Raul Eamets: pensionisammaste virvatuled ja tegelik elu

Lugesin huviga ERR-i portaalis avaldatud artiklist, et sajandivahetusel sündinud noored lähevad pensionile 71-aastaselt. See võib nii olla, aga ei pruugi, sest keegi ei välista, et Eesti kiirendab pensioniea tõstmist, kuna tööturu olukord lihtsalt sunnib selleks.

Meenutuseks, et Taani tõstab juba pensioniea 70 eluaastale. See on poliitiline otsus ja võib nii minna, aga ei pruugi, sest pensionärid on kasvav sotsiaalne grupp (valijad) ning seetõttu tehakse ka neid puudutavaid poliitilisi otsuseid väga ettevaatlikult. Näiteks on tööandjad korduvalt teinud ettepanekuid pensioni indekseerimine aastaks või paaris peatada, aga ettepanek ei ole erakondade toetust leidnud.

Tegelikult paelus artiklis tähelepanu hoopis arutelu, kuidas need inimesed, kes ei ole kogunud raha teise pensionisambasse, hakkavad saama oluliselt vähem pensioni võrreldes nendega, kes saavad pensioni mõlemast sambast.

Kätte on jõudnud aasta lõpp ja pensionifondide lobistid töötavad täie hooga. Ma jätaks hetkel isegi kõrvale arvutused, mis näitavad, et pensionisammaste loomisest kuni praeguseni on esimese samba pension kasvanud kiiremini kui teise samba pension, sellest on piisavalt kirjutatud.

Juhiksin tähelepanu hoopis ühele teisele detailile. Teise samba pensionist rääkides rõhutame kogu aeg, kui palju hakkab üks või teine kodanik kuus rohkem pensioni saama võrreldes nendega, kellel seda sammast ei ole. Tekib ebavõrdsus ja kõik muu selle juurde kuuluv jutt.

Kui me vaatame reaalsest pensionistatistika, siis eelmisel aastal soovis 92 protsenti uutest pensioniväljamakse avalduste teinutest saada pensioni kätte ühes summas ehk inimesed võtsid kogu raha korraga välja. Tegemist oli inimestega, kes jäid pensionile või olid kohe pensionile jäämas (sünniaasta vähemasti 1966). Võtsid kogu raha välja ja kulutasid ära, näiteks auto väljavahetamiseks või korteri remondiks. Ega me väga täpselt ka ei tea. Tunnistan, et kuulun ka selle statistika sisse. Paljud jätsid raha ilmselt lihtsalt hoiusele seisma, vaba maa, vabad otsused.

Kogu jutt sellest, kuidas kuine makse hakkab suurem või väiksem olema, seega lihtsalt ei päde, sest inimesed ei jaota seda raha oma võimaliku pensionipõlve peale laiali. Seda enam, et me ei tea ju, kui palju aastaid pensionärina elada meile üldse on antud. Kui see on praegu nii, siis miks me arvame, et tulevikus nad käituvad teisiti, eriti kui elukalliduse tõus on need osamaksed muu sissetulekutega võrreldes nagunii sümboolseks teinud?

Võime rääkida siin omalaadsest pensionisammaste paradoksist.

Tegelikult hakkavad pea kõik ainult esimese samba peale lootnud saama rohkem pensionit kui teise sambasse investeerinud. Kuidas? Kuna 92 protsenti teise sambasse kogunud inimestest võtab pensionile minnes kogu raha välja, on ka nende igakuine pension selgelt väiksem kui teistel. Põhjus on vähem makstud sotsiaalmaks esimesse sambasse. Raske uskuda, et inimene hakkab välja võetud rahast endale igakuiselt n-ö taskuraha juurde võtma. Siis ei oleks ju olnud põhjust kogu raha korraga välja võtta.

Lõppsõna asemel märgin, kui inimesed teise samba raha välja võtsid ja selle kohe ära kulutasid, siis leidis see väga suurt hukkamõistu, eriti rahandusministrilt. Kui aga inimesed pensionile jäädes kogu raha välja võtavad ja ära kulutavad, siis on see okei käitumine, vähemalt ei ole keegi seda valjuhäälselt hukka mõistnud. Natuke nagu silmakirjalik vist.

Allikas: https://www.err.ee/