Analüütikud: Eesti töörändepoliitika vajab selgeid põhimõtteid

Eesti rahvastik vananeb ja loomulik iive on olnud pikka aega negatiivne, mis tähendab, et tööturule tulevate noorte arv on väiksem kui tööturult lahkujate arv. See ei ole vaid Eestis nii, paljudes Euroopa riikides on sisseränne muutunud peamiseks ja ainsaks rahvastikukadu pidurdavaks teguriks.

Riigil on lisaks hariduspoliitikale erinevaid meetmeid tööjõupuuduse leevendamiseks, sh töötuse osakaalu vähendamise, kohaliku tööjõu oskuste ja kvalifikatsiooni tõstmise jms, ent sisemised ressursid on rahvastiku vähenemise ja vananemise tõttu ikkagi piiratud.

OSKA prognoosib, et järgmisel kümnendil vajadus välistööjõu järele Eestis pigem kasvab. Igal aastal jääb puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat, kelle vajadust Eesti tasemehariduse lõpetajad ei suuda katta. Lisaks võib eeldada, et suur osa Ukraina sõjapõgenikest pöördub tagasi kodumaale ja lahkub meie tööturult.

Riiki tullakse erinevatel alustel

Eesti praegune rändepoliitika on killustatud, keeruline ja paljude erisustega, mistõttu on nii tööandjatel kui ka -rändajatel keeruline orienteeruda kõigis tingimustes. Töörändepoliitika põhineb sisserände kvoodil (0,1 protsenti elanikkonnast) ja selle erisustel, mistõttu on kvoot ka välistööjõu teemadel peetavate debattide keskmes.

Samal ajal näeme, et Eesti tööturgu ei mõjuta ainult tööränne, vaid ka rahvusvahelise kaitse saajate arv, Euroopa Liidu sisene ränne, pereränne jms. Kvoodi alusel Eestisse sisenenud tähtajalise elamisloaga kolmandate riikide kodanikud moodustasid aastal 2023 vaid 12 protsenti tähtajalise elamisloaga Eestis viibivatest töötajatest.

Andmete pealt näeme sedagi, et kuigi praeguse rändepoliitika eesmärk on soodustada tippspetsialistide ja kõrgelt kvalifitseeritud välistööjõu jõudmist Eestisse, on meil väga palju välispäritolu töötajaid ametis madalamatel oskustöö ametikohtadel ja lihttöölistena. Kokku oli 2023. aastal välistööjõudu Eesti tööturul 66 400 inimest. Neist tippspetsialistide ja juhtidena töötas 11 500 inimest, oskustöötajatena 35 650 inimest ning lihttöölistena 15 400 välismaalast. 

Nii tippspetsialistide kui ka lihttööliste arv on viie aastaga kasvanud üle kahe korra, oskustöötajate arv veidi vähem. Suurima panuse oskustöötajate ja eriti lihttööliste arvu kasvu on andnud Ukraina sõjapõgenikud.

Eesti rändepoliitika ei soosi lihttööliste sissetoomist, üldjuhul kehtib nõue, et sisse toodud töötajale tuleb maksta Eesti keskmist palka. Sõjapõgenikele ja ka teistele rahvusvahelise kaitse saajatele see nõue ei kehti. Seetõttu on rahvusvahelise kaitse saajatel kõige kiirem ja lihtsam siseneda tööturule lihttöölise ametite kaudu, kus on ka kõige madalamad nõuded keeleoskusele. Tõenäoliselt ei oleks Ukraina sõjata Eesti tööturul nii palju välistöötajaid lihttööliste hulgas.

Rikkamate riikide kogemus näitab, et heaolu kasvuga muutuvad kohalike elanike väärtused ka töötamisele ning tihtipeale on just lihttööd need, mida kohalikud teha ei soovi. Ilmekas näide on hooajatööd põllumajanduses.

Pika- ja lühiajalised viibijad

Välistööjõu rakendamine oskus- ja lihttöödel on ühiskonna jaoks kasulik ja mõistlik. Näiteks saab väljastpoolt toodud töötajate abil tööstuse, turismi, põllumajanduse jms sektorites tööjõunõudluse kõikumisi ehk n-ö orge ja tippe tasandada: kui majanduses on buumiaeg, saavad ettevõtted tuua ajutist välistööjõudu juurde, kui on langus, siis välistööjõudu ei värvata, ent oma inimesed säilitavad töökoha. Nii välditakse ka kohalike ülekoolitamist ametikohtadele, mis võivad kiiresti kaduda.

Selline lisatööjõud peaks riiki tulema just lühiajaliselt, üheks kuni kolmeks aastaks. Sisserändajatega seotud võimalike riskide vähendamiseks võiks riik koos tööandjatega valida välja sihtriigid, kust lühiajalisi töötajaid hankida. Ka mitmed Euroopa riigid on teinud kolmandate riikidega koostöölepped töötajate rändeks.

Kõrgema kvalifikatsiooniga välistööjõu puhul on ettevõtete huvi tihti see, et siia saabunud insener või tipptehnoloog saaks ettevõtte põhitööjõuks pikaks ajaks. Selleks, et head inimesed püsiksid kauem meie tööturul, on vaja tegeleda integratsiooniga nii riigi kui ka ettevõtte tasandil.

Väga head spetsialistid on enamasti eelneva töökogemusega parimas tööeas inimesed, kel on ka pere, kelle nad Eestisse kaasa toovad. Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu kogu pere sisseelamisele, sh abikaasa tööturule aitamisele.

OSKA uuringu andmetel on pererändega tulnud inimestest (sh lapsed) tööturul hõivatud ca 40 protsenti ning neist ligi 20 protsenti on tippspetsialistid. Seega on nad oluline täiendus Eesti tööturule. Paraku on Eestist enne tööloa lõppemise lahkumise üheks põhjuseks asjaolu, et perekond ei kohane.

Üks võimalus saada spetsialiste juurde suurema tööjõupuudusega ametialadele (nt arstid, õed, insenerid) on kutsuda neid Eesti kõrgkoolidesse õppima. Paljud riigid kasutavad välisüliõpilasi kui juhitud ja soovitud migratsiooniteed. Õpingute ajal saab üliõpilastele tutvustada Eesti kultuuri ja õpetada keelt ehk nende ühiskonda integreerimine toimub juba enne tööturule sisenemist ja sujuvamalt.

Vaja on selgeid reegleid

Seega on meil vaja nii välistöötajaid, kes oleksid siin ametis lühiajaliselt, et oma peredele kodumaal paremat elu võimaldada, kui ka neid välismaalastest spetsialiste, kes tahaksid Eestisse elama ja tööle jääda pikemaks ajaks ning integreeruksid Eesti ühiskonda.

Selleks on vaja erinevaid töörände reguleerimise meetmeid ja selget töörändepoliitikat, mis võtab arvesse ka teisi rändeliike. Sätestada tuleks töörändepoliitika lühi- kui pikaajalised eesmärgid ja põhimõtted, mis vähendaks praeguse süsteemi keerukust, kuid jätaks selle piisavalt paindlikuks ja vajadustele reageerivaks.

Allikas: https://www.err.ee/