Raul Eamets: kas kõrgharidus peaks midagi ka majandusse tagasi andma?

Viimasel ajal on ajakirjanduses tihti kirjutisi ülikoolide rahastamisest. Küll räägitakse murest, kuidas ülikoolid saavad endale akadeemilist järelkasvu, vajadusest muuta rahastamismudelit, kuni selleni välja, et ülikoolide autonoomia on ohtu seatud ja kitsendatakse ülikoolide õigusi.

Milles asi, miks kära kõrghariduse ümber nii suureks on paisunud?

Tegelikult on põhjused päris proosalised. On alanud tibude lugemise aeg ehk haridus- ja teadusministeerium peab kõrgkoolidega läbirääkimisi halduslepingute üle ehk lihtsamalt öeldes arutatakse praegu läbirääkimislaua taga, kui palju kõrgkoolid peaksid riigi raha saama oma õppetegevuste rahastamiseks.

Eriti kõva protesti on tekitanud haridusministri soov jätta mingi summa raha enda käsutusse, et läbi rahaliste stiimulite suunata ülikoole õpetama neid erialasid, mida riigil vaja. Suurusjärk 14 miljonit, mis moodustab järgmiseks aastaks ettenähtud tegevustoetusest natuke alla viie protsendi. No ei ole vist liiga suur summa.

Kas haridusministril on õigus ülikoolidele öelda, mida peaks õpetama?

Loomulikult on, vähemasti niikaua kui Eesti maksumaksja raha moodustab suurema osa ülikooli eelarvest. Tartu Ülikooli puhul on maksumaksja raha osakaal kogu eelarvest umbes 80 protsenti. Tegelikult muidugi rohkem, sest eks Euroopa Liidu rahad ole ka maksumaksja rahad. 

Kas sellest viiest protsendist ülikoolide autonoomia või akadeemiline vabadus kannatab? No tegelikult ei kannata.

Kivi tuleb visata ka ministeeriumi kapsaaeda. Ülikoolid on lastud jalutama liiga pika rihma otsa, kui koerapidajate metafoore kasutada.

Kunagi aegade hämaruses (aasta võis olla 2013) otsustas haridusministeerium, et erinevatel ülikoolidel on erinevad  vastutusvaldkonnad ja nende alusel annab riik õpetamiseks raha. Näiteks majandusteadus oli Tartu Ülikooli vastutusvaldkond, ärindus aga Tallinna Tehnikaülikooli vastutusvaldkond. Õige pea aga tekkisid kaasvastutusvaldkonnad ja üldiselt läks kogu süsteem lappama, sest väga rangelt ülikoolide rahastamisel nendest vastutusvaldkondade  põhimõtetest kinni ei peetud. Loodeti, et kõrgkoolid ise lepivad kokku, kes mida õpetab ja süsteem reguleerib ennast ise alt üles. Ei reguleerinud. 

Toon lihtsa näite, üks tänaseid tüli põhjuseid on õigusteaduse õpetamine eri kõrgkoolides. Ministeerium otsustas,  et juurahariduse andmine peaks toimuma ainult Tartu Ülikoolis, samas oli see nõue seatud suhteliselt lõdvalt ehk selle rikkumisega ei kaasnenud mingeid sanktsioone. Tulemuseks on see, et praegu õpetatakse tulevasi õigusteadlasi kolmes kõrgkoolis.

Kära on palju ja täna üritab haridusministeerium läbi tegevustoetuse olukorda mõjutada, öeldes, et raha saavad need, kelle vastutusvaldkond see on, teised võivad õpetada raha eest. Tundub nagu juba välja lastud hambapasta tagasi toppimine tuubi. Kui algusest peale on asjad käest lastud, siis nüüd tagantjärele on väga keeruline midagi muuta.

Teine klassikaline näide on kõrghariduse konsolideerumine. Minu arust on kõik kõrgharidust puudutavad raportid, mis taasiseseisvumise aja jooksul on kirjutatud, rääkinud sellest, et meil on liiga palju dubleerimist, õppejõude ei jätku, raha ei jätku. Siia võib lisada, et arvestades tänast demograafilist olukorda, ei jätku varsti ka tudengeid. Kokkuvõttes tõdetakse, et kõrgkoole peaks koomale tõmbama, midagi kokku panema. Jälle loodeti, et midagi juhtub iseenesest.

No ei juhtu vabatahtlikkuse põhimõttel mitte midagi, aga poliitilist tahet midagi jõuliselt ümber korraldada ilmselgelt ei ole.

Tulemus on, et ülikoolide tegevused  kasvavad nagu pärmi peal ja muidugi oleme siis mingil hetkel olukorras, et kõigile raha ei jätku.

Ilmselgelt on õigus akadeemik Jaak Aaviksool, kes on kõrgkoolide rahastamise pulkadeks lahti võtnud ja kahe ülikooli rektorikogemusega tunneb ülikoolide hingeelu ka seestpoolt suurepäraselt.

Tsiteerin professor Aaviksood: "Olen veendunud, et ilma struktuursete muutusteta rahastusskeemis nii riigi kui ka ülikoolide tasemel pole enamik ülikoolide probleeme lahendatavad."

Mis siin enam lisada. Aeg on hakata süsteemi muutma. Massharidust ei saa rahastada samadel printsiipidel kui elitaarharidust.

Teine väga sügav tähelepanek, mille Aaviksoo kirjatükist üles korjasin ja millele ma majandusteadlasena kahe käega alla kirjutaksin: kui me oleme väga tublid olnud teadusesse raha pumpama ja innovatsioonile tehtud kulutustelt oleme ka ühed Euroopa eeskujulikumad, siis miks meie majanduse tootlikkus teeb vähikäiku? Isegi Leedu on tänaseks meist mööda läinud.

Kus on need ülekandeefektid ja innovatiivsed ettevõtted, kes peaksid Eesti majanduse uuele kasvule viima?

Värske uudise järgi oleme me teaduse mõjukuse ehk siis teadusartiklite tsiteeritavuselt ühe teadlase kohta ka maailma absoluutses tipus. Ma ei hakka siin arutama selle üle, kas individuaalse teadlase panus 300 autoriga artiklisse on sama, mis kolme autoriga artiklisse.

Las asjaosalised vaidlevad nende indikaatorite asjakohasuse üle. Küll aga küsiks – kas see tsiteeritavus sünnib ka patta panna ehk mis on selle mõju meie riigi heaolule ja majandusele?

Ütleme, et need on retoorilised küsimused, aga reaalsuses tuleb tunnistada, et meie teaduse saavutused paraku majandusse ei ole jõudnud. Vähemasti mitte nii, et makrotasandile ka midagi välja paistaks.

Tulles pealkirja juurde tagasi. Kui me ei eelda, et kõrgharidus peaks midagi majandusse tagasi andma, vaid tootma lihtsalt ühiskonna eliiti – nii nagu see on olnud läbi sajandite, siis milleks meile need 35 000 üliõpilast, kes täna kõrgkoolides teadmisi ammutavad? Kas me jaksame väikese riigina nii kopsakat eliiti üleval pidada? Kahtlen.

Järelikult ei peaks ka nii palju tudengeid täna ülikoolides olema, m.o.t.t.

Allikas: https://www.err.ee/