Ahti Asmann: kliimavõitluse tuhinas jäävad päris probleemid lahenduseta

Hiljemalt kuu lõpuks on oodata varasemast kauem sätitud koalitsioonilepet. Seniste kommentaaride pinnalt võib eeldada, et peamine fookus saab olema julgeolekul ja võitluse jätkumisel kliimakriisiga. Aeg näitab, kas ja kui palju jagub tähelepanu rahvastiku vähenemisele, inseneride ja õpetajate puudusele, tervisesüsteemi rahastatusele või riigi kulubaasi indekseeritusele.

Panused julgeolekule on mõistetavad ja isegi vältimatud, kuna elu ja surma küsimustes võib olla õigustatud teatud juhul ühiskonnale kõrgema maksukoormuse seadmine, vabaduste põhjendatud piiramine või muu selline põhiseaduslike õiguste piire kompav tegevus. Kuid tajutavate julgeolekuriskide ja eelmainitud pikaajaliste ühiskondlike probleemide vähemoluliseks taandamise kontekstis on mõistetamatu kliimakriisi kui eksistentsiaalse ohu narratiivist lähtuva poliitika jätkumine.

Praeguse kliimapoliitika suurim risk ja nõrkus on seotud võimega (või pigem võimetusega) ette ennustada ja ennetada maailma lõppu ehk kliimakriisi ja taime- ning loomastiku olulises mahus väljasuremist. Lugesin hiljuti ühe fondijuhi tähelepanekuid, mida "maailma lõpu" ennustajad võiksid silmas pidada. See sobiks meeldetuletuseks nii Eesti valitsejatele kui ka Euroopa Komisjonile:

• Esiteks: me ei suuda üldjuhul kindlalt ennustada maailma lõppu.
• Teiseks: me ei tea, mida teha, kui teaksime, et maailm lõpeb.
• Kolmandaks: asjad, mida teeksime maailma lõpuks valmistumiseks, oleksid katastroofilised, kui maailm ei lõppeks.
• Neljandaks meeldetuletus: enamasti maailm ei lõpe.

Võitlus kliimakriisiga on häirivalt sarnane nende tähelepanekutega. Selleks võitluseks välja mõeldud initsiatiivid on heal juhul kummalised, halvemal juhul kulukad ja ühiskonnale kahjulikud. Heas usus, kuid kabinetivaikuses probleemi lahendades tekitatakse kuskil mujal katastroof.

Näited väidetest, "lahendustest" ja tagajärgedest:

• Maailm saab päästetud, kui keelata sisepõlemismootoritega autod. Kuna see on keeruline, siis on hea mõte sundida igat suurema asfalteeritud platsi omanikku ehitama elektriautodele "tanklaid". Hiljem saadakse aru, et inimesed vajavad siiski bensiiniautosid. Kõik kratsivad kukalt: miks me kaabeldasime parklaid miljardi eest?
• Maailm saab päästetud, kui Eestis oleks rohkem soostunud alasid. Hea mõte on kinni ajada saja-aastased kuivenduskraavid. Kümne aasta pärast kratsime kukalt: miks me uputasime vette hektarite kaupa elujõulisi metsi?
• Kui kümne aasta pärast järjekordses energiakriisis tahame Tallinna kütta ülikalli importkütuse asemel kodumaise põlevkiviõliga, siis küsime imestades, et kas oli ikka õige koroonakriisis Viljandi haigla juurdeehituseks raha küsides lubada Euroopa Komisjonile põlevkiviõli tootmisest väljumist. Kas riigi (energia)julgeoleku seisukohast oli õige loobuda iseseisvast kütuse tootmise võimekusest?

Mõni tagajärg pole meile veel kohale jõudnud. Suure juhuelektri osakaaluga Hispaanias muutus sageduse hoidmine üle jõu käivaks ja raha asemel sai otsa hoopis elekter. Eesti kehtiva plaani järgi toota aastaks 2030 sada protsenti vajaminevast elektrist tuule ja päikese abil liigume me otse Hispaania probleemi suunas. Energiamajanduse arengukava arutelud jätkuvad, lahendused on laual, kui ei segaks ideoloogia...

Valitsuse seisukohta ootab Euroopa Komisjoni plaan karmistada 2040. aastaks seatud kliimaeesmärke. Hiljuti tutvustati ettevõtlusorganisatsioonidele Euroopa Komisjoni väljatöötatud puhta tööstuse lepet. Ametnikele plaan meeldib, kuna midagi ei muutu, Eesti valitsejatele plaan meeldib, kui Euroopa Komisjonile meeldib.

Euroopalikult tavapäraselt ei ütle keegi, et plaan on nõrk. Öeldakse, et "me kindlasti toetame, aga sooviksime selle plaani elluviimiseks igakülgset tuge". Tegelikkuses on kuningas alasti, aga keegi ei tihka seda öelda.

Minu soovitus on, et paneme kliimaideoloogia palun pausile, lahendagem päris probleeme. Eesti väljakutseks on kahaneva elanike arvuga iseseisva riigi säilitamine, kaitse-, haridus- ja tervishoiukulude finantseerimine, riigi ülalpidamine. Loodusega on Eestis asjad korras. Kuna inimeste arv Eestis järjepidevalt väheneb, siis ühe elaniku kohta looduse maht Eestis kogu aeg suureneb. Väljakutsed on mujal.

Allikas: https://www.err.ee/