Kui edusõltuvus hakkab juhtimist häirima

04.07.2018

Julgen teha üldistuse, et enamik inimestest soovivad olla õnnelikud. Ma ei avaks siinkohal teemat elukestva õnnelikkuse võimalikkusest, vaid arutlen edukuse kui ühe õnnelikkuse komponendi üle.

Oleme ühiskonnas harjunud edukusest rääkima pigem positiivses, edasiviivas võtmes. On ju püüd hüvede poole olnud evolutsiooniline, inimloomusele püsivalt omane. Teadjad aga hoiatavad, et edu võib tekitada sõltuvust. See on enamikule meist üllatav ja paradoksaalnegi. Esiteks mõtleme sõltuvusest rääkides ennekõike klassikalistele sõltuvuse liikidele nagu narko- või alkoholisõltuvus. Teiseks, oleme harjunud, et edukaks pürgimise juurde kuulubki konkureerimine, võitlemine ja kestev pingutamine. Me ei mõtle iga päev sellele, mida eduihalev käitumine teeb meie ajuga, miks me nii käitume ja kuidas kujuneb edust sõltuvus.

Eelmise aasta detsembris toimunud Äripäeva psühholoogiakonverentsil analüüsis psühhofarmakoloog Jaanus Harro, uimastisõltuvusele spetsialiseerunud Tartu Ülikooli professor, sõltuvust edust. Kuna edu võib inimesel kaasa tuua mürgistusnähud, nimetatakse edusõltuvust suure saavutusvajadusega juhtide uueks haiguseks. Professor Harro väitel püüdleb aju edukuse poole seetõttu, et ühiskond on edu defineerinud. Edu on majanduse arenguks ja inimese enda materiaalse heaolu jaoks tähtis. Vikipeediast võime lugeda, et mida rohkem on riigis suure saavutusvajadusega inimesi, seda produktiivsem on majandus ja suurem inimeste tööviljakus. Samas on igaühel meist personaalne arusaamine ja määratlus edust.

Edukus käib kokku suure saavutusvajadusega. Saavutusvajadusega juht seab endale pingutust nõudvad eesmärgid, andes endast nende teostamiseks parima. Psühholoog Anu Virovere nimetab saavutusvajadust inimese oskuseks võimalusest kinni haarata. Ameerika kuulsa psühholoogi D. McClellandi õpitud vajaduste teooriast võib järeldada, et suure saavutusvajadusega inimesed on enamasti edukad (ettevõtjad, juhid, sportlased). Vikipeedia järgi on saavutusvajadus inimese soov täita püstitatud eesmärk varasemast efektiivsemalt. Seega on saavutusvajadus heade tulemuste jaoks hädavajalik.

Miks siis tekib edust sõltuvus? Nii uimasti kui ka eduelamus vabastavad ajus energia ja mõnu andva orgaanilise ühendi, mille nimi on dopamiin ja mis on eufooria (eduelamuse) eelduseks. Dr Harro väitel ei teata dopamiini kohta veel liiga palju. Lisaks mõnutundele ja energiliseks ajamisele paneb dopamiin inimest midagi himustama (nt uimastit, edu tööl, pidevat spordi tegemist). Kui dopamiini on vähe, tekib inimesel soov seda juurde tekitada. Jaanus Harro väitel võib inimene eduga ära harjuda ja olla pidevas eduelamuse näljas. Edusõltuvuses oleva juhi jaoks muutub edukus iseenesest mõistetavaks, millekski, mis peab alati ta ellu kuuluma. Juht muutub justkui edu (tähelepanu, imetluse) vangiks ja edust saab omaette eesmärk. Sellest lähtuvad aga valed juhtimisotsused. Lisaks hakkab edukas olemine toimuma juhi isikliku aja, perekonna, tema enda, vahel ka kolleegide tervise arvel.

