Ahti Asmann: kas eesmärk on kestlik kahanemine või elatustaseme tõus?

Eesti maksupoliitika on lihtne. Riik ütleb, et raha on juurde vaja, ja iga inimene saab anda riigile teada, millist maksu ta eelistab rohkem maksta.

Kliimaseaduse väljatöötamise riiklik plaan näib pealtnäha sama lihtne. Võttes aluseks Euroopa Liidu tasandil kokkulepitud sihi, et kasvuhoonegaaside (KHG) netoheide peab olema aastaks 2050 null, pakub riik ideekorjete ja arvamusrännakute käigus avalikkusele võimalust valida välja, millises järjekorras ta riigi poolt rakendatavate piirangutega nõustub.

Tegelikkuses on asi osutunud aga oluliselt keerukamaks eelkõige seetõttu, et algusest peale ei ole suudetud selgelt sõnastada koos kliimaseaduse eesmärgiga, millist sisulist probleemi see lahendama peab. Keegi räägib konkurentsivõimest, teine elurikkusest ning kolmandale meenub, et arutelu käib siiski KHG heitme vähendamise nimel.

Euroopa Liidu rohelepe: "Tegemist on uue majanduskasvu strateegiaga, mille eesmärk on muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus 2050. aastaks ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet ja kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud."

Kas Eesti kliimaseadus peaks meile samuti tagama majanduskasvu, sellele seaduse algatajad kahjuks selget vastust ei anna. Ebatäpselt sõnastatud eesmärk muudab aga lahenduste üle peetava diskussiooni mõttetuks. Kliimaseaduse arutelusid ühendavaks jooneks on seega pigem Sex Pistolsi laulust "Anarchy in the UK" tuntud salmirida "Don't know what I want, but I know how to get it" ("Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada").

Rohepöördes on Euroopa valinud käsumajanduse tee. Üleeuroopaline eesmärk on kehtestatud riikidele otsekohalduva määrusega ning liikmesriigid sätestavad õigused, kohustused, vastutuse ja probleemide lahendamise mehhanismi. Eestis on viimatinimetatud mehhanism puudu ning tühimiku peaks täitma Eesti kliimaseadus.

Seega lahtised küsimused, millele kliimaseadus peaks vastuse leidma on järgmised: mis on Eesti eesmärk, milliseid piiranguid ja millise tempoga peetakse vajalikuks rakendada ning kas need on proportsionaalsed, kuluefektiivsed ning põhiseaduspärased.

Lisaks on vaja kirjeldada mehhanism juhtudeks, kui tekivad konfliktid seaduse täitmisega. Viimane on eriti oluline, kuna keegi praegu tegelikult ei tea kuidas ja mis hinnaga on saavutatav 2050. aasta nullheite eesmärk.

Kuidas kirjutada seadust, mille täitmise võimalused on ebaselged?

Euroopa ja Eesti on võtnud aastaks 2035 väga ambitsioonikad eesmärgid, mille raames räägitakse häirivalt palju plaanidest ja kuidas tehnoloogia nende plaanide täitmiseks areneb. Unustatud on aga, et aega on üksnes kümme aastat.

Sellise tähtajaga eesmärgi saavutamine eeldab juba valmis tehnoloogiate kohest tööstuslikus mahus juurutamist. Seetõttu on silmapiiril terendavatele tehnoloogiatele viitamine eesmärkide täitmiseks heal juhul teadmatus, kuid halvemal juhul eksitamine.

Eesti kliimaseaduses kliimaneutraalsuse poole liikumise tempot määratledes tuleks esmalt hinnata, millised tehnoloogiad on kohe juurutatavad ning millised alles väljatöötamise faasis. Kliimaseaduses sätestatavad (vahe-)eesmärgid peavad reaalsete võimalustega arvestama. Samuti peab seadus looma kohandamise mehhanismi juhuks, kui tehnoloogiad arenevad kas kiiremini või aeglasemalt.

