Tööinspektsioon - Ukrainlanna Eestis
Tere kõigile! Minu nimi on Myroslava, olen Ukrainast ja elan Eestis alates 18. märtsist. Olen elukutselt ajakirjanik ja töötan Tööinspektsioonis kommunikatsioonispetsialistina. Ja selles päevikus kirjutan, kuidas läheb minu kohanemine ja pesapunumine võõral maal.
Tööinspektsioon vallandas mu! Miks!?
01.04.2023
Valitseb arusaam, et Tööinspektsioon on väga tõsine asutus: räägib juriidilises keeles, sunnib inimesi kiivreid kandma ning nõuab, et kõik teaksid peast oma õigusi ja kohustusi. Ja kui Tööinspektsioon tuleb veel ehitusplatsile kontrollima, rikub see kõigi tuju ära.
Aga see on täiesti vale arvamus. Tegelikult oleme me pehmed ja armsad. Seda ei ole lihtsalt helkurvesti ja kiivri alt näha. Lisaks tähistame me ka 1. aprilli ning meenutame huvitavaid ja naljakaid seiku oma tööst. Miks mitte neid siis jagada? Täna jagame juhtumeid meie juristidelt, kes nõustavad inimesi tööeluküsimustes iga päev kell 9.00–16.00 infotelefonil +372 640 6000. Jätke see telefoninumber meelde, sellest võib kasu olla.
Niisiis ...
Tööandja küsib:
„Kui pikk on töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaeg töötajale, kes on meie ettevõttes töötanud ühe aasta?“
„30 päeva.“
„Tõesti?! Tervelt 30 päeva. Aga kas ma võiksin talle raha anda, et ta kiiremini lahkuks?“
„Halloo! Tere! Mul on teile ettepanek. Tahaksin, et teil oleks töötajate aitamiseks spetsiaalne teenus – hirmutamine.“
„???“
„Teate, mul on tööl nii ebameeldiv raamatupidaja! Ta ei tee kunagi midagi õigel ajal ära, kõik jooksevad tal muudkui järel ja paluvad. Küll aga kardab ta väga selliseid asutusi nagu teie. Kui teil oleks selline teenus nagu hirmutamine, saaksite talle helistada ja teda hirmutada. Arvan, et see oleks väga populaarne teenus.“
Hommikul helistas üks noormees. Ta oli suures stressis, peaaegu nuttis:
„Kuidas te saite mind vallandada? Miks!? Mida ma tegin? Mu naine sünnitas neli päeva tagasi ja te vallandasite mu?!“
„Vabandust, kuidas palun?“
„Eile õhtul sain teilt kirja, kus kirjutasite, et katkestate minuga töösuhte! Kuidas ma peaksin sellest aru saama?“
Pärast menetlust selgus, et noormees oli saanud tööregistrist (Maksu- ja Tolliametist) kirja, milles öeldi, et tema töösuhe on isapuhkuse ajaks peatatud. Tõenäoliselt oli mees kogetud stressi ja uue pereliikme sünni tõttu segaduses. Talle tundus, et ta vallandatakse. Ja talle tundus, et seda tegi Tööinspektsioon isiklikult.
„Halloo? Tööandja tahab mind vallandada. Ilma kohtu ja uurimiseta, nagu öeldakse. Aidake mind!“
„Mis juhtus?“
„Ta ütleb, et vallandab mu! Joomise pärast. Aga mina ei ole süüdi. Mul on juba kolm kuud kurk valutanud ja ma loputan seda alkoholiga. Noh, ja ükskord, kui olin peaaegu lämbumas, ma neelasin selle alla.
„Kas tööandja tegi teile hoiatuse?“
„Jah. Aga hiljem … Näiteks eile ma ei joonud, vaid lihtsalt pesin hambaid ja loputasin suud alkoholipõhise loputusvedelikuga. Ja tema väidab, et olin jälle purjus. Niisiis, kas saate mind aidata?“
„Tere! Mul on selline olukord. Lahkusin töökohalt ja sain lõpparve. Tööandja maksis mulle enammakstud puhkusetasu 120 eurot. Ta oleks pidanud selle maha arvama, aga ta ei teinud seda. Öelge, mis minuga juhtub, kui ma sellest rahast endist tööandjat ei teavita?
„Võtke ühendust oma tööandjaga, te peate selle raha tagastama …“ hakkas jurist rääkima.