Äripäeva projektijuht ja psühholoogiakonverentside korraldaja Aira Tammemäe ütleb, et edusõltuvuses inimesele annab eduelamus alguses jõudu või rahu, tema enesekindlus suureneb, imetlejate ja järgijate tähelepanust tekib mõnutunne. Edu kütab sooritusvõimet, uued eesmärgid ja proovikivid inspireerivad. Kuni sinnamaani, kus tavapärasest annusest enam ei piisa. Kui sõltuvuse objekt kaob, tekib temast puudus, nagu sõltuvusele omane. Saavutus, mis varasemalt oleks rahuldust pakkunud, ei rõõmusta enam, vaid tekitab vajaduse veelgi kaugemale jõuda. Ligi hiilib edu pohmell ja eduelamuse doosi tuleb suurendada. Kui edu kaob, kaasnevad sõltuvuses oleval inimesel sõltuvushaigele omased võõrutusnähud. Tihti inimesele ainult tundub, et senine edu kaob, sest aju ei tee vahet tegelikkuse ja illusoorse ehk mõtte, kujutluse vahel. Professor Jaanus Harro arvates võib edusõltuvus olla inimesele sama ohtlik kui narkouim. Aira Tammemäe peab eduelamuse ja narkoannuse toimet sarnaseks.

Kuidas edukultuse kultuuris ellu jääda ja vältida edust sõltuvusse sattumist? Aira Tammemäe arvates ei tohiks edukust ja õnne eraldiseisvateks eesmärkideks seada. Läbikukkumine kuulub samuti elu (ja juhtimise) juurde. Kuni ebaõnnestumist peetakse häbiväärseks ja erakordseks, mitte väärtuslikuks kogemuseks, tekitab väliskeskkond edusõltuvust juurde. Tiibeti elufilosoofia järgi on heade emotsioonide kõrval olemas ka piinavad emotsioonid. Kui õnne kõrval pidada neid sama väärikaks, õppides ära tundma oma hirmu, küünilisust, ükskõiksust, häbi, muutub inimese maailmakäsitlus tasahilju vähem dualistlikuks, vähem vastandlikuks. Siis saab ka piinavatest emotsioonidest oluline kogemus inimeseks arenemise teel.

Psühholoog ja konsultant Mare Pork soovitab inimesel jälgida oma edukäitumist, olla iseenda suhtes kõrvaltvaataja. Kui ise endast aru ei saa, tuleb küsida sõprade käest tagasisidet. Igaüks meist saab õppida ennast tasakaalustama ja harjutada dr Harro soovitust, et edu ei ole enesestmõistetav. Enda kõrvalt seiramine eeldab oma irratsionaalsuse teadvustamist, tahet vaadata ka oma „pimedatesse nurkadesse“. Irratsionaalset ja ratsionaalset käitumist on analüüsinud näiteks Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman ja majandusteaduse professorDan Ariely. Professor Harro arvates mõjutab edusõltuvuses inimese edasist hakkamasaamist see, kui hästi ta suudab üle elada edust ilma jäämisega kaasnevad võõrutusnähud. On väidetud, et tihti ei soovi juhid enda või oma meeskonna kohta kriitikat kuulda, vaid räägitakse ainult edust. Aira Tammemäe nimetab sellist käitumist narkodiileri käitumiseks. Psühholoog Anu Virovere ütleb, et paremaid tulemusi saavutavad need, kellel on enda vastu positiivsed tunded ja kes on enesest teadlikud.

Lõpetuseks julgen mõnda käitumist soovitada. Neid võib lugeja võtta kas ühekordse deklaratsioonina või isikliku arengukava eesmärgina. Õpi ennast kõrvalt jälgima! Tunne ära oma emotsionaalsed otsused! Harjuta teadmist, et elamise juurde kuuluvad edu ja läbikukkumine! Ja ma luban sulle, et saad ennast paremini tundma.

Allikas: http://tooelu.ee/et/uudised/2026/