Töötajaid otsustati motiveerida ... häbiposti panekuga!

Siin on teile järjekordne lugu, mis kuulub rubriiki „Elust enesest“.

Tööinspektsiooni poole pöördus üks naine, kes soovis asjatundjatelt nõu küsida. Tal oli mure.

See naine oli töötanud ühes ja samas ettevõttes juba aastaid,  pensionini polnud enam palju jäänud. Ta oli lihttöötaja. Vanuse tõttu või mingil muul põhjusel hakkas ta aga töös vigu tegema. Tegi esimese vea, siis teise ja varsti kolmandagi. Ettevõttele need eksimused kahju ei tekitanud, sest kontrolöridest kolleegid vaatasid kogu töö üle. Aga naine ise oli väga kohusetundlik, muretses iga oma vea pärast ning süüdistas end kõiges. Ta oli selles ettevõttes töötanud juba peaaegu 20 aastat ja seni polnud keegi talle mingeid pretensioone esitanud, aga nüüd see muutus.

Ettevõttel oli töötajate premeerimiseks ja karistamiseks loodud oma süsteem. Esiteks, töötajatele arvestati küll boonust (see on eraldi postituse teema), ent seda summat püüti kõikvõimalike vigade ettekäändel vähendada. Ja teiseks, ettevõttes tuldi mõttele, et infotahvlile võiks üles riputada süüdlaste nimekirja, milles oleks kirjas, kui palju vigu on kellegi töös leitud ning kui suur summa selle tõttu tema tasust maha arvestatakse. See oli nagu nõukogudeaegne häbipost, millega on tõhusalt traumeeritud rohkem kui ühte põlvkonda inimesi. Tuli lihtsalt kõigi süüdlaste fotod seinale kleepida ja kirjutada suurte tähtedega juurde: „Nemad on meie kollektiivi häbiplekid!“

Ma ei tea, kui normaalne see teistele töötajatele tundus, kuid meie loo peategelasele ei mõjunud oma nime nägemine seinal oleval teadetetahvlil sugugi hästi. Tema sõnul oli tegemist justkui avaliku nuhtlemisega. See ei motiveerinud naist kiiremini ja paremini töötama, ehkki ilmselt just seda oli tööandja häbipostiga saavutada üritanud. Naine oli stressis, neelas peotäite viisi rahusteid, ei saanud öösiti und ning tundis käte värisedes hirmu, et teeb jälle mõne vea ... ning loomulikult tegigi. Ja nii algas uus avaliku häbistamise, süütunde, rahustite ja unetuse ring.

Loomulikult käis naine oma murega ka ülemuse jutul. Ta selgitas, et ei suuda enam niimoodi jätkata, ning palus end üle viia teisele tööle. Ta rääkis, et ootab õudusega iga kuu algust, millal nimekiri jälle stendile riputatakse. Ülemus aga vastas, et tal pole muud tööd anda ja palus mitte muretseda. Milles probleem!? Naisel ju kogemust juba nii palju, et tuleb lihtsalt maha rahuneda ja vaikselt edasi toimetada. Küll kõik saab korda!

Aga ei saanud. Järjekordne avalikku häbiposti sattumine ei toonud naisele meelerahu, vaid ainult suurendas tema tööstressi. Olles sedasi umbes aasta ummikus olnud, mõistis ta, et on aeg lahkuda. Ja ta esitaski lahkumisavalduse, tehes seda omal soovil. Pensionini oli tal jäänud vaid aasta.  

Pole vahet, kas sellisesse olukorda satub noor inimene, kes on tööelu alles alustanud, või pensionieale lähenev kogenud töötaja – töötaja avalik häbistamine ei ole Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultandi Johan Pastaruse sõnul mitte mingil juhul õigustatud. Töötaja tehtud vigadele või eksimustele tähelepanu juhtimiseks ei tohi inimest sedasi avalikult häbistada, sest see ainult soodustab eksimist. Häbistamishirmus olev töötaja on pidevas pingeseisundis ja see mitte ainuüksi ei pärsi tema töövõimet, vaid avaldab negatiivset mõju ka tema tervisele.

Probleeme tuleb lahendada vahetu suhtlemise teel. Vestlus otsese ülemusega on hea võimalus rääkida avameelselt oma töömuredest ja leida üheskoos mõlemale poolele sobiv lahendus. Sellised vestlused peaksid aga toimuma nelja silma all.

Kui tööandja siiski soovib töötajate statistilisi näitajaid kogu kollektiivile avalikult esitleda, tuleks leida selleks töötajaid motiveerivam viis. Näiteks võiks koostada nimekirja hoopis nendest inimestest, kes on oma tööülesannetega iseäranis hästi hakkama saanud. See innustaks teisigi rohkem pingutama ja oma tööd paremini tegema ega häbistataks kuidagi neid, kes on vigu teinud.

Normaalse töökeskkonna kujundamisel tuleb silmas pidada, et motiveeriv õhkkond aitab paremate töötulemuste saavutamisele igal juhul rohkem kaasa kui depressiivne õhkkond. Tööandjatele meeldetuletuseks olgu öeldud, et töötaja on nende kõige kallim vara. Seetõttu tuleks neil teha kõik endast olenev, et töötaja saaks tööd teha parimal võimalikul viisil, mitte süütunde koorma all.

Allikas: https://tooelu.ee/et/652/