„Aga see on ju tema süü! Ta unustas selle maha arvata. Mul on ju õigus, eks?“
„Tööandja võib hiljem pöörduda kohtusse ja raha kohtuotsusega sisse nõuda.“
„Aga see oli ju tema, kes unustas!“
Naine püüdis pika vestluse ajal saada meie juristilt kinnitust, et enammakstud puhkusetasu pole vaja tagastada. Kuna Tööinspektsiooni ei õnnestunud kaasosaliseks meelitada, siis naine solvus ja ütles, et oleme mõttetud ja meid tuleks üldse laiali saata.
Ühes suures ehituspoes lahkus turvamees töölt ega tulnud enam tagasi. Juhtub. Küllap oli ta töötamisest väsinud. Tema tööd hakkas heast südamest tegema tema kolleeg, müüja. Ta jooksis, avas autodele tõkkepuu, valvas objektil, jälgis, et vargusi ei toimuks, ja jõudis samal ajal veel kliente kassas teenindada. See kestis kaks nädalat.
„Öelge, kas ma saan nüüd lisatasu küsida?“ soovis ta konsultandilt teada.
„Kui tööandja on teile selle kohta selged juhised andnud, siis jah, muidugi.“
„Oi, ei …“
Selgus, et tööandja ei olnud uuest olukorrast isegi teadlik. Tema jaoks oli tõeline üllatus, et tema juures töötab keegi kahe inimese eest.
Põhitöökohaga mees tegi lisatööd ühes teises ettevõttes. Mõne aja pärast aga see töö talle enam ei meeldinud ja ta soovis töölt lahkuda.
„Jah, aga lahkumise korral on teil etteteatamiskohustus,“ selgitati talle.
„Ei, mulle see ei meeldi. Ma ei hakka midagi tegema. Mida veel! Ja üldse on tööandja ise süüdi, et minuga töölepingu sõlmis.“
„Halloo! Tere! Kellega ma räägin? Ahhaa, ma rääkisin teiega üleeile. Suunake mind teise konsultandi juurde. Lihtsalt mitte ainult selle juurde, kellega ma eile rääkisin.“
Väga sageli juhtub olukordi, kus inimesed helistavad mitmele nõustamisjuristile ja loodavad, et igaühel neist on varuks oma versioon töölepingu seadusest. Ja nii on ka tõlgendus erinev.
Luban tänutäheks töökoha eest, et ei kavatse kunagi lapsi saada
21.03.2023
Hiljuti tõstatus Tööinspektsioonis teema, mida tohib tööle kandideerijatelt küsida ja mida mitte. Kas tööandja võib näiteks huvi tunda teie isikliku elu või krooniliste haiguste vastu või küsida, kelle poolt te viimastel valimistel hääletasite? Juristid vastasid ja nende vastus ka avaldati. Kuna kommentaare ning juhtumeid elust enesest oli palju, siis tundub, et on paras aeg seda teavet laiemalt jagada.
Aga tuleme nüüd asja juurde. Nagu juristid selgitavad, tohib tööandja lisaks ametialastele oskustele küsida kandidaadilt ainult neid andmeid, mille suhtes tal on õigustatud huvi. See tähendab, et huvi tohib tunda ainult selle vastu, mis on otseselt seotud kandidaadi võimega täita oma tulevasi tööülesandeid. Näiteks kui töötajat otsitakse usuühendusse, tohib tööandja küsida taotleja usuliste vaadete kohta. Kui aga töötajat otsitakse näiteks kõnekeskusesse või reisibüroosse, ei tohiks keegi kindlasti tööle kandideerija usuliste vaadete kohta küsida. Kuna politseiteenistusse astumise kohustuslikuks tingimuseks on politseiametnikele kehtestatud tervisekontrolli läbimine, on tööandja küsimus tööle kandideerija tõsiste haiguste kohta igati asjakohane. Samas on täiesti kohatu ja üle piiri küsida kontoritööle kandideerijalt, kas tema siseorganid töötavad riketeta.
Kokkuvõttes – üldjuhul ei ole tööandjal õigust esitada tööle kandideerijale küsimusi tema perekonnaseisu, laste, pereplaneerimise, ajateenistuse läbimise, usuliste või poliitiliste vaadete, seksuaalse sättumuse ja tervisliku seisundi kohta. Aga ...
Uurisin lugejatelt, kas neilt küsiti töövestlusel nende isikliku elu kohta. Vastati, et jah, selliseid küsimusi oli.
„Teil on muidugi lihtne ilusasti kirjutada, aga tegelikult huvitab tööandjaid vägagi nii tööle soovija isiklik elu kui laste arv, aga viimasel ajal ka poliitilised vaated. Minult küsiti täitsa lambist, mida ma arvan sõjast ja kelle poolel ma olen. Muidugi mitte nii otse, teiste sõnadega ikka, aga siiski oli vastus neile tähtis. Hiljem sain teada, et nende ettevõttes on töötajad kunagi varem poliitiliste erimeelsuste pärast isegi kaklema läinud. Nii et üsna selge, miks küsiti,“ kirjutas üks lugeja meile oma loo.