Kliimaradikaalile on ka tehnoloogia puudumisele olemas lahendus: keelamine või piiramine. Kaine meele säilitamiseks vajab seadus mehhanismi teaduspõhise ja sõltumatu mõjude hindamise tagamiseks. Tagamaks sõltumatust ning välistamaks aktivisti segiajamist doktorikraadiga teadlasega peaks teadusnõukoja liikmeid määrama ülikoolid või teaduste akadeemia.

Kas ja mil määral hakkavad võimalikud piirangud rikkuma Eesti põhiseaduses sätestatud eraomandi puutumatuse norme, on juba eraldi teema ning jääb juristide ja kohtute otsustada.

Maksutuludest ja majanduse konkurentsivõimest

Kuluefektiivsuse ühiskondlik kontseptsioon tähendab, et kulu ühiskonnale ja indiviidile peab olema mõistlik ja kooskõlas saavutatava hüvega. Kliimaradikaalidele jääb toodud väide arusaamatuks, kuna nende jaoks on tegemist elu ja surma küsimusega. Ükski kulu ei ole liiga suur surma vältimiseks.

Metatasandil on väitele raske vastu vaielda. Praktilisel tasandil peab iga inimene endalt küsima, kas ta on valmis ja võimeline maksma näiteks toiduainete eest, kuna transporti teostatakse neli korda kallimat rohevesinikku kasutades? Või loobuma maal elamisest ning asuma raha koguma 15-minutilise linna kontseptsioonis korteri ostuks?

Euroopa võitleb inflatsiooniga. Parim viis selleks on intressimäärade tõstmine ja majanduse jahutamine. Rohepööre toob praeguse teadmisega kaasa suure hinnatõusu, kuna uued lahendused on selgelt kulukamad. Kui palju inflatsiooni oleme valmis taluma?

Kliimapoliitikutel on vastukaaluks kaks ideed. KHG heitmega tegevuse piiramine/sulgemine ning kulukate ideede elluviimiseks uute toetusmehhanismide loomine. Plaan on ühesõnaga loobuda teatud osa ettevõtete maksutulust ning kulutada ajutiselt saadavat KHG kvootide müügitulu roheinitsiatiividele toetuse maksmiseks.

Mingil hetkel saabub tulevik, mil ei ole enam KHG kvootide ostjaid, kuna KHG heidet enam ei ole. Saamata jääb nii 300+ miljonit eurot aastas KHG kvootide müügitulu kui ka väga palju ettevõtlus- ja tarbimismakse (kütuseaktsiisid, 100+ miljonit eurot põlevkiviettevõtete maksupanust, kahaneva puidusektori maksud).

Eesti hääletas selle poolt, et Euroopas lõpetataks hiljemalt 2035. aastal sisepõlemismootoriga autode müümine. Millised tarbimismaksud hakkavad asendama kütuseaktsiisi? Millised maksud hakkavad asendama tulevikus kvoodimüügitulu? Arvamusrännakud ei ole õige koht sellistele küsimustele vastuste otsimiseks.

11. aprilliks oli juba tuhat Euroopa tööstusettevõtet ja organisatsiooni andnud toetusallkirja Antwerpeni deklaratsioonile, mis kutsub üles Euroopa Komisjoni ja liikmesriike algatama koheselt tööstuskokkulepe perioodiks 2024-2029 eesmärgiga luua eeldused rohepöörde läbiviimiseks ja Euroopa tööstuse konkurentsivõime säilitamiseks.

Eesti avalikus ruumis kajastust mitte leidnud deklaratsioon kutsub üles väga tõsiselt suhtuma Euroopa võimekusse arendada oma majandust ja täita võetud eesmärke. Euroopa on saanud aru, et õhinapõhiselt seatud visioonid on liikunud tegelikest võimalustest oluliselt kaugemale.

Asju, mida inimesed kasutavad, on vaja toota. Riik osutab teenuseid raha eest, mida korjatakse kokku loodavalt lisandväärtuselt. Uute tehnoloogiate juurutamiseks peavad need tehnoloogiad olemas olema. Loodan, et kliimaseaduse eelnõu kokkukirjutajatel jätkub kainet mõistust teha vahet, mis on tehtav ja mis ei ole. 

Allikas: https://www.err.ee/