Tervishoiutöötajad kahtlevad kolleegide lojaalsuses kriisi ajal

Mõne nädala eest kaitses naistehaiguste keskuse õendusjuht Katri Kukk-Toomsalu Sisekaitseakadeemias 22 intervjuul eri haiglate ja erialaliitude töötajatega põhineva magistritöö, analüüsides Eesti tervishoiutöötajate motivatsiooni tervishoiuteenuse toimepidevuse tagamisel relvakonflikti tingimustes.

Lojaalsus ja rahvuspõhised pinged

Relvakonflikti kontekstis kerkis keskse teemana esile küsimus rahvuslikust lojaalsusest ja usaldusest.

"14 intervjueeritavat tõi välja Eestile omase eripära. Nimelt leiti, et kolleegide motiveeritus võib sõltuda ka asukohast ning rahvusest," kirjutab Kukk-Toomsalu. 

Üheksa intervjueeritavat märkisid, et neil on kõhklusi kolleegide ees, kes kuulavad Venemaa meediat ning kelle seisukohad tekitavad kahtlusi. Kahel intervjueeritaval oli olnud tööl konflikte venemeelse kolleegiga. "/…/nutnud lausa verbaalseid võitlusi maha pidanud, siis kui see Ukraina sõda algas. Ma olen nii šokeeritud olnud, kuidas inimene, keda ma tunnen nii hästi, mõtleb hoopis niimoodi," kirjeldas üks õena töötav intervjueeritav.  

Samas rõhutas Kukk-Toomsalu, et rahvus ei tohi olla automaatne kriteerium lojaalsuse hindamiseks.

"/…/nad on ju vabariigi poolt valmis panustama vaatamata sellele, et nad on venekeelsed ja suur eksimus, et meil see venekeelne võrdub venemeelne, see ei ole nii. Ma ütlen, meil on ju vastupidi, tegelikult," selgitas intervjueeritav õde. 

Magistritöös leidis Kukk-Toomsalu, et nooremad vene rahvusest töötajad on rohkem eestimeelsed ning mõistavad võimaliku relvakonflikti mõju nende elule ja heaolule. Vastupidiselt nooremale põlvkonnale esineb vanemaealiste seas aga rohkem venemeelseid hoiakuid, mis on mõjutatud Venemaa meediast ja nõukogudeaegsest maailmavaatest.

Ida-Virumaalt pärit arstina töötav intervjueeritav tõi välja, et erinevad arusaamad põhjustavad peredes tihti poliitiliste teemade vältimise. "No näiteks Ukraina ja Venemaa sõja ajal nad ei toeta Ukrainat! Nad otseselt ei toeta Venemaad ka, aga nad kuidagi on sellisel väga kõhkleval seisukohal. /../ Me ei räägi sellest juba Krimmist sisuliselt, et sellega kõik lõppes. Et Krimmiga me läksime tülli ja siis me otsustasime, et me sellel teemal ei räägi," tõdes intervjueeritav.

Haigla asukoht mängib rolli

Üheks oluliseks demotiveerivaks teguriks peeti võimalikke füüsilisi ohte, mis kaasnevad tööga relvakonflikti ajal. Tervishoiutöötajate hinnangul sõltub riskitase haigla suurusest ja asukohast – näiteks peeti Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Tartu Ülikooli Kliinikumi suurema tõenäosusega sihtmärkideks, kuna need on Eesti peamised traumakeskused. 

Väiksemates maakonnahaiglates töötamist nähti turvalisema alternatiivina. "Kui ma töötaksin Saaremaa haiglas, siis 10st pallist 10 ma jääksin sinna tööle. 100% ma jääksin sinna, aga ma asun Ida-Virumaal. See on natuke keerulisem. Siin nagu mingit lootust ei ole," tõdes õena töötav intervjueeritav.

Magistritöö 22 intervjueeritud tervishoiutöötajast kinnitas 15, et nad jääksid relvakonflikti korral Eestisse ning jätkaksid oma erialast tööd.

"Ukrainas toimuvad sündmused on näidanud, et ohupilt Euroopas on oluliselt muutunud ja muutumas veelgi intensiivsemaks," nendib Kukk-Toomsalu teema aktuaalsust.

Ukrainas on tervishoiuasutused ja -töötajad sattunud ulatuslike rünnakute sihtmärgiks – Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on registreeritud 1940 rünnakut, mis on olnud suunatud muu hulgas haiglate ja apteekide vastu.

Töökorraldus ja kriitiline tööjõupuudus

Kukk-Toomsalu magistritöös kerkis erilise murekohana esile ka töötajate ristkasutus.

Eesti tervishoiutöötajatel on sageli mitu töökohta, mis pakub lisasissetulekut ja -tööjõudu, kuid kriisiolukorras võib see ohustada süsteemi toimepidevust. Kui suur osa tervishoiutöötajatest peaks kriisiolukorras loobuma oma lisatöökohtadest, võib personalipuudus suuri raskusi tekitada. 

Haiglates on meditsiinitöötajatest puudus ka praegu. Juba ühe arsti eemalviibimine võib oluliselt mõjutada haigla tööd. "Ja kuna meil mõlemas haiglas on inimeste puudus, siis meil isegi ilma relvakonfliktita, kui üks arst läheb hooldus-haiguslehele, siis see väga mõjutab kahe EMO tööd. Kui ta siin töötab ühe koormusega ja seal ka ühe koormusega, siis see tõesti on oluline," nentis magistritöös intervjueeritud arst. 

Tervishoiutöötajate kriitiline puudus ja ristkasutamine toob kaasa ka töötajate kiirema läbipõlemise. See paneb kahtluse alla süsteemi suutlikkuse tulla toime võimaliku relvakonflikti korral. "Meil on kriis juba kuradi rahuajal on ju, " võttis olukorra kokku õena töötav intervjueeritav.

Allikas: https://www.err.ee/