„Suhtlesin kunagi ühe suurettevõtte personalispetsialistiga. Tema ütles, et mehe jaoks on abielu ja kaks last CV-s pluss, naise jaoks aga suur miinus.“
„Kunagi ammu, kui leidsin hea töökoha koos karjäärivõimalusega, paluti mul allkirjastada paber, et kohustun järgmiseks viieks aastaks lapsi mitte planeerima. Minu hämmastuse peale vastati, et nad ei taha koolitatud spetsialisti kaotada...“
Tööandjatel on oma tõde. Nemad väidavad, et iga uus töötaja on „põrsas kotis“ ja parem mõned olulised asjad enne töölepingu sõlmimist selgeks teha, kui hiljem šokeerivat tõde kuulda.
„Meil oli selline juhtum. Neiu tõestas end töövestlusel suurepäraselt ja me sõlmisime temaga töölepingu. Kohe katseaja lõppedes teatas neiu, et alates esmaspäevast on ta dekreetpuhkusel. Polnud raske välja arvutada, et meile tööle tulles oli ta juba lapseootel, aga hoidis selle enda teada. Tööle tagasi tuli ta alles 10 aasta pärast! Selle aja jooksul on meie kontoris palju muutunud ja tema töövaldkond on juba täielikult arvutitesse üle kantud. Kõik lõppes sellega, et ta ise ei talunud selliseid muutusi ja lahkus töölt.“
Ja siin veel üks juhtum:
„Kandideerisin ühte ettevõttesse ja alles pärast vestlust sain täiesti juhuslikult teada, et ettevõte uuris eelmiselt tööandjalt minu kohta! Mul pole midagi karta, panin oma CV-sse kõik ausalt kirja, aga ikkagi oli ebameeldiv teada saada, et kuskil on minu kohta vaat et lausa toimik kokku pandud.“
Kehtiv seadus peab endise tööandja käest teabe kogumist ebaeetiliseks. Andmete küsimiseks mitteavalikest allikatest, sh eelmiselt tööandjalt, on vaja töötaja nõusolekut. Aga on riigiasutusi (näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, vangla, riigiasutused jne), kellel on riigi julgeoleku tagamiseks seadusega lubatud teha päringuid eelmistelt tööandjatelt ja tunda huvi oma tulevase töötaja isikliku toimiku vastu.
Ja lõpetuseks juhime tähelepanu, et kui taotlejal on kahtlus, et teda diskrimineeriti tööle palkamise käigus ja ta soovib välja selgitada tema jaoks ebasoodsa otsuse põhjuse, peab tööandja esitama talle kirjaliku seletuse koos põhjendusega, miks ta konkurssi ei läbinud. See peaks selgitama, millistel alustel valiti välja sobivaim töötaja, miks teda ei valitud ja miks eelistati teist kandidaati.
Konkurentsist ja sunnirahast
15.02.2023
Meie inspektsiooni poole pöördusid õigusnõu saamiseks kaks tütarlast. Küll mitmenädalase vahega, aga praktiliselt ühe ja sama küsimusega. Kui lubate, harutame need lahti. Päris huvitavad juhtumid.
Ühes kirjas rääkis neiu, et tööandja nõudis temalt 1500 eurot sunniraha, kuna ta otsustas töölt lahkuda ja teisele tööle asuda. Hirmutav toon ja nõue see raha jalamaid ära maksta ehmatas tüdruku siiski ära. No teate, kui teile saadetakse ametlikult paber, kus on kirjas hunnik arusaamatuid nutikaid fraase keerulises ametniku stiilis, ja veel sõnadega „trahv“, „rikkumine“, „peab“ ja „1500 eurot“, tunneks igaüks end kõhedalt. Näis, nagu ei oleks ta kogu selle aja töötanud mitte tavalise ettevõtte tavalises kontoris tagasihoidliku palga eest, vaid vähemalt hadronite põrgutit arendades ja jõudnud paar-kolm satelliiti kosmosesse saata. Ja nüüd on ta valmis oma põrgutiga konkureerivasse firmasse põgenema, et kõik saladused välja lobiseda ja joonised avalikuks teha. No ja sellega oma tööandjale korvamatut kahju tekitada.
Tööandja viitas seaduses toodud „Konkurentsipiirangu kokkuleppe“ määratlusele. Ja ka sellele, et töötaja sõlmis töölepingu punktiga, kus oli kirjas, et ta ei tohi (pärast töölt lahkumist) otsese konkurendi juurde tööle minna, vastasel korral tuleb maksta sunniraha!
