi võiks nüüd ära kasutada puhtalt selleks, et Eesti leiaks oma tee, mõtleks välja, mis on meile jõukohane, mida me suudame teha. Kui see läheb mõne Euroopa tänase suunaga vastuollu või konflikti või oleme liiga aeglased või mis iganes, siis tuleb diplomaatia tööle panna ja hakata teisi sõpru otsima ja hakata seda Euroopa tasandil muutma.

Piiblit ka ei faksitud taevast, ikka keegi kirjutas selle. Nii et Euroopa tasandil saab ka ikkagi asju, ma usun, muuta.

Viimastel aastatel on Eesti keskkonnaheitmed vähenenud, seda peamiselt seetõttu, et tööstus on languses. Kui tootmine kahaneb, siis loomulikult väheneb ka saaste. Kas see tähendab, et oleme juba piisavalt teinud, või peaksime olema veelgi ambitsioonikamad? Kliimaministeerium paistab vähemalt arvavat, et tuleks veelgi rangemaid samme astuda.

Kas näiteks õlitööstuse lõpetamine Eestis oleks mõistlik otsus? Samuti on räägitud turbatööstuse sulgemisest, mis on kliimaministeeriumi soov. Kas need sammud on õigustatud, või on tegemist pigem poliitiliste otsustega, mille tegelik kasu on küsitav?

Suured otsused ei juhtu iseenesest – keegi teeb need, keegi arvab, et see on hea mõte. Mõnikord juhtub ka nii, et otsus sünnib juhuslikult. Näiteks lubadus Euroopa Liidule lõpetada õlitootmine aastaks 2040 – ma arvan, et selle taga võib olla ka omamoodi "tööõnnetus". Loomulikult on see spekulatsioon, aga see lubadus oli kirjas koalitsioonilepingus. Kui valitsus annab ametnikele ülesande panna paberile, mida võiksime Euroopa Liidule lubada, siis nad teevadki seda.

Ametnik lisab selle lepingusse, sest poliitikud on nii otsustanud – pole probleemi. Kui sinna lisada ka arusaam, et põlevkivitööstus niikuinii hääbub, siis tundub selline lubadus loogiline ega tekita vaidlusi. Aga olgu see, kuidas oli – tähtis on, kus me täna oleme ja mida tegelikult tahame.

Eesti vajab tööstusharu, mis suudaks riiki kütusega varustada, eriti keerulistel aegadel. Põlevkivitööstus toob maksutulu ja on ainus maavara, mida Eestis väärindatakse. Seega tundub ebamõistlik endale teadlikult takistusi luua. Midagi hävitada on alati lihtsam kui midagi uut üles ehitada. Aga tänases majandus- ja julgeolekukeskkonnas peame hoidma seda, mis meil on – mitte end nõrgemaks tegema.

Kui oleme lähiminevikus teinud küsitavaid otsuseid, siis need tuleb üle vaadata ja vajadusel parandada. Tuleb teha revisjon ja kui on loodud tugev vundament, saab edasi mõelda, kuidas edasi liikuda.

Kui kuulata poliitikuid, siis nemad ütlevad, et põlevkivitööstus võiks Eestis jätkuda ka pärast 2040. aastat, kuid teistsugusel kujul – näiteks toodaks põlevkivist keemiatööstusele vajalikke komponente, mitte lihtsalt õli. Kas te ei pea seda tõenäoliseks arenguks?

Siin jõuame tagasi sõnademängu juurde. Kui seatakse eesmärgiks vähendada põlevkivisektori CO₂ heitmeid, siis on loomulik, et tuleb vaadata, kuidas tehnoloogia areneb. Tänapäeval investeerivad tööstused pidevalt oma keskkonnajalajälje vähendamisse. Lihtsalt midagi ära keelata või kinni panna ei ole ratsionaalne otsus.

Kui tuua paralleele, siis näiteks alkoholi ja sigarettide puhul kasutatakse aktsiise nende tarbimise vähendamiseks, kuid need ei ole täielikult keelatud. Samal ajal on narkootikumid täiesti keelatud. Põlevkivitööstuse ja turbatööstuse osas võiks toimida samasugune lähenemine – kui peame keskkonnamõju oluliseks, siis saame suunata ettevõtteid keskkonnatasude kaudu puhtamate lahenduste poole. Seda tehakse juba praegu. Küsimus on pigem tempos ja selles, kui suurt maksukoormust ettevõtetele panna.

