Õpime puhkama – Kolleegiumi liikme kolumn

Anneli Kannus, Eesti Õdede Liidu president, Foto: Olga Makina.

Ületunnitöö ei ole kohustus

Tervishoiusüsteemis töötavad valdavalt empaatilised inimesed. COVID-19 pandeemia ajal nägime korduvalt kokkukukkumise äärel olevaid tervishoiutöötajaid, kes korrutasid endale, et haiglapalatis olijal on veel halvem, ja läksid uuesti valvesse. Kriisi ajal on see mõistetav, kuid miskipärast näeme selliseid töötajaid tänaseni.

Tegemata otsused tervishoiusüsteemis justkui sunnivad meid rohkem pingutama. Ületunnitöö ei ole kohustus ka siis, kui mitte kedagi teist ei ole tööle panna. Meile pole õpetatud veel piisavalt, et kui sul endal jaksu pole, siis ei suuda sa ka teisi aidata.

Tervishoius kurdetakse, et noored ei taha enam ületunnitööd teha. Mõistlik – nad on lihtsalt meist targemad. Oleme neile olnud eeskujuks kurnatuse ja pideva töölkäimisega. Osa inimesi õpetab elu – kui aega maha ei võta, teeb keha seda sinu eest. Selline lähenemine pole aga jätkusuutlik.

Tervishoiutöötajaid pole piisavalt. Inimesed vananevad, terviseprobleeme lisandub ja isegi tervishoiutöötajad jäävad haigeks. Nii kipub olema tavaline, et puhkuse või puhkepäevade ajal kutsutakse tagasi valvesse, sest kedagi on vaja asendada. Ekstreemsetel juhtudel võib see olla möödapääsmatu. Näiteks siirdamismeeskond ongi ööpäev läbi ja 11 kuud aastas valves ning valmis kohe tormama, kui vajalik elund ja siirdatav on olemas, või tormab tervishoiutöötaja appi, kui on toimunud katastroof. Muudel juhtudel peaks inimene suutma hinnata ise, kas ta on tööle minekuks piisavalt puhanud.

Väsinud inimene masinatööstuses võib lõpetada masina vahel. Mitmed uuringud on näidanud, et väsinud tervishoiutöötaja tõstab vigade riski, sealjuures on riskitegur isegi ööpäevaringne valve. Samal ajal on tervishoiutöötaja sageli dilemma ees: kas on õige, et ma puhkan, kui keegi mind samal ajal vajab?

Puhkamine on hädavajalik

Kui me puhkamise vajadust ise ei teadvusta, siis peab seda tegema seadus ja tööandja meie eest. Euroopa kohtulahendid töö- ja puhkeaja kasutamise kohta on toonud diskussiooni nii Eesti tervishoidu kui ka teistesse valdkondadesse.

Kui oled töötanud 20 aastat nagu orav rattas, teinud ööpäevaringseid valveid ja seda mitte ühes, vaid mitmes töökohas, siis võib juhtuda küll, et ei oskagi vaba ajaga midagi peale hakata. Kes aga päriselt proovib, sellele võib normaalne tööaeg, mis on 8 kuni 14 tundi ööpäevas, meeldima hakata.

Novembrist 2024 rakendub kaua oodatud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, mis reguleerib tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju hüvitamist kindlustusandja poolt. Selle mõju saame hinnata alles paari aasta pärast, kuid üks on kindel – töötaja vastutus olla tööle tulles väljapuhanud ja tähelepanelik, ei muutu. Hoopis vastupidi, töötaja vastutab selle eest, et ta on puhanud ja kaasaegse infoga kursis. Iga vastutulek ja lisavalvesse minek eeldab inimeselt kaalutletud otsust olla puhanud ja võimeline vastutama.

Tervishoius peaks 24-tunnine valve muutuma erandiks ja just tervishoiutöötajate puuduses tuleb rangemini rakendada töö- ja puhkeaja nõudeid, sest meist sõltuvad teiste elud. Tervishoius on üks peamisi töölt lahkumise põhjusi väsimus ja läbipõlemine, seega peame hoidma neid, kes seda tööd teevad. Puhkamine peab saama sama oluliseks kui töö tegemine.

Allikas: https://www.tooelu.ee/