Andrus Pedai: Eesti jätab kõrghariduses kasutamata sajandi võimaluse

Donald Trumpi teise ametiaja esimese poolaasta jooksul on USA kõrgharidussüsteem sattunud seninägematu poliitilise surve alla. Riiklik rahastus mitmele riigi mainekamale ülikoolile on kärbitud või sootuks peatatud - sealhulgas Harvardile, Columbiale ja Princetonile. Eriti rängalt ongi pihta saanud USA kõrgharidussüsteemi lipulaev Harvard. Harvardile on külmutatud üle kahe miljardi dollari väärtuses olemasolevat teadusrahastust. Lisaks on Valge Maja välja andnud ametliku määruse, mis peatab kuueks kuuks uute rahvusvaheliste tudengite viisad ja nõuab kõigi seal õppivate välisüliõpilaste immigratsioonistaatuse uuesti läbivaatamist.  Samal ajal on karmistatud viisanõudeid ka laiemalt: alates kevadest on tühistatud tuhandete välisüliõpilaste viisad.

Eriti tugevalt said uute piirangutega pihta Hiina tudengid. Eemalt on väga keeruline jälgida ja järge pidada, millised piirangud parasjagu kehtivad, kuid mai viimastel päevadel teatas Trumpi administratsioon, et hakkab agressiivselt piirama Hiina ja Hongkongi tudengite ja teadlaste võimalusi USAs õppida ja töötada. Vaid mõni nädal hiljem kuulutas Trump, et erimeelsused on ületatud ja Hiina tudengid saavad takistusteta jätkata õpingud Ühendriikides.

Kahju on aga tehtud, ning maailma parimatesse ülikoolidesse immatrikuleeritud helged pead ja neis ülikoolides töötavad teadurid on jäänud oma akadeemilise tuleviku osas teadmatusse, ning keegi ei tea, kas Trump võib ühel hetkel taas meelt muuta – ja kas neil on siis lubatud oma õpinguid jätkata, tööd teha või üldse riigis viibida.

Traditsiooniliselt aeglased Euroopa riigid on sel korral kiirelt aru saanud, et ebakindlus Ameerika kõrghariduses mängib neile kätte harukordse võimaluse. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid näevad šanssi pakkuda teadlastele ja üliõpilastele kindlust tuleviku osas, tuge ja poliitilist stabiilsust – kolme asja, mida USA hetkel pakkuda ei suuda.

Näib, et sel korral ei piirduta vaid suurte sõnadega, vaid on hakatud reaalselt tegutsema. Euroopa Komisjon on käivitanud 500 miljoni euro suuruse programmi "Choose Europe for Science", mis pakub suunatud "supergrante" teadlastele, kes toovad oma uurimistöö EL-i ülikoolidesse. Euroopa suurriikidest on aktiivseim Prantsusmaa, kelle loodud riiklik algatus "Choose France for Science" eraldab ligikaudu 100 miljonit eurot rahvusvaheliste teadlaste vastuvõtuks. Aix-Marseille'i ülikooli 15 miljoni suurune "Safe Space for Science" sai esimese kuuga ligi 300 avaldust USAst pärit kandidaatidelt. Hispaania on lisanud oma ATRAE 2025 programmi lisaraha spetsiaalselt USAst tulevatele teadlastele – edukatele taotlejatele makstakse lisaks tavamahus toetusele veel kuni 200 000 eurot. Belgia, Austria, Norra, Rootsi, Itaalia ja Portugal on samuti tegutsenud sihipäraselt, pakkudes Ameerika teadlastele grante ja pakkudes neile lihtsustatud viisatingimusi.

Märkimisväärne on ka kohalike ülikoolide algatusvõime. Brüsseli VUB ja ULB on loonud spetsiaalsed stipendiumid ja eraldanud elamispinnad USAst tulevatele doktorijärgsetele teadlastele. Prantsusmaal pakub Toulouse'i ülikool 12 teadlasele kolme-nelja aasta pikkuseid töökohti, mis on rahastatud nii riigi kui kohalike omavalitsuste ja Euroopa vahenditest. Rootsis on loodud uus strateegiline värbamisskeem ning eraldatud 45 miljonit Rootsi krooni USA-s baseeruvate Rootsi päritolu teadlaste kodumaale tagasi meelitamiseks.

Kuigi need näited puudutavad eelkõige teadlasi, on riigid käivitanud sarnaseid algatusi ka tudengite jaoks – ehkki väiksemas mahus. Hollandi ja Saksamaa ülikoolid on avanud täiendavaid stipendiumikohti USA tudengitele, Prantsusmaa on pakkunud õppemaksusoodustusi ning mitmes riigis on suurendatud ingliskeelsete õppekavade valikut.

See nimekiri ei ole kindlasti ammendav, ning programme on loodud teisigi. Euroopa on hakanud end liigutama.