Tõepoolest, töölepingu seaduses on selline mõiste nagu „konkurentsipiirangu kokkulepe“. Ja jah, selle lepingu kohaselt ei tohi töötaja oma tööandja konkurendi juures tegeleda sama tegevusvaldkonnaga. Aga pange tähele – just selle sama tegevusega, mis võib mõjutada ka eelmise tööandja majandustegevust ja tal on õigustatud huvi saladusi hoida, aga mitte lihtsalt: ma käsin ja keelan igavesest ajast igavesti oma konkurendi juures töötada! Seda esiteks. Teiseks ja kolmandaks aga on „konkurentsipiirangu kokkulepe“ üsna tõsine seadusepunkt. Ja seal on palju tingimusi ja nõudeid, mida tuleb arvestada ja täita. Neist kas või ühe täitmata jätmine muudab lepingu tühiseks ehk kehtetuks. Näiteks töötas töötaja eriti konkurentsitihedal tegevusalal juurdepääsuga ärisaladusele ja näiteks kliendibaasile, mida tööandja sooviks oma majanduslike huvide kaitseks saladuses hoida. Siis sõlmitaksegi see sama kirjalik konkurentsipiirangu kokkulepe, mis näeb töösuhete katkemise korral ette terve rea nõudeid. Selles kohustub töötaja mitte töötama (maksimaalselt aasta jooksul) samal erialal konkurendi ettevõttes ning tööandja omakorda kohustub maksma talle igakuist mõistlikku hüvitist. See tähendab, et kui arendasite ühele tööandjale põrgutit, ei saa te selle lepingu kohaselt töötada teise tööandja juures põrguti arendajana. Muidugi võib töötada ka mujal, aga see leping, kuidas ka ei keerutaks, vähendab teie võimalusi vabaks arenguks ja suuremaks sissetulekuks just esmaklassilise põrgutiarendajana. Seetõttu on endise tööandja hüvitis üks kohustuslikest punktidest, milleta kaotab kokkulepe oma jõu ja see loetakse kehtetuks.
Ja kui esimese tüdruku puhul, kus tööandja tuletas trahvi meelde, kuid unustas täielikult kompensatsiooni klausli (ja nagu mäletame, muudab selle punkti puudumine lepingu kehtetuks), siis teisel oli ette nähtud nii sunniraha kui tööandjapoolne igakuine hüvitis aasta jooksul. Millegipärast aga ei kiirustanud ta seda maksma. Mida juristid sel juhul soovitavad? Just nii, edastada tööandjale oma kirjalik „tervitus“ (ei mingeid telefonivestlusi!), milles juhtida tähelepanu sellele, et kui ta lähipäevil oma hüvitise maksmise kohustust ei täida, kaotab teie kokkulepe oma jõu.
Ja kui me juba siin kokkuleppest räägime, siis on töölepingus ka selline punkt nagu „saladuse hoidmise kohustus“. Tööandja määrab kindlaks, milline tema tegevusega seotud teave vajab kaitset, ja teavitab sellest töötajat, loetledes konfidentsiaalseks jääva teabe kas töölepingus või töökorralduseeskirjas või muus spetsiaalses dokumendis. Tavaliselt on konfidentsiaalsus seotud tööprotsessi, tootearenduse, hinnakujunduse, palgapoliitika või kliendibaasiga. No aga kõike töösuhetega seonduvat ju saladuseks kuulutada ei saa. Näiteks ei saa töötajalt nõuda oma palganumbri saladuses hoidmist isegi pereliikmete eest. Kuigi mõnele pole isegi keeldu vaja. Mõni naine või mees ei tunnista isegi piinapingis, kui palju ta teenib.
Külastame saiti, loeme ja harime end sel teemal siin: https://www.tooelu.ee/et/52/saladus-ja-konkurents
Tõlkimisraskused
07.02.2023
Kunagi arvasin, et võõrkeel saab kuu või paariga iseenesest selgeks niipea, kui satud selle keele sünnimaale. Ha-haa! Kui märtsis ootamatult Eestisse sattusin, kulus mul neli kuud, enne kui aru sain, et peatus „Löwenruh“ pole mingi „Moulin Rouge“, mida ma millegipärast enda meelest kuulsin, ja kaubanduskeskus „Rok ja kalmaarid“ (Hmm, miks on selline imelik nimetus – kas seal müüakse kalmaare ja mängitakse rokki?) on hoopiski „Rocca al mare“. Ja lisaks veel, et järgmise peatuse teadustus ühistranspordis ei ole mitte kummaline tähekombinatsioon „Jalgarinesupitus“, vaid lihtsalt „Järgmine peatus“. Oma häbiks pean tunnistama, et ma ikka veel ei saa aru, mida nad jaamas rongide väljumise kohta ütlevad. Ma ei suuda nendest üksikutest väljaöeldud sõnadest aru saada.