Aga puhtalt ideoloogiline otsus lihtsalt tööstus kinni panna ei ole kindlasti mõistlik. Majanduse ja julgeoleku seisukohast oleks see lausa vastutustundetu. Kui ettevõtte juhatus teeks sarnase ettepaneku, võiks seda pidada lausa hooletuks juhtimisveaks, mida inglise keeles nimetatakse "gross negligence".

Kui Kristen Michal sotsiaaldemokraadid valitsusest välja viskas, siis ta teatas, et nüüd on Eestil lõpuks parempoolne valitsus. Kuidas teie seda näete, kas see nüüd Eesti 200 Reformierakonna kahekesi juhtimine Eestis ettevõtja või töösturi vaatest midagi muudab või midagi paremaks teeb?

Ma ei ole poliitikaekspert, aga kahekesi on kindlasti lihtsam juhtida kui kolmekesi. See võimaldab otsuseid kiiremini vastu võtta ja ellu viia. Ettevõtted ootavad tegusid – sõnu on öeldud palju, kuid reaalseid samme on tehtud väga vähe.

Seetõttu on positiivne, et keegi ütleb selgelt välja, et majandus on oluline ja bürokraatiat tuleb vähendada. Mind on alati hämmastanud, et Eestis ei kasutata poliitilises debatis majanduse argumenti nii tugevalt kui näiteks Ameerika Ühendriikides või isegi Soomes. Julgeolekukaarti mängitakse palju, kuid majanduse tähtsust on seni vähem rõhutatud.

Mis puudutab majandusministrit, siis olen kohtunud minister Keldoga VKG projektide raames ja näen temas siirast soovi midagi ära teha. Probleem on aga selles, et Ursula von der Leyeni ametiajal on vastu võetud palju regulatsioone, mille loomisel on osalenud ka Eesti ametnikud. Nüüd, kui need regulatsioonid hakkavad jõustuma, jääb mulje, et praegune valitsus vastutab nende eest. See teeb uutel juhtidel raske tõestada, et nad suudavad midagi sisulist muuta.

Loodan, et olukord paraneb, kuid enne ei usu, kui näen tegusid.

Ja mis need teod võiksid olla?

Näiteks võiks Eesti võtta selge seisukoha, et julgeoleku- ja majanduspoliitilistel põhjustel ei ole mõistlik dogmaatiliselt keelata põlevkiviõlitootmist. See seisukoht tuleks ka Euroopa Komisjonile ühemõtteliselt selgeks teha.

See on vaid üks näide. Eesti huvid on saanud kahju mitmes valdkonnas ja neid tuleb korrigeerida, nii Euroopa tasandil kui ka siseriiklikult. Näiteks planeerimisseadust ei dikteeri meile Euroopa Komisjon – see on meie enda teha. Kui planeeringute menetlemine võtab Eestis liiga kaua aega, on see meie enda peeglisse vaatamise koht.

Kas hindate kõrgelt peaministri kokkukutsutud ettevõtjate majandusarengu komisjoni võimalikku panust?

Töögrupis osalevad ettevõtjad on tõsised tegijad ning ma ei usu, et keegi neist tahaks seal lihtsalt tühja juttu ajada. Ma ei taha kohe alguses olla kriitiline, sest pingutusi tuleb teha ja see on iseenesest positiivne – proovime ära.

Küsimus on aga selles, et enamik arutlusel olevaid ettepanekuid on tegelikult juba varem laual olnud. Seega peaks keskenduma sellele, mida praktiliselt saab ära teha. Pigem tuleks otsida lahendusi, mis toovad päriselt tulemusi, mitte lihtsalt anda uusi lubadusi, mis enam kedagi ei huvita. Oluline on, mida saame kiiresti ellu viia ja reaalselt ära teha.