Eestis aga valitseb kõrvulukustav vaikus. Kui ülejäänud Euroopa avab toetusmeetmeid ja lihtsustab viisaprogramme, siis Eesti ei tee mitte midagi. Me ei ole loonud ühtegi uut programmi, me ei paku stipendiume, me ei lihtsusta elamislubade saamist ega saada maailmale sõnumit, et oleme avatud andekatele tudengitele ja teadlastele. Meid ei ole selles arutelus üldsegi olemas. Valitsus ega haridusministeerium ei ole teemat tõstatanud, kõrghariduspoliitikas valitseb vaikus ning avalikku debatti pole tekkinud. Samal ajal kui teised Euroopa riigid rebivad USA talendi nimel, on Eesti end vabatahtlikult viimasesse ritta istuma sättinud. Või lausa saalist lahkunud.

Põhjuseid on suhteliselt lihtne mõista. Rahvusvahelise kõrghariduse ja sisserände teema on poliitiliselt ebamugav, ning välistudengitest on lihtne rääkida kui "võõrastest", kes toovad kaasa probleeme, eriti kui avalikus arutelus puuduvad faktid ja vastunarratiivid.

Selles vaikuses kajab tihti hirm või ka varjatud ksenofoobia, mille peale on lihtsam mängida, kui seista julgelt avatuse ja nutika sisserände eest. Aga kui me tahame, et Eesti ei manduks totaalseks ääremaaks, kui me tahame hoida oma teadust, ülikoole ja majandust rahvusvahelisel tasemel ning konkurentsis, siis peab keegi lõpuks julgema seda vaikust murda.

2019/2020 õppeaastal moodustasid välistudengid 12,2 protsenti kõigist Eestis õppivaist üliõpilastest. Lõppenud õppeaastaks oli see langenud 8,7 protsendi peale. Maailmas on vaid viis riiki, kus õpiränne ei ole saavutanud koroonapandeemia-eelset taset, ning kahjuks on Eesti üks neist. Olukorra parandamiseks on vaja teadlikku ja kiiret tegutsemist. Esiteks peab Eesti riik saatma selge ja üheselt mõistetava sõnumi: rahvusvaheline talent on siin oodatud.

See eeldab aga konkreetseid samme. Eesti ei suuda konkureerida suurte riikide pakutavate stipendiumitega, kuid saame pakkuda seda, mida nemad ei suuda – lihtsust, kiirust ja paindlikkust. Me oleme ometigi ju selle poolest tuntud!

Muutuma peab Eesti viisa- ja elamislubade süsteem. Vaja on eraldi, lihtsustatud ja digitaalselt juhitud viisakanalit välistudengitele – just nagu meil on e-residentsuse platvorm. Näiteks Kanada 'Express Entry' lahendus, headest praktikatest saame õppida kui vaatame lähemalt kuidas töötavad välistudengitega Saksamaa, Holland, Austraalia ja Singapur. Eesti praeguse süsteemi probleemidest on räägitud palju: potentsiaalsed tudengid peavad viisa hankimiseks kulutama tuhandeid eurosid, reisima tihti naaberriiki, sest Eesti diplomaatiline esindatus on maailmas tagasihoidlik – ja lõpuks saavad nad oma taotlusele eitava vastuse, mis muudab kõik pingutused ja kulutused mõttetuks. Välistudengitelt on tulnud ka tagasisidet, et Eesti saatkonnad pakuvad vaid piiratud võimalusi kohtumisteks sobivate aegade leidmisel.

Ka õpingutejärgsed töötamisvõimalused peavad olema paindlikud, läbipaistvad ja realistlikud, et inimesed, kes on juba Eestis kõrghariduse saanud, saaksid siia jääda, töötada ja makse maksta. Samuti tuleb loobuda plaanidest, mis takistavad pereliikmete kaasamist. Noor ja haritud inimene eelistab õppida ja töötada riigis, kuhu tal on võimalik pere endaga kaasa võtta.

Peamine on aga muuta ühiskondlikku hoiakut. Riik ja ülikoolid peavad tegema koostööd, et tutvustada välisüliõpilaste tegelikku rolli Eesti majanduses, teaduses ja kultuuris. Faktid räägivad iseenda eest – juba praegu maksavad nad kümneid miljoneid eurosid makse ja aitavad elus hoida õppekavu, mis ilma nendeta suletaks. Välisüliõpilane ei ole võta eestlastelt õppekohta ära, vaid aitab hoida Eesti ülikoole konkurentsivõimelistena teadustöös ja õpetamises ning tugevdab ühendusi maailmaga.

Eesti kõrgharidusel on harukordne võimalus, mida ei tohiks käest lasta. Me ei pea püüdma talente suurriikidega rahakotisõda pidades. Piisab, kui loome keskkonna, kus on lihtne, turvaline ja inimväärne õppida ning töötada.

Aga selleks, et rahvusvaheline kõrgharidus tooks Eestile pikaajalist kasu, peab meil olema ka selge visioon sellest, mida me siinsete lõpetajatega edasi teha tahame. On tore, et nad makse maksavad, kuid eelkõige vajame me inimesi, kes looksid Eestis uusi ettevõtteid, tugevdaksid teadusasutusi, tooksid meile teistsugust kogemust ja looksid sildu Eesti ja maailma vahel. Tulemuseks on tugevam, targem ja jõukam Eesti.

Kui suudame näidata, et oleme avatud, nutikas ja usaldusväärne riik, siis ei võida sellest mitte ainult ülikoolid, vaid kogu ühiskond.

Allikas: https://www.err.ee/