Välismaal töötamise head ja vead

20.11.2019

Ingriin Rääk, Tööinspektsiooni praktikant 

Tööalane ärakasutamine ning inimkaubandus on tõsine probleem nii Eestis kui kogu maailmas. Ajakirjandusest teame lugusid, kuidas meie  töötajaid on Soomes ära kasutatud või kuidas Ida-Virumaalt on noori naisi Stockholmi kupeldatud.

Viimase aja üks võikamaid ajakirjandusse jõudnud ärakasutamise juhtumeid rääkis jalutust mehest, keda Moldovast pärit paar sundis erinevates Euroopa linnades kerjama, võtsid ära kogu mehe kerjatud raha ning väärkohtlesid füüsiliselt. Mees üritas küll korduvalt, ent ebaõnnestunult põgeneda. Lõpuks päästis ta Pärnu politsei, kes inimkaubanduse ohumärke tähele pani. Mees saadeti tagasi Venemaale kodukohta ning moldovlastest paar mõisteti Eestis vangi.

Ekspluateerimist ja inimkaubandust esineb aga jätkuvalt igapäevaselt nii Eestis kui ka mujal maailmas loendamatutel eri viisidel. Need teemad olid arutusel filmiseminaridel Tallinnas, Tartus ja Pärnus, mille Tööinspektsioon viis oktoobri alguses läbi koostöös Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuriga (EU-OSHA). Teemasse juhatas sisse film „Marina“, mis võitis 2018. aastal Leipzigi rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil parima tööteemalise dokumentaalfilmi auhinna. Filmi jutustab rumeenlannast, kes on läinud Saksamaale hooldajaks. Tema loo läbi leiavad käsitlust välismaal töötamisega kaasnevad mured ja ohud nii inimesele endale kui koju jäänud pereliikmetele. Filmile järgnes aruteluring, kus vestlust juhtisid Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Signe Riisalo ning sotsiaalkindlustusameti inimkaubanduse ohvrite nõustamise teenuse juht Sirle Blumberg. Räägiti teemadest, mis ikka veel, ka XXI sajandil aktuaalsed on ning paraku kohati isegi üha teravamalt tõusetuvad.

Ise välismaal tööl, pere kodus

Pole just harv, et välismaale minnakse tööle üksi ning pere jääb Eestisse. Signe Riisalo rõhutab, et välismaale tööle minek on paljuski positiivne, sest võimalus end oma erialal arendada, keelt omandada ja uusi kogemusi saada on hindamatu. Välismaale tööle minemisega kaasneb aga tihti asjaolu, et Eestisse jäävad pere ja lapsed. Eriti keerulised on juhtumid, kui välismaale läheb tööl üksikvanem, mistõttu laps või lapsed peavad täitsa ise omal käel toime tulema. Viimase rahvaloenduse andmeil oli Eestis umbes 650 last, kelle vanem(ad) olid välismaal tööl. Muidugi ei saa ütelda, et vanemate eemalolek mõjub lapsele alati halvasti. „Aga need positiivsed aspektid kerkivad üles siis, kui perekonnal on head vanemlikud oskused: nad teavad, kuidas julgustada ja tunnustada last ka eemal viibides ja korraldada tema elu Eestis turvaliselt. Kui jätta lapsele liiga palju vastutust oma igapäevaelu korralduse eest, siis see pole eakohane ja võib tähendada pingeid, stressi, koolikohustuse mittetäitmist ja psühholoogilisi probleeme.“ selgitab Riisalo. 2014. aastal leiti Tartu ülikooli uuringus, et välismaal töötavate vanematega laste peamised probleemid on üksijäetuse tunne ning igatsus vanemate järele, vanema(te) eemalolek võib tekitada või süvendada ka tervise-, käitumis- ja sõltuvusprobleeme. 

Tööturu varjatuim pool - inimestega kauplemine

Karistusseadustik käsitleb inimkaubandusena inimese asetamist olukorda majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta olukorda, kus ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega (Riigi Teataja, 2019). Et juhtumit saaks liigitada inimkaubanduseks, peavad seal esinema kolm elementi: tegevus (näiteks prostitutsiooni vahendamine, isikute transport), eesmärk (sunnitöö, tööalane ärakasutamine, organite eemaldamine) ja vahend (sundimine, meelitamine, petmine, inimrööv).

