Raskustest ja riskianalüüsist

08.02.2024

Viimasel ajal on enim kõneainet tekitanud teema raskuste tõstmine tööl.

Mida juristid selle kohta ütlevad? Seda, et seadus ei näe raskuste tõstmisel ette konkreetseid piiranguid. Noh, sest me kõik oleme, vabandust väga, erineva kaliibriga. Kõiki ei saa võtta ühe mõõdupuu järgi, nii et üks number sobiks kõigile. Üks võib vagunit liigutada, teine aga samal ajal vaid 10 kilogrammi sikutada. Seetõttu on tööandja kohustatud hindama ja analüüsima raskuste liigutamisega seonduvaid terviseriske. Selleks on välja töötatud spetsiaalne meetod, mis võtab arvesse nii transporditava eseme kaalu, selle liigutamiseks kuluvat aega kui ka kehaasendit.

See tähendab, et kui tööandja mõtles ja otsustas, et näiteks iga tema laotöötaja võib vahetuse jooksul 16-kilogrammist raskust käsitsi liigutada rohkem kui 500 korda, siis töökoha riskianalüüsi abil saab ta teada, kas see ületab mõistlikkuse piire või mitte. Tööandja peab olema realist ning olema valmis töökorraldust täielikult muutma või vähemalt kasutusele võtma tehnilised abivahendid, nagu näiteks tõstukid ja kärud.

Kuidas on inimesed seda teemat kommenteerinud? Kõigepealt selgub, et paljud ei ole töökoha riskianalüüsist isegi midagi kuulnud. Sisuliselt on nendes töövaldkondades, kus raskeid esemeid liigutatakse ja tõstetakse, seis halb.

Kohati lausa täiesti nutune: „Mul on vanust kõigest 29 aastat, kuid olen raske tööga juba endal selja ära rikkunud. Kui ma ei taha ratastoolis lõpetada, siis pean kastide tassimise lõpetama. See on aga teinud töö leidmise veelgi keerulisemaks.“

Ja veel üks kurb kogemus: „Kõigepealt allkirjasta kõik paberid ja nõustu kõigega, mis seal seisab. Hakkad tööle, ja kui alguses ei peagi sa raskusi tõstma, siis ajapikku see vajadus tekib. Kuna oled oma töös nii sees, siis sa ei märkagi seda. Järgnevad seljaprobleemid. Lähed arsti juurde oma muret kurtma, kuid keegi ei saa sind aidata. Sind ei pandud ju asju tassima, ise sa tegid seda. Ka paberite järgi, mille allkirjastasid, olid kõigest teadlik. Tegemist on kurva nõiaringiga :( .“

„Meie seadustes on kõikjal märge „tööandja äranägemisel“,“ mainitakse ühes kommentaaris pettunult ja teises kirjutatakse: „Lühidalt öeldes ei määratle seadus tegelikult mitte midagi, seega on mõttetu lugeda esimesest lausest kaugemale. Seadustes on kirjas, et „võimalikud variandid“. Nii soovitatakse tõsta korraga 50 kg või mitu korda 20 kg. Vot sellised on võimalikud variandid...“

Veel soovitati minna ehituspoodi, proovida seal tõsta 30–50 cm laiuseid telliseplokke ja kujutada endale ette, kui rasket tööd veel ehitajad teevad:

„Müürsepp laob vahetuse käigus umbes 100 tellist, kuid enne viib ta kivid käsitsi kaubaaluselt tööalale ja tõstab need kahe meetri kõrgusele tellingule. Kas see käib kokku tööohutuse normidega? Mitme aastaga kuluvad tavalisel inimesel sellise töö juures läbi liigesed, sidemed ja kõõlused?

Kui kõike seda nüüd endale ette kujutada, siis saame aru küll, et tegemist on tõesti raske tööga. Aga kas te olete sellest oma tööandjaga rääkinud? Kas teavitasite teda, et töötate oma võimete piiril?

„Massöör ütles mulle, et naised ei tohiks tõsta mõlema käega kokku rohkem kui 5 kg. Seega on 5-liitrise supipoti liigutamine naiste jaoks maksimumraskuseks... ja veelgi enam noorte naistöötajate jaoks.“

Nõus, oma tervist peab hoidma. Seetõttu soovitavad meie töökeskkonnaeksperdid alati enne raske tööga alustamist tööandjalt küsida, mitu tundi on tema töötajatel lubatud raskusi tõsta ja milline on maksimaalne lubatud kaal, mida tohib tõsta. Ja küsige ka julgelt, mida täpselt tähendab teie tööülesannete puhul „väike koormus“.

Lõpetuseks, nagu meile soovitati: „Tööinspektsioon, saatke see postitus tööandjatele, mitte ärge pange seda üles Facebooki seinale.“ Tahame öelda, et tööinspektsioon loodi 105 aastat tagasi peamiselt selleks, et anda selgitusi nii tööandjatele kui ka töötajatele. Ja mõlemale poolele samaväärselt. Soovime, et Eestis valitseksid selged töösuhted ja turvaline ning tervislik töökeskkond.

Aga ka tööandjad on erinevad. Hoolivad tööandjad teavad juba ette, et riskianalüüs on miski, mis tuleb enne töö algust ära teha. Nad helistavad inspektsiooni ja küsivad, kas 8-kilone tolmuimeja on koristaja jaoks raske ning mida nad saavad teha oma töötajate heaks, et nende tööd kergendada. Või pärast riskianalüüsi paigaldavad nad spetsiaalse tõstuki raskete puituste tõstmiseks.

Hoolimatud tööandjad aga kasutavad ära oma töötajate teadmatust ja unistavad ilmselt tasuta tööjõust, unustades, millises sajandis nad elavad. Ja kuna nõudlus loob pakkumise, on endiselt töötajaid, kes on valmis oma tervist rikkuma ja üleliigseid küsimusi mitte esitama.

Lisaks on tööandjaid, kes oma teadmatuse või kogenematuse tõttu on jätnud sellised asjad tähelepanuta ega ole hinnanud suurte raskuste tõstmisega kaasnevaid terviseriske. Uskuge mind, ka teadmatust tuleb ette ja mõnikord tuleb seda tööandjatele ka öelda.

See tähendab, et kui teie töökohal ei ole riskianalüüsi tehtud, siis kirjutage sellest oma tööandjale. Või tehke seda ise vastavalt juhistele. Kui tuvastatakse kõrged riskitegurid ja tööandja ei kipu midagi ette võtma, siis on teil õigus raskuste tõstmisest keelduda. Lihtsalt ärge unustage, et kõik taotlused ja otsused tuleb esitada kirjalikult.

Muide, kui soovite teada, kas teie ettevõte on riskianalüüsi teinud, klõpsake siin.

Kui soovite raskuste teisaldamise kohta rohkem teada saada, siis lugege siit.

Allikas: https://tooelu.ee/et/