Sageli raisatakse aega lõpututele aruannetele ja väikestele bürokraatlikele detailidele. Seda peaks kindlasti vältima, sest see kulutab asjatult inimeste energiat. Usun siiski, et töögrupi liikmete toel suudetakse välja töötada konkreetne plaan, kus on nii lühiajalisi kui ka pikema perspektiiviga samme. Kui kõik osalejad keskenduvad päriselt toimivate lahenduste leidmisele, siis võib siit ka midagi kasulikku sündida.

Eks aeg näitab, aga kas teie ettevõtte puhul on raportite hulk oluliselt kasvanud? Kas tuleb investeerida palju aega näiteks kestlikkuse aruannete koostamisse, millel võib-olla pole väga palju tarbijaid?

Eks me oleme sellest mõjutatud, loomulikult. Kui räägime kestlikkuse aruannetest, siis VKG on neid tegelikult viimased 15 aastat täiesti vabatahtlikult teinud. Kui oled suure mõjuga tööstusettevõte – olgu see siis kogukonnale või keskkonnale – ja tahad olla ettevõttena hea kodanik, siis on loomulik, et paned eesmärgid paika ja räägid oma tegevustest. Seda teed nagunii.

Probleemiks on see, et kestlikkuse aruanded on tehtud kohustuslikuks ja ülimalt keeruliseks. Selleks on eraldi majandusharu loodud, mis tundub mulle rumal. Ettevõtted, kes on leidnud, et vastutustundlik käitumine on nende müügiargument, teevad seda nagunii. Keegi ei pea neid õpetama.

Siin on probleemiks pigem bürokraatia, mis võib ära uppuda. Aga tähtis on, et selles sagimises ei unustataks suuri asju. Kui räägime tuuleparkidest või planeerimise lihtsustamisest, siis seal on tegelikult probleem, et kui meil on põlevkiviõli tootmine, mis investeerib puhtamalt, aga öeldakse, et ideoloogiliselt see ei sobi, siis on see tegelikult probleem.

Küll aga ei ole raportite koostamise kulu kõige suurem mure. Kui aeg jõuab kätte, siis tegeleme ka sellega. Ma arvan, et see on rohkem väike- ja keskmise suurusega ettevõtete mure. Suurettevõtted, kuigi palkavad inimesi ja see on kulukas, suudavad end veel kohandada. Aga väikeste ettevõtete jaoks on see kulu proportsionaalselt palju suurem.

Tõepoolest, on inimesi, kes toetavad sellist lähenemist, sest usuvad, et ettevõtted peaksid rohkem tähelepanu pöörama oma keskkonnajalajäljele.

See ongi see, et õpetame kõiki elama. Tegelikult, ma nüüd hakkan filosofeerima, aga mida rikkam inimene, seda rohkem ta hakkab mõtlema, mis on tema ümber, milline on keskkond, kus ta elab, mis on mõju teistele. Kui sul on fundamentaalsed vajadused rahuldamata, siis sa proovid lihtsalt elus veel hakkama saada.

Täna sundida kõiki inimesi ostma oma karbiga kuskilt poest kallimat mahetoitu… mõni inimene suudab seda, mõni ei suuda, mõnel pole lihtsalt raha. Tegelikult on inimestel valik. Äriettevõtetel on valik, kas nad lähevad odava hinna peale ja pakuvad kestlikku kaupa. Siin võiks olla turg vähem reguleeritud, asjad lähevad paika, hinnad on õiged.

Ma usun, et päris paljud tooted ostetakse – jätkusuutlikud tooted, makstaksegi sellele hinnapreemiat. Teadlik tarbija ostabki, aga ma ei ole väga paljude regulatsioonide ega elama õpetamise pooldaja.

Kas teile tundub siis, et Eestis on mindud üle piiri elama õpetamisega?

Eestis ja Euroopa Liidus kindlasti.

Tuleks teha asju, mis viivad Eestit edasi. Meil tuleb teha olulisi muudatusi, mis aitaksid saavutada eesmärke, nagu julgeolek, majanduse areng ja riigi toimimine. See, mida me täna tahame, on selge: tahame, et majandus kasvaks, et riik suudaks end ise üleval hoida, et kultuur ja tervishoid oleks tagatud ning et meil oleks kindel julgeolek.