„Just vahendi tõestamine on tihti raskeim osa inimkaubanduse tõkestajate tööst,“ selgitab sotsiaalkindlustusametis töötav Sirle Blumberg. „Jah, esineb ka juhtumeid, kus inimesi füüsiliselt kinni hoitakse ja neid näiteks kas töö- või seksiorjana ära kasutatakse või organeid eemaldatakse. Suurem enamus inimkaubanduse juhtumitest on aga komplekssemad ja skeemid salakavalamad, kus inimesega manipuleerimisel ning lollitamisel ei jää mingeid jälgi ning tihti ei pruugi ka ohver pikalt aru saada, mis temaga tehtud on,“ selgitas Blumberg.

Novembri keskpaiga seisuga oli sotsiaalkindlustusameti inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliinile pöördunud 564 inimest. Möödunud aastal pöördus kokku 433 inimest. Ametlikult on sotsiaalkindlustusamet sel aastal tuvastanud 37 välismaalasest inimkaubanduse ohvrit, mis on kolm korda enam kui mullu kokku. Ühe erandiga on kõik olnud seksuaalse ärakasutamise ohvrid. Eesti paistab teiste riikide hulgas silma sellega, et ohvriabi telefonile helistab erakordselt suur hulk mehi: lausa 78% sellel aastal ohvriabi telefoniliinile pöördujatest on olnud mehed. See on positiivne, sest ka inimkaubanduse vallas ei kipu mehed oma muredest kedagi ei teavita.

Enim ohus alaealised ja naised

Ühiskonna arengu ja jõukuse kasvuga on Eestist saanud inimkaubanduse transiitriigist sihtriik. Kaks suurimat inimkaubanduse riskigruppi on naised ja alaealised - naiste hulgas on ohvrite seas tihti just välismaalt Eestisse jõudnud naised, alaealiste seas aga kasutatakse ära kohalikke Eesti noori. Noortele luuakse alguses illusioon, et tegemist on ajutise elukorraldusega, kuid tegelikult manipuleerivad nendega kupeldajad ja teised ekspluateerijad ning teevad olukorrast väljumise väga keeruliseks. Näiteks satuvad noored tihti väljapressimiste ohvriks, neid kontrollitakse ähvardustega avaldada kompromiteerivaid videoid või pilte.

Viimasel ajal on tõusnud kupeldamisjuhtumite arv ning seda just välismaalaste puhul: kui varem olid paljud Tallinnas prostitutsiooni kaasatud naised pärit Narvast, siis nüüd on nad tihti pärit peamiselt Ukrainast, Venemaalt, Valgevenest ja Moldovast. Blumbergi sõnul on sotsiaalkindlustusamet puutunud kokku ka ohvritega Aserbaidžaanist, Usbekistanist ja Kasahstanist. Ligi pooled siia kolmandatest riikidest saabunud naised on kõrgharidusega, kuid pole kodumaal tööd leidnud ning on rahalistel põhjustel sunnitud prostitutsiooniärisse suunduma. Kodustele räägitakse aga, et palka teenitakse ettekandja või koristajana. Siia saabunud naised ei viibi Eestis kaua, enamasti nädal-kaks, mis teeb ohvrite tuvastamise veelgi raskemaks.

Tööalane ärakasutamine ja inimkaubandus

Tööalast ärakasutamist esineb väga erinevat, varieerudes kergematest ekspluateerimise vormidest inimkaubanduseni sunniviisilise töö eesmärgil. Ekspluateerimist ja inimkaubandust esineb nii sise- kui välisriiklikult, kuid eriti just tööalase ärakasutamise puhul on lihtsaim ekspluateerida välismaalt pärit tööjõudu.

„Välismaale tööle minnes võivad inimesed avastada end olukorras, kus neil ei ole võimalik töökohalt lahkuda, nad ei saa oma töötingimustes kokku leppida, nad on oma tööandjast täielikult sõltuvad, nad on sunnitud tegema tööd, mille jaoks nad pole kunagi nõusolekut andnud, neil on väga kehvad elamistingimused, nende privaatsust ei austata, neil puudub igasugune otsustusõigus ja nii edasi,“ toob Signe Riisalo välja Pärnu raadiole antud intervjuus.

