Äli Leijen: mis suunab õpetajaid ametist lahkuma ja kuidas seda muuta?

Eesti õpetajate keskmine vanus on ligikaudu 50 aastat, üle 60-aastaste õpetajate osakaal on aastate jooksul kasvanud ning jõudnud 24 protsendini (Haridussilm, 2024). Kasvanud on ka kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal üldhariduskoolides ja jõudnud samuti 24 protsendini. Eesti probleem ei ole ainult see, et eakad õpetajad suunduvad pensionile. Väga suur probleem on see, et noored õpetajad soovivad ametist lahkuda.

Rahvusvahelise õpetajate ja õpetamise uuring TALIS (andmed kogutud 2018) näitas, et 41 protsenti alla 35-aastastest õpetajatest soovib Eestis ametist lahkuda (TALIS-e uuringus osalenud riikide keskmine oli 13 protsenti). Eestis oli TALIS-e riikide seas kõige suurem osakaal noori õpetajaid, kes kaaluvad ametist lahkumist.

Ka koroonapandeemia on avaldanud õpetajate ametis püsimisele negatiivset mõju: 2021–2022 õppeaastal lahkus Eestis peaaegu kolmandiku võrra rohkem õpetajaid ametist kui kaks aastat varem (Arenguseire Keskus, 2023). Seega on kvalifitseeritud õpetajate puuduse probleem Eestis ilmne ning kahjuks ka süvenev.

Õpetajate puuduse põhjused erialakirjanduse põhjal

Kuna õpetajate puudus on maailmas väga levinud probleem, siis on seda teemat käsitlenud ka paljud teadusuuringuid. Erialakirjanduse põhjal on välja toodud erinevad valdkonnad, mis mõjutavad õpetajate puudust.

Esimene valdkond on riiklik poliitika. Mitmed riigid (nt Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid) arvutavad välja vajalike õpetajate arvu teatud ajaks ning planeerivad selle põhjal õpetajakoolituse tellimust. Eestis sellist mudelit ega õpetajakoolituse vastavat tellimist ei ole.

Siiski on Eestis ka riiklikul tasandil õpetajate puuduse probleemi teadvustatud ning juba kahel aastal on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis kolmandiku võrra suurem õpetajakoolituse vastuvõtt, mida riik ka täiendavalt rahastab. Ka riiklik õppekavaarendus või hariduspoliitika võib õpetajate puudust mõjutada, näiteks kui õppekavas kasvab teatud ainete maht, siis on vaja ka rohkem õpetajaid. Selge näide on vajadus rohkemate kvalifitseeritud õpetajate järele seoses eestikeelsele õppele üleminekuga.

Teise olulise valdkonnana tuuakse välja õpetajate ettevalmistust ning tööle asumise protsessi. Mõnikord on väga pikka õpetajate ettevalmistusperioodi või kõrgeid kvalifikatsiooninõudmisi peetud õpetajate puuduse põhjuseks. Teadusuuringud näitavad, et ülikoolis läbitud õpetajakoolituse ettevalmistusega õpetajad jäävad õpetajatena tööle kauemaks kui alternatiivsete programmide ja teede kaudu sisenejad. Teadusuuringud näitavad sedagi, et kvaliteetne ja väga hästi muude õpingute osadega integreeritud õpetajakoolituse praktika on erialaseks tööks ettevalmistamise juures võtmetähtsusega.

Hiljuti tehtud 120 uuringut hõlmav metaanalüüs¹ näitas, et traditsioonilisel viisil omandatud õpetajakutse ja kvaliteetne praktika ettevalmistuse osana vähendasid õpetajate lahkumise tõenäosust peaaegu poole võrra.

Kuigi need valdkonnad (riiklik poliitika ja planeerimine ning õpetajate ettevalmistus) on olulised, mõjutab õpetajate puudust erinevates riikides siiski kõige enam juba töötavate kvalifikatsioonile vastavate õpetajate ametist lahkumine. Erialakirjanduses on kirjeldatud õpetajaametisse sisenemise ja tööle jäämisega seotud tõmbe- ja tõuketegurid. Neist esimesed kirjeldavad tegureid, mis meelitavad potentsiaalseid kandidaate või juba töötavaid õpetajaid teistele erialadele ning teised tegureid, mis tõukavad neid õpetajaametist eemale.