Küsimus ongi, mis on selleks vajalik. Me peame tegema revisjoni – vaatama üle, mis on meie eesmärgid olnud ja kas need toetavad meie soove. Kui eesmärgid ei ole kooskõlas, siis tuleb need kõrvale jätta või panna mõneks ajaks pausile. Kui aga eesmärgid haakuvad, tuleb neile rohkem fookust lisada, suunata ressursse sinna, kus neid kõige rohkem vaja on, ja vajadusel muuta strateegiaid, et luua eeldused parema tuleviku jaoks.

Fookuse muutmine eeldab aga eelnevat olukorra põhjalikku analüüsi – me peame aru saama, kas see, mida oleme seni teinud, tõesti viib meid sinna, kuhu me tahame jõuda.

Kas selline proportsioon, kus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on üks ametnik, kes tegeleb tööstuspoliitika kujundamisega, ja samas 11 inimest võrdsuspoliitika valdkonnas, tundub teile mõistlik?

Lihtne vastus oleks, et ei, selline proportsioon ei tundu mõistlik. Aga tegelikult, probleem on natuke keerulisem. Proportsioon peaks olema seotud sellega, kui palju regulatsioone riik on kehtestanud ja kui palju ametnikke on vajalik nende elluviimiseks ja kontrollimiseks. Kui regulatsioone on palju, siis on ka palju ametnikke vaja, et tagada nende täitmine.

Mõningates ametites, näiteks keskkonnaameti puhul, on olukordi, kus ametnikud tegelevad suurema töömahuga, kuid ei riigi poolt neile kontrollimiseks antud regulatsioonid pruugi olla alati põhjendatud. Näiteks VKG tuhaprügila laienduse puhul, kus kuigi tegu polnud suure projektiga, kestsid protsessid üle pooleteise aasta. Tundub, et neid regulatsioone, mis ei tooda olulist kasu või ei ole riskide tasakaalustamiseks vajalikud, oleks võimalik lihtsustada. Kõiki riske me niikuinii maanduda ei suuda, ja mõnda riski me võime aktsepteerida.

Samuti ei pruugi tööstuspoliitika eest vastutaja puudumine olla probleem, sest kui tööstuspoliitika jaoks oleks rohkem inimesi, siis tekiks ka palju rohkem regulatsioone. Kuigi praegu on see olukord keeruline, siis võib-olla on isegi parem, et neid on vähem, sest vähem inimesi toodab vähem regulatsioone, mis omakorda võib olla parem.

Kas riik peaks üldse sekkuma tööstusse ja kui palju peaks riik määrama, milliseid tegevusi ettevõtjad Eestis saavad ajada?

Majandusteaduses öeldakse, et mida vähem riik sekkub, seda parem on. Eks riigi ülesanne ongi olla rohkem kohtunik ja hoida asjad tasakaalus. See tähendab, et riik peaks tagama majanduskeskkonna stabiilsuse, sotsiaalmajanduslike küsimuste tasakaalu ja loomulikult ka julgeoleku. Riik kogub maksud ja kaitseb riiki. Aga kui riik hakkab täpselt ette kirjutama, mida ja kuidas tootma peaks, siis see ei ole mõistlik. Näiteks, kui öeldakse, et tootke täpselt seda ja hinnad peavad olema just sellised, siis see ei ole realistlik.

Ma näen seda sama ka kliimaseaduse raames, kus räägitakse laevakütuste turu arengust ja muudest valdkondadest. Tihti tulevad inimesed, kes on käinud mingitel konverentsidel ja räägivad sellest, mida nad seal kuulsid, kuid neil puudub igasugune tegelik teadmine turu toimimisest. Näiteks viisin me VKG müügitegevuse Šveitsi, et olla lähemal laevakütuste turule. Me oleme palganud inimesi, kellel on suurte laevandusfirmade kogemus. Kui selline inimene tuleb meiega koostööd tegema, siis see on indikaator, et turul on potentsiaali.

