Eesti tööturu kaardid jagatakse ümber

Tööstuses ja tootmises on tööjõupuudus terav juba aastaid

Endiselt otsitakse tikutulega taga insenere, tehnikuid ja mehaanikuid, aga ka nende seas on järelkasv aeglane.

«Tootmis- ja tööstusinseneriks ei saa aastaga. Lisaks on paraku reaalteaduste õppimine vähem populaarne ja sealt need puudujäägid tekivadki. Kui vaadata riiklike eksamite tulemusi, siis matemaatika eksam on olnud alati madalama sooritusprotsendiga kui eesti keel. Kardetakse, et reaalained on nii palju keerukamad, seega sünnibki otsus eelistada humanitaaraineid,» ütleb Laas.

Kui veel mõni noor kaalub, mida õppima minna, siis inseneeria on tema sõnul valdkond, kus tööd jagub pikaks ajaks. Enamikus tootvates ettevõtetes on insenere vaja ning Eestis ja Harjumaal on selliseid ettevõtteid palju. Puudujääki püütakse küll leevendada välistööjõuga, aga nende maht on piiratud. Tootmist ja tööstust silmas pidades kardetakse ka seda, et töö pole piisavalt paindlik, on ju palju 24/7 tööd ehk peab olema valmis töötama vahetustega. Samuti on erialasid, mis ajalooliselt ei tundu prestiižsed – nagu keevitajad ja torulukksepad –, samas tänapäeval võib saada neil aladel väga head palka ning tehnoloogiagi on tööstustes ja tootmistes tugevalt arenenud ja kaasaegne. Üldiselt tuleb aga Laasi sõnul arvestada, et töötajate ootused töökohale on muutunud. «Tööandjad kipuvad rääkima ainult palgast ja boonustest, aga järjest tähtsam on töökultuur ja väärtustamine. Inimesed tahavad tunda, et neid märgatakse ja toetatakse. Sporditoetusest ja puuviljapäevadest enam ei piisa – oluline on, et töö oleks sisuline ja keskkond toetav!» 

Ehitussektoris toimus eelmise aasta lõpus teatud jahenemine, mis on vähendanud vajadust lihttööliste järele. «Pilt pole küll nii karm kui 2008. aasta kriisi ajal, aga lihttöölisi enam sellises mahus ei vajata. Otsitakse pigem oskustega ja teadlikke tegijaid,» täpsustab Laas.

Tööjõudu on üle ka reklaami ja turunduse tippspetsialistide ning kujundajate ja multimeediakunstnike seas. See näitab, et tööandjad vajavad üha enam inimesi, kes suudavad hallata tehnoloogiat, mitte lihtsalt infot töödelda. «Meil on vaja inimesi, kes taltsutavad tehisintellekti, mitte ainult neid, kes kujundavad kampaaniaid. Aga näeme juba ameteid, mida kümme aastat tagasi ei eksisteerinud, näiteks AI-tehnik,» märgib ta. «Kuigi tehnoloogia areng on vähendanud lihtsamate kontoritöökohtade vajadust, on samal ajal kasvanud nõudlus seadmeoperaatorite ja tootmistehnikute järele. Liini taga ei tööta enam kümme inimest, vaid üks, kes peab teadma, kuidas kogu liin töötab, ja mida teha, kui see seisma jääb.»

Õppimine on tööturu vältimatu osa

Tööturu muutumine tähendab, et õppimine ei saa enam lõppeda kooli lõpetamisega. «Isegi kirurg ei saa öelda, et õppisin ülikoolis viis aastat ja nüüd on kõik – peab pidevalt juurde õppima. Sama kehtib kõigi kohta. Kui inimene jääb kinni oma mugavustsooni ega arene, siis jääb ta paratamatult arengule jalgu,» ütleb Laas.

Töötukassa roll tööturu muutuste leevendamisel on mitmetahuline. Ühelt poolt toetatakse tööandjaid, kes soovivad muuta oma tootmist või teenuseid ja vajavad selleks ümberõpetatud tööjõudu. «Kui ettevõte uuendab näiteks tootmisliini ja töötajad peavad uue seadme selgeks saama, siis saame aidata koolitustoetusega,» tutvustab Laas. Samuti pakutakse karjäärinõustamist ja koolitusi inimestele, kes soovivad tööalaselt suunda muuta. Toetatakse ka tööandjaid, kelle töötajatel on tervisepiiranguid. Näiteks saab töötukassa aidata töökoha kohandamisel, pakkudes trepitõstukeid või muid abivahendeid. Eesmärk on hoida tippspetsialiste tööelus ja mitte lasta neil tervisepiirangute tõttu kõrvale jääda. 

Kuigi hooajalised töökohad turismis, põllumajanduses, majutuses ja toitlustuses eksisteerivad endiselt, on seal tekkinud stabiilsemad suhted. Paljud tööandjad ütlevad, et neil on oma meeskond juba olemas – iga aasta samad inimesed ning nad ei otsi enam nii aktiivselt uusi töötajaid.

Kokkuvõttes võib öelda, et tööturg liigub järjest enam paindlikkuse ja pideva arengu suunas. Ametid, mis olid kunagi atraktiivsed ja hästi tasustatud, võivad kaduda või muutuda, samal ajal kui uued ametid kerkivad esile. Neis oludes püsivad tööturul need, kes on valmis õppima, kohanema ja väärtustama muutust.