Aga ma ju õpin eesti keelt! Aga kuna mul puudub täiuslik mälu ja ma olen juba ammu Balzaci-vanune, on midagi meelde jätta väga-väga vaevaline. Meie eesti keele õpetajal on terasest närvid ja raudne enesevalitsus. Ta kuulab rahulikult mu „be-e-e-eed ja „me-e-e-e-eed“ ning ainult pea kallutamine paremale (nagu üritaks ta vähemalt ühte kõrva päästa seda õlaga kattes) ja üksikud silma tõmblused, annavad märku, et ta on veel elus. Ei tea, kuidas ta selle kõigega toime tuleb? Mina näiteks tahaksin kohe pärast iga moonutatud eestikeelset fraasi surra.
Meie aja suurim looming – Google Translate, aitab loomulikult väga palju. Selle ma avan esimesena ja sulgen viimasena. Ja päevast-päeva teenib see mind ustavalt... Kuigi ei, mõnikord tuleb teda küll sõna-sõnalt võtta, kuid tõde tuleb paraku omal käel üles leida. Sest ka temal on vahel oma isiklikud tagasilöögid. Siis nimetab ta kontoritooli ratastooliks ja sööklas tõlgib ta mulle mõne roa nimetuseks „täi kastmes“! Ja ma palun, kergelt silmi pööritades, palun andke mulle need „täid kastme ja salatiga“, aga ise itsitan ja muretsen, et need mu taldrikult „plehku ei paneks“!
Kõik, mida ma siin kirjutan, tõlgitakse eesti keelde. Ja on arusaadav, et seda on võimatu sõna-sõnalt tõlkida. Seepärast küsivad inimesed minult aeg-ajalt: „Kes on Jaroslavna ja miks ta nutab? Kas keegi tegi talle haiget?“ viidates lausele, kus kirjutan, et õpin eesti keelt ja seda saadab „Jaroslavna nutt“. Pärast pikki arutelusid otsisime eesti legendi tüdrukust, kes nuttis ja nuttis ja tema pisaratest tekkis järv. Bingo!
„Mida te mõtlete „tasuta töökohtade“ all?“ küsib üks kolleeg minult. „Mis see on?"
Selgus, et eestlastel polnud aimugi, et on olemas tasulised töökohad. Ja nende „silmad on pulkas peas“, kui neile öeldakse, et kusagil on selline komme, et töötaja peab raha maksma, et töökohta saada. Seetõttu ongi siin sellest raske aru saada,
Kuid kõige kuumemad arutelud toimusid meil sõna „выхухоль“ (e. k. piisamrott) üle. See on väike loomake, muti kauge sugulane ja väga haruldane ohustatud liik. Välimuselt ebasõbralik ja üsna tigeda loomuga. Ma ei mäleta, millal ma selle sõnaga oma sõnavara täiendasin, kuid ma kasutan seda kadestamisväärse järjekindlusega. „Kas sa tahad, et minust saaks õel piisamrott?" võin ma näiteks oma poja käest küsida, kui ta ei taha mänguasju kokku korjata.
Aga „mis keelel, see meelel“ – nii see „õel piisamrott“ ilmus minu tekstidesse. „Kas see on mingi kobras? Või ondatra? Aga ondatra ei saa olla kuri, hmmm...?“ küsisid mu kolleegid ja guugeldasid meeleheitlikult, püüdes aru saada, mida ma selle all mõtlen. Kujutan ette, milliseid loomingulisi piinu koges tõlkija, püüdes minu mõtteid selle loomakese kohta mingilgi viisil eestikeelsetele lugejatele edasi anda. Selle tulemusena sai ühes versioonis „kurjast ondatrast“ – „kits“ ja teises “riiakas vanamutt”.
Olgu, ma nüüd lähen, et rohkem eesti keelt õppida. Muide... Lugesin hiljuti internetist mingitest jaanimardikatest, kes püüavad teisi putukaid, õppides selgeks nende suhtluskeele. Nii teenivad nad endale „leiva lauale“. Mida see peaks nüüd siis tähendama? Mingi väike putukas suudab võõrkeele ära õppida, aga mina – evolutsiooni tipus seisev arukas inimene, seda ei suuda?! Häbene või „silmad peast“!
Allikas: https://tooelu.ee/ru/652/