Mis puudutab laevakütuste turgu, siis me ei näe hetkel mingit tagasilööki põlevkiviõli turustamisel. Nõudlus on suur ja laevandus liigub ikka traditsiooniliste kütuseliikide suunas, kuigi efektiivsuse suunas liigeldakse. Sama kogus kütust tagab suurema distantsi, see on selge suundumus. Aga näiteks traditsioonilise laevakütuse asendamine vesinikuga ei ole praegu realistlik. Kui räägitakse, et laevade kütusepaak on üks kolmandik laeva mahust, siis vesiniku kasutuselevõtt, kus paak peaks olema palju suurem, on praegu väga keeruline ja seda ei saa lähitulevikus teostada.

Sel nädalal eraldas valitsus näiteks 11 miljonit eurot Metroserti aktsiakapitali laiendamiseks, et nad saaksid luua labori isejuhtivate autode, vesinikutehnoloogiate ja droonide arendamiseks. Samuti investeeritakse Ida-Virumaa taasterahastusse, et rajada teksaste ümbertöötlemise tehas ja laiendada magnetitehast. Selliseid investeeringuid on Eestis mitmeid. Kuidas hindate neid riigi panuseid? Kas neid saab pidada mõistlikeks?

Kui ma ei eksi, siis riigil on dokument, mis määratleb, millistel puhkudel peaks riik osalema ettevõtluses – kas selleks on strateegilised huvid või turutõrked. Metroserdi näite puhul ei oska ma täpselt öelda, millega nad tegelevad. Kas see kuulub strateegiliste huvide alla, on raske öelda, aga näiteks militaarvaldkonnas on droonitehnoloogia areng oluline ja usun, et ka eraettevõtted saavad seda arendada ilma riigi abita.

Vesinikutehnoloogia arendamine Eestis on aga teine asi. Arvan, et Eestis ei ole vesiniku tootmiseks vajalikud eeltingimused, mistõttu pean seda valdkonda pigem rahaga ja ajaga kulutamiseks, mis ei too mingit kasu. Me Eestis ei räägi sellest, miks me ei tooda autosid, sest kõik saavad aru, et meil pole selleks vajalikke eeltingimusi. Kuid samas leidub entusiaste, kes tahavad Euroopa raha eest vesinikuprojekte arendada.

Metroserdi tegevust ma ausalt öeldes ei mõista. Kuulasin hiljuti Metroserdi juhi intervjuud, aga see ei veennud mind. Mis puudutab muid riigi sekkumisi, nagu toetusmeetmed või muud projektid, siis siin on nii ja naa.

Kõik suured riigid, isegi kapitalistlikud ja parempoolse majanduspoliitikaga riigid, teevad pingutusi, et riiki investeeringud meelitada. Need riigid liigitavad investeeringud tihti erinevalt: kas nad loovad fonde, investeerivad otse ettevõtetesse või annavad maksusoodustusi, näiteks Ameerikas pakutakse 10-aastaseid maksusoodustusi. Kui riik investeerib või annab maksusoodustusi, siis see võib lõppkokkuvõttes tagada tulude ja strateegiliste huvide kasvu, eriti kui luuakse suur tootmisüksus. Sellel on elge tasuvus. Kuid Eestis on murekoht see, et me jagame Euroopa raha tihti väga veidrate tingimustega.

Kui räägitakse õiglase ülemineku rahast, siis on meil selged ja arusaadavad projektid, nagu rattateede või hotellide rajamine, kuid mingid inkubaatorid olid ka. Millal hakkab see inkubant tulu tooma, on küsimus. Suured riigid teevad suuremaid pingutusi riiki investeeringute toomiseks, samas kui Eestis võiks seda teha rohkem. Majandusministri algatused, nagu suurinvesteeringute meede, on positiivne samm, aga õige valik tuleb teha projektide puhul, milleks seda meedet kasutatakse. Tingimused on aga kopeeritud teistelt Euroopa meetmetelt, aga need ei pruugi Eestis alati sobida. Kuid ma ei välista, et riik peaks siiski osalema ettevõtluses strateegilistes valdkondades, kui see on vajalik.