Tõmbe- ja tõuketegurid

Kuna Euroopas on vananev elanikkond ning tööealine elanikkond väheneb, siis kasvab sellega seonduvalt erialade vaheline konkurents ka tööturul. Kõige sagedamini on erialakirjanduses dokumenteeritud järgmisi tõmbetegurid õpetajaameti kontekstis: kõrgem palk, suurem paindlikkus, paremad karjäärivõimalused ning toetavad ühiskondlikud arusaamad (sh ameti kõrgem maine ühiskonnas).

Valdkondadest on suurem valikuvõimalus muudes ametites tööd saada loodus- ja täppisteaduste ainevaldkondade õpetajatel.

Kuigi tõmbetegurid on olulised, on kirjanduses rohkem välja toodud siiski tegureid, mis õpetajaid ametist välja tõukavad. Eristatakse kolme suuremat rühma: individuaalsed/õpetaja omadustega seotud tegurid, konkreetse koolikeskkonnaga seotud tegurid ja õpetajaametist tulenevad töötingimused. Viimane on ametispetsiifiline, selle hulka kuulub tööalased nõudmised, karjäärivõimalused, palk ja ühiskondlik maine.

Õpetajaga seotud tõuketegurid

Kui seos sooga on ebaselge, siis vanus ja töökogemus on väga selgelt ametist lahkumisega seotud. Nooremad ja väiksema töökogemusega õpetajad lahkuvad suurema tõenäosusega ametist kui nende vanemad ja kogenumad kolleegid.

Mainitud metaanalüüs näitas, et vähem kui kolmeaastane õpetajakogemus suurendab õpetajate lahkumise tõenäosust üle 50 protsendi. Viimaste aastate jooksul on erialakirjanduses rohkem tähelepanu juhitud ka õpetaja heaolu ja tervise teemale, mis mõjutavad õpetajate ametis püsimist. Hiljuti Rootsis tehtud uuring tõi selle valdkonna kõige olulisemana õpetajate ametist lahkumisel esile.

Koolikeskkonnaga seotud tegurid

Väga olulise teemana joonistub erialakirjanduse põhjal välja juhtimine ja organisatsioonikultuur. Juhtimisprobleemid, õpetajate autonoomia ja koostöövõimaluste piiramine ning eriti madal usaldus õpetajate kui professionaalide vastu seostub sagedasema ametist lahkumisega.

Psühhosotsiaalse töökeskkonna kõrval omavad mõju ka materiaalsed tingimused ning kooli füüsiline keskkond. Erinevate riikide uuringud osundavad, et ka kooli õpilaskond on õpetajate ametist lahkumisega seotud. Seejuures lahkuvad õpetajad sagedamini koolidest, kus on suurem osakaal sisserändajate ja madalama sotsiaalmajandusliku taustaga ning erivajadustega õppijaid.

Ametist tulenevad töötingimused

Kui eelnevalt kirjeldatud tegurid võivad olla kooliti üsna erinevad, siis ametist tulenevad töötingimused on kooliti pigem sarnased. Nende hulka kuuluvad nii töökoormus, töötasu, karjäärivõimalused kui ka õpetajaameti laiem väärtustamine ühiskonnas.

Õpetajaameti sotsiaalne staatus, sealhulgas madal palk ja ühiskondlik väärtustamine, on olulised ametist lahkumisega seotud tegurid. Töötasu ja materiaalsed motivatsioonisüsteemid on üks põhjalikumalt käsitletud teemasid seoses ametist lahkumisega.

Piisav sissetulek on oluline iseenesest, kuid samuti on näidatud, et palk on ka sümboolse tähendusega ja seotud kutsealase kompetentsuse ning pühendumise väärtustamise ja tunnustamisega.