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ILO sõnul viitavad sunniviisilisele tööle 11 asja:

• Töötaja haavatava seisundi ärakasutamine;
• Pettus, nt teadlikult valeinfo andmine töötingimuste kohta;
• Töötaja liikumisvabaduse piiramine, nt kinnihoidmine, pidev töötaja liikumise kontrollimine või ebamõistlik liikumisvabaduse piiramine;
• Sotsiaalne isoleerimine, nt lähedastega suhtlemise keelamine või piiramine, abi otsimise takistamine;
• Füüsiline ja/või seksuaalvägivald;
• Hirmutamine ja ähvardamine, nt ähvardamine palga maksmata jätmise või illegaalsete võõrtöötajate võimudele väljaandmisega;
• Isikut tõendavate ja reisidokumentide äravõtmine ja enda käes hoidmine;
• Töötasu kinnipidamine või maksmata jätmine;
• Võlasuhte tekitamine;
• Ebainimlikud töö- ja elutingimused;
• Ülemäärase tööajaga töötama sundimine.

Sarnaste olukordadega on silmitsi seisnud nii välismaalt pärit töölised Eestis kui ka Eestist välismaale tööle läinud inimesed.

Võõrtööliste arvu suurenemisega Eestis on kasvanud inimeste tööalane ärakasutamine, eriti ehitus-, teenindus-, tööstus- ja puhastussektoris. Võõrtööjõudu on tunduvalt kergem manipuleerida kui kohalikku tööjõudu: enamasti ei räägi välismaalt saabunud töötajad kohalikku keelt ning ei tunne kohalikke seadusi ja norme, neil pole Eestis ei sõpru ega tuttavaid. Tihti on võõrtöölistel koduriigis võlad, mille katteks neil tööd Eestis nii väga vaja ongi. Välismaalt saabunud töötajad võivad teisest kultuuri- ja õigusruumist tulnuna (eriti kui nende kodumaal on riigiasutused korrumpeerunud ning usaldus riigi vastu seetõttu väga madal) kergesti uskuma jääda jutte, et neil ei ole Eestis töötades mingeid õigusi, tööandja ei pea tagama ohutust tööl, politsei ega muud riigiorganid ei aita neid, vaid kiusavad ja suure tõenäosusega saadavad riigist välja jne. Paljud välismaalt tulnud töötajad sõltuvad tööandja pakutavast elamispinnast, kust välja viskamise ähvardusega neid kontrolli all hoitakse. Pahatahtlikud tööandjad eksitavad töötajaid tihti meelega, näiteks sõlmitakse välismaalt pärit töötajatega eestikeelsed lepingud, mida nood ei mõista, pannes neid seega alla kirjutama kokkulepetele, millest neil aimugi pole.

„Pannes ohvrit tundma, et nad on kindlasti midagi valesti teinud ning vastutatavad ainuisikuliselt juhul, kui midagi juriidiliselt valesti peaks olema, hoitakse töötajaid oma kontrolli all ning välditakse seda, et nad oma olukorrast kuhugi kaebama läheks,“ selgitab Sirle Blumberg. Vaid vähesed ärakasutatud töötajad jõuavad õigusorganiteni. Seda kinnitavad nad ka ise - kui nemad on jäänud Eestisse, et näiteks töövaidluskomisjoni kaudu saamata jäänud palka tööandjalt tagasi nõuda, siis kümned nende endised töökaaslased on juba oma kodumaale naasnud igasuguse lootuseta oma palgaraha kunagi näha.

Välismaal ekspluateerimise ja inimkaubanduse ohvriks langemine

Tuleb tõdeda, et paraku langevad ka Eestist pärit inimesed välismaal inimkaubanduse või tööalase ärakasutamise ohvriks. Välismaale tööle minnes tasub meeles pidada ettevaatusabinõusid, mis ekspluateerimise ohvriks langemise ohtu vähendavad:

• Kontrolli vahendaja tausta: kes ta on, millised on tema volitused ja kes on need talle andnud;
• Kontrolli tööpakkumist: kas tööd pakub seaduslik firma; millised on töötingimused: palk, majutus jne;
• Proovi sõlmida tööleping sulle arusaadavas keeles. Kui see pole võimalik, võta leping kaasa ja lase see tõlkida;
• Uuri Eestis asuvast sihtriigi saatkonnast, milliseid nõudeid esitatakse nende riigis töötada soovivale välismaalastele;
• Võta kaasa tolles riigis asuva Eesti saatkonna aadress ja telefoninumbrid;
• Informeeri oma sugulasi välismaale tööle minekust, anna võimalikult täpne info tulevase tööandja kohta;
• Tee oma passist vähemalt kaks koopiat. Üks võta kaasa, juhuks kui peaksid passi kaotama, teine jäta koju;
• Tee endale kindlustus (reisi-, õnnetusjuhtumi- ja haiguskindlustus);
• Lepi koduste ja sõpradega kokku, kuidas informeerid neid oma käekäigust;
• Võta kaasa piisavalt raha, et saaksid vajadusel koju tagasi pöörduda, või tagasisõidu pilet.

Sihtpunktis olles

• Mitte mingil juhul ära anna kellelegi oma passi, välja arvatud ametivõimude esindajatele;
• Kui kaotad oma passi või see varastatakse, pöördu kohe politsei või Eesti saatkonna poole;
• Kui kohapeal selgub, et töö- ja elutingimused ei vasta töölepingus lubatule, võta ühendust töökoha vahendanud firma või isikuga. Kui olukord ei parane, on sul õigus tööleping lõpetada;
• Hoia pidevalt sugulasi ja sõpru kursis oma eluga välismaal;
• Ära jää välismaal kellelegi võlgu. (Punane Rist, 2016).

Inimkaubandusse suhtumine ning ohvriabi

Inimkaubanduse kajastamisel räägitakse mõnest asjast liiga vähe, teistest aga liiga palju.  Ajakirjanduse veergudele jõuavad enamasti inimkaubandusega seotud lugudest prostitutsioonijuhtumid, samas tööalasest ärakasutamisest, eriti meeste puhul räägitakse kahetsusväärselt vähe. Inimkaubanduse ohvrit ei ole kerge ära tunda, sest neil ei ole enamasti füüsilise vägivalla jälgi. Inimesi manipuleeritakse psühholoogiliselt, mis ei jäta ei jälgi ega tõendeid. Nii meedias kui ka sotsiaalkampaaniates stereotüpiseeritakse ohvreid väga tihti mõistmata, et inimestega manipuleerimise ja kontrollimise võtted on tänapäeval tihti palju komplekssemad kui füüsiline vägivald või kinni hoidmine.

Samuti keskendub ajakirjandus ja üldsus tihti vaid ohvrile, küll aga ei räägita piisavalt nõudlusest: kes on need tööandjad, kes inimesi tööalaselt ära kasutavad ja kes on need inimesed, kes prostitutsiooniteenuseid ostavad? Ühiskonna suhtumine ärakasutatud ning inimkaubanduse ohvriks langenud inimestesse mängib suurt rolli nii ohvrite julguses abi otsida kui ka hilisemas rehabiliteerimisprotsessi õnnestumises.

„Sotsiaalkindlustusameti üks eesmärk on, et ohvriabiga võtaksid ühendust lisaks teistele klientidele ka prostitutsiooni kaasatud inimesed, sest praegu jõuame nendeni reeglina läbi politseireidide“ lausub Blumberg.

Inimkaubanduse probleemi ning selle ennetamisega tegelevad Eestis mitmed ametid: sotsiaalkindlustusamet, justiitsministeerium, tööalase inimkaubanduse või ärakasutamise puhul tööinspektsioon. Ohvritele pakuvad abi sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond ning MTÜ Eluliin, inimkaubanduse ennetusliini telefoninumber on +372 6607 320. Ohvriabiteenust osutavad sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna töötajad kõikides Eesti maakondades ning enamasti asuvad nad politseiga samas majas. Kohese abivajaduse korral saab võtta ühendust ohvriabi kriisitelefoniga 116006. Lisainfot ekspluateerimise ning inimkaubanduse kohta leiab nii sotsiaalkindlustusameti kodulehelt https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/, MTÜ Eluliin veebilehelt https://www.eluliin.ee/ ning Tööelu portaalist. Lisaks ohvrite abistamisele tegeleb sotsiaalkindlustusamet ka ennetus- ja teavitustööga, sealhulgas tehakse koostööd nii teiste riigiasutuste, meedia kui ka vastutustundlike ettevõtetega.

Allikas: https://www.tooelu.ee/et/uudised/2447/