Kui vaatan näiteks Ida-Virumaa taasterahastut, mis on geograafiliselt piiritletud, siis mulle tundub, et siin pole väga mõistlikku tegevust tehtud. Raha jagatakse lihtsalt kõikidele projektidele, kuhu seda küsitakse.

Vaatame siis, kus me oleme. Esimene asi on see, et lõhkuda on alati kergem kui luua. Selleks, et midagi uut luua, on vaja väga suurt pingutust ja see ei käi lihtsalt nii, et annad raha ja kõik hakkavad kohe investeerima. Kui õiglase ülemineku fondi tingimused loodi, siis kõik ettevõtlusorganisatsioonid, nagu kaubandus-tööstuskoda, keemiatööstuse liit ja tööandjate keskliit, tegid ettepanekud, kuidas seda meedet disainida. Aga kõik ministeeriumid ja muud allasutused, kes selles töögrupis olid, arvasid, et need ettepanekud on halvad. Nii disainiti investeeringute ligimeelitamiseks toode mitte kuulates investorite soovitusi. Ja lõpuks ei tulegi midagi välja.

Teine asi on see, et investeeringud ei käi nii, et annad kolm kopikat ja siis kõik muutub. Ida-Virumaale või mõnda teise Eesti piirkonda tõelise muutuse toomiseks tuleb teha väga jõuline panus. Kuid seda ei julgetud teha.

Milline see jõuline panus võiks olla?

Kui vaatame näiteks investeeringutoetust, siis näiteks sajamiljonilise investeeringu toetamiseks on meil vaid 10-18 miljonit. Tingimused on sellised, et need peavad olema kõik uued tehnoloogiad, aga kõik uued tehnoloogiad on tegelikult riskantsed ja veel välja arendamata. Traditsioonilise äri viimine uude kohta on väga keeruline. Me peame tegema vähem, aga tegema jõulisemalt. Praegu on eurotoetuste jagamine selline, et raha antakse natukene kõigile, aga suured, olulised projektid jäävad välja. Mingeid väikeseid projekte tehakse ära, aga siis jäävad eurorahad kasutamata.

Ma käisin eelmisel nädalal õiglase ülemineku kodulehel, sest üks tudeng tegi minuga intervjuu oma lõputöö jaoks. Vaatasin, et ainult kuus protsenti rahast on kasutatud. Kui ma ei eksi, siis augustiks 2026 peab see meede olema kasutatud, aga tegelikult on praegu nominaalselt 340 miljonit, millest on kasutatud ainult kuus protsenti. See on üsna nukker.

Eks need asjad vaikselt vast ka valmivad sinna 2026. aasta poole, aga võimalik, et viga sai tehtud sellega, et piiritlesime selle just geograafiliselt, et kui oleksime lubanud sellest rahastust toetada projekte üle terve Eesti, oleks see tõenäoliselt praeguseks juba oluliselt laiemat kasutust leidnud.

Ei, ma arvan, et põlevkivi stigmatiseerimine oli viga. Öeldi, et see piirkond saab kõige rohkem pihta põlevkivist loobumisel, aga tegelikult ei võetud eesmärgiks seda, et me saavutame umbes sama lisandväärtuse nagu varem. Pigem keskenduti sellele, kuidas leevendada seda valu, mis piirkonnale tekkis, mitte sellele, kuidas seda piirkonda edasi arendada. Küsimus ongi, kas näiteks rattateed ja muud sellised projektid leevendavad seda valu, eks kohalik inimene peab ütlema.

Kuidas VKG-l praegu raha leidmine läheb? Olles fossiilkütusetootja, ei ole te rahvusvahelistele rahastajatele väga atraktiivne. Kuidas te sellega toime tulete?

Me teeme iga päev tööd selle nimel. Tegelikult oleme oma ettevõtte ümber struktureerinud, et eraldada põlevkiviäri kõigist muudest uutest äridest, mida me arendame. See on tehtud just selleks, et kui uued äriprojektid jõuavad investeeringufaasi, oleks meil võimalik kaasata võõrkapitali.