Töökoormus, eelkõige seoses vastutus- ja aruandekohustusega, on samuti oluline tõuketegur, mis seostub sageli loovuse ja mitmekesisuse vähenemisega õpetaja töös. Suur töökoormus mõjutab eriti teravalt alustavaid õpetajaid. Kogenud õpetajad lahkuvad rohkem karjäärivõimaluste ja enesearengu ammendumise või töö tähenduslikkuse vähenemise tõttu.

Õpetajate puuduse põhjused Eestis ja võimalikud lahendused

Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli kolleegidega (Liina Lepp, Katrin Saks, Margus Pedaste (TÜ), Katrin Poom-Valickis (TLÜ)) hiljuti tehtud uuringus² seadsime eesmärgiks analüüsida õpetajate puuduse põhjusi ja lisameetmete vajadust erinevate sihtrühmade vaatest. Uuringusse olid kaasatud õpetajakoolituse üliõpilaste, tegevõpetajate, õpetajakoolitajate, koolijuhtide, haridusasutuste pidajate ja poliitikakujundajate esindajad.

Tulemustes joonistus välja seitse teemat, mis on kooskõlas eespool kirjeldatud erialakirjanduse tulemustega:

1. Õpetajaameti madal atraktiivsus ja staatus;
2. Probleemid riigitasandi vastutuse ja pikaajalise planeerimisega;
3. Koolipidajate ebapiisavad kompetentsid koolijuhtide toetamisel;
4. Õpetajate ebapiisav ettevalmistus õpetajakoolituses;
5. Suur töökoormus;
6. Madal töötasu ja ebapiisavad motivatsioonipaketid;
7. Halb juhtimine ja organisatsioonikultuur.

Mitmed neist on seotud õpetajaametist tulenevate töötingimustega (kutseala staatus, palk, töökoormus), mida on ühes koolis või omavalitsuses keeruline muuta. Veel tuli välja, et paljud sidusrühmad kaldusid kritiseerima teist sidusrühma.

Näiteks kui kõik sidusrühmad, välja arvatud poliitikakujundajad, rõhutasid õpetajate puuduse põhjusena riigitasandi pikaajalise planeerimise puudulikkust ning vähest tõenduspõhist otsustamist, siis poliitikakujundajad ise juhtisid pigem tähelepanu koolipidajate ja õpetajakoolituse puudustele.

Selliseid näiteid oli veel. Ainus rühm kelle suhtes ei oldud kriitilised, olid õpetajakoolituse üliõpilased.

Kui vaatasime tuvastatud probleeme ja lahendusi eri teemade lõikes, ilmnes, et probleemid ei olnud alati kooskõlas pakutud lahendustega ja vastupidi. Näiteks oli raskem leida lahendusi teguritele, mis tõmbavad potentsiaalseid kandidaate ja õpetajaid ametist välja (mis on määratletud õpetajaameti atraktiivsuse ja staatuse teema all). Seevastu mõne teema puhul, näiteks õpetajate ettevalmistuse osas, tehti rohkem ettepanekuid, kui tuvastati probleeme.

Need tulemused viitavad teema käsitlemise killustatusele ja osundavad suuremale kooskõlastamise ning koostöö vajadusele erinevate sidusrühmade vahel. Oluline on määratleda iga seotud osapoole vastutus ning uurida nii teistele seatud ootusi kui ka iga osapoole võimalusi oma panuse andmiseks. Koos saab analüüsida ka erinevate riikide kogemusi ja uuringute tulemusi, mis käsitlevad õpetajate tööle jäämise ja puudusega seotud tegurite mõju ja suhtelist kaalu ning nende praktilisi rakendusi.

Eestis hiljuti rakendatud peamine meede on suurem õpetajakoolituse tellimus ülikoolidelt. See on selgelt oluline samm, sest õpetajate puudus kestab veel mõnda aega. Samas ei saa see jääda peamiseks lahenduseks, vaid vaja on tegeleda sellega, kuidas toetada juba tööle asunud kvaliteetset tööd tegevaid õpetajaid.