Praegu on meil laual mitmed projektid, sealhulgas plastjäätmete töötlemise tehas. Oleme tehnoloogia poole kõik läbi töötanud, kuid tagasilöögiks on see, et toormeturg ja plastijäätmete kogumise ja sorteerimise süsteem on veel alles arenevas staadiumis. Alguses lootsime, et saame selle kergemini kätte ilma ise sinna investeerimata, kuid tundub, et peame siiski ka sellesse valdkonda investeerima. Me tegeleme sellega edasi ja töötame selle nimel, et projekt saaks käima.

VKG biotoodete tootmise projektiga on seotud suur väljakutse finantseerimise osas. Me oleme selgeks teinud, et sellise suure projekti rahastamiseks tuleb kõik ettevalmistused teha väga hoolikalt, kuna seda saab teha vaid üks kord. Peame olema valmis, et küsida raha selliseks projektiks väga põhjalikult ette valmistatult.

Olgem ausad, praegune julgeolekupoliitiline olukord ei ole lihtne. Venemaa piiririiki investeeringute toomiseks ja pankade suurte krediitide saamiseks on keeruline. Seetõttu oleme enda jaoks välja mõelnud hüpoteesi, et peame kõik siseriiklikud takistused kõrvaldama ja olema maksimaalselt valmis rahastust küsima. Me määratlesime kolm põhielementi: esiteks peab olema olemas eriplaneering, teiseks peab olema lahendatud maaküsimus ja kolmandaks peab olema koostöö riigi suurima metsaomanikuga, RMK-ga.

RMK oksjonil osalesime edukalt, kuid me ei ole täiesti rahul RMK hinnastamisstrateegiaga. Eesti puidu hind on kõrgem kui Skandinaavias, ja kuigi RMK juhatus peab arvestama, et müüa puitu võimalikult kõrge hinnaga, tekib siin väike vastuolu investeeringute Eestisse meelitamise seisukohalt. See on nagu energiamahukate ettevõtete meelitamine Eestisse kõrgema elektrihinnaga, mis tekitab teatud küsimusi.

Me oleme seisukohal, et tarnekindlus ja tugev partner õigustavad teatud hinnapreemiat. Praegu oleme aktiivses suhtlemises RMK-ga, et lahendada maaküsimus, ja loodame, et aprilli lõpuks saab kehtestatud eriplaneering. Kui need siseriiklikud takistused on kõrvaldatud, alustame projekti finantseerimise otsimisega ning projekteerimisetappi, mis maksab umbes 20–25 miljonit eurot. Enne sellise rahaga alustamist tahame veenduda, kas projekti finantseerimine on võimalik olemasolevate tingimustega.

Samuti tegeleme taastuvenergeetika arendamisega, eriti maismaa tuuleparkidega Ida-Virumaal või lähikonnas. Maismaa tuuleenergia on tegelikult üks odavamaid tootmisviise, kui ignoreerida võrgukulusid ja muid tegureid. Oleme näinud, et mitmed omavalitsused on huvitatud tuuleenergia projektide elluviimisest, kuid neil on planeeringute tegemisel suurte raskustega. Isegi omavalitsused, kes tahavad projekte teha, seisavad silmitsi tõsiste takistustega.

Mis puudutab meretuuleparkide toetusskeemi, siis ma ei arva, et see oleks kõige mõistlikum, samas võib maismaale teha toetusskeeme, kuid need peaksid olema paremini üles ehitatud. Eriti on tähtis, et planeeringute seadusi lihtsustatakse, et need, kes on valmis ilma toetusteta projekte arendama, saaksid seda teha. Praegu on liiga palju takistusi.

Kas teile ei tundu, et Eesti taastuvenergia turg hakkab vaikselt täituma ning peagi võib tekkida olukord, kus päikeseliste ja tuuliste ilmadega langeb elektri hind nulli?

Eks päikeseparke on tõesti keerulisem rajada kui tuuleenergia lahendusi. Samas areneb energiaturg pidevalt – näiteks akutehnoloogiad lisanduvad. Kindlasti ei ole see riskivaba, aga mis valdkond üldse on täiesti riskivaba? Teeme esmalt vajalikud eeltööd, viime läbi planeeringud ning kui investeerimishetk kätte jõuab, siis saab otsustada, kuidas edasi minna.