Kaugtöö väljakutsed

Paljud inimesed eelistavad paindlikku tööd, kuid nende ootused on kaug- ja hübriidtööle väga erinevad. „Meie kui tööandjate huvi on hoida oma inimesi ja neile võimalusel vastu tulla. Vahel on võimalik olla paindlik tööaja suhtes ja vahel asukoha suhtes – sõltub tööülesannetest. Organisatsioonis tuleb hästi selgelt leppida kokku, mida paindlikkus meie jaoks tähendab, siis ei teki valesid ootusi värbamisel või vaidlusi töötamisel,“ soovitab Telia Eesti personalidirektor, PARE juhatuse liige Ingrid Viinapuu.

Kaugtöö tähendab, et töötaja täidab poolte kokkuleppel oma igapäevaseid tööülesandeid väljaspool tööandja asukohta. Hübriidtöö korral töötatakse vaheldumisi nii kontoris kui ka kaugtööl. Hübriidtöö puhul kehtivad samad põhimõtted nagu kaugtöö korral.

Kaugtöö eeldus on poolte kokkulepe, mis tuleks sõlmida kirjalikult. Tööandja ei saa sundida inimest kodus töötama, samamoodi ei saa töötaja nõuda kaugtööd. Kaugtöö kokkulepe võiks olla laiem kui töötervishoiu ja tööohutuse teema. „Seal võiks olla ka muud praktilised teemad, näiteks mis kellaaegadel peab olema kaugtöötaja kättesaadav, kelle poole küsimustega pöörduda või kellele teatada tööõnnetusest,“ räägib Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Rein Reisberg, kes on kaugtööd teinud 17 aastat.

Kirjalikud kokkulepped loovad selgust ja kaitsevad mõlemat osapoolt. Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Johan Pastarus: „Küsimuse või kahtluse korral saab juhendi või sisereeglid üle vaadata. Kui ilmneb, et esialgne kokkulepe enam ei toimi, siis saab neid muuta.“

Kaugtöö põhimõtted on mõistlik fikseerida organisatsiooniüleselt. Kui need on paigas, saab teinekord teha täiendavaid kokkuleppeid tiimide kaupa. „Oluline on avatult selgitada, miks mõnel ametikohal on kaugtöö võimalik, kuid teisel mitte,“ soovitab Viinapuu.

Enne kaugtööd koosta riskianalüüs

Kuna tööandja vastutab oma töötajate töötingimuste eest, siis küsitakse Tööinspektsioonilt sageli, kuidas hinnata kaugtöö tegemise asukohta.

Tavaliselt saadab tööandja riskianalüüsi tegemiseks kaugtööd alustavale kolleegile küsimustiku töökoha tingimuste kohta ja juurde palutakse fotot töökohast. „Enamasti tehakse kaugtööd arvutiga ja foto näitab töökoha sobivust. Samas ei ole tööandjal õigust nõuda töötaja kodustest tingimustest fotot – see on ka isikuandmete kaitse küsimus. Kui töötaja keeldub pildi saatmisest, siis piisab, kui ta täidab riskianalüüsi küsimustiku,“ lisab Reisberg.

Riskianalüüs loetleb kaugtöö potentsiaalsed riskid ja soovitused nende maandamiseks. Samal ajal ei tohi unustada juhendamist. „Lisaks ametialasele juhendamisele on oluline pöörata tähelepanu koduse töökoha sisseseadmisele. Ergonoomika, valgustus ja peegeldused, pauside vajadus, aga ka juhtmete paigutus, et vältida komistamisi,“ lisab Reisberg.

Riskianalüüsi osa on ka psühhosotsiaalsed ohutegurid, mille üheks näiteks on pikaajaline töötamine üksinda. „Inimesed võivad kaugtööl tunda, et nad on jäänud töömuredega üksi ja peavad kõik ise ära otsustama. Peab olema võimalus kolleegidega suhelda ja küsida nõu,“ toob Reisberg välja.

Sageli on kontoris infokillud, mis liiguvad suust suhu, kuid neid ei fikseerita kirjalikult. „Sealt võib konflikt kerima hakata, sest üks pool tunneb, et ta on infost ilma jäetud, kuid teine pool võib ette heita, et kolleeg pole kontoris olnud ja seepärast ei teagi. Kahjuks on olnud ka tahtlikke tööülesannete peitmisi, kus keegi jätab tahtlikult info kaugtööd tegeva kolleegiga jagamata,“ kirjeldab Pastarus.

Igal kaugtööd tegeval inimesel peaks olema kontakte laiemalt kui ainult otsese juhiga. „Tööandja roll on korraldada, et tiim saaks omavahel kokku ja tunneks üksteist. Siis märgatakse paremini, kuidas kolleegil läheb ja kas ta võib abi vajada. Samuti küsitakse ise paremal meelel abi,“ lisab Viinapuu. Kui tiimiga liitub uus töötaja, siis tema sisseelamise ajal peaks käima näiteks rohkem kontoris.

Kontoris töötades on loomulik küsida kolleegidelt, kuidas neil läheb – sama tuleks küsida kaugtööd tegevalt inimeselt. „Hea oleks, kui pikalt kaugtööd tegevate kolleegidega tehakse aeg-ajalt lühikesi vestlusi. Kord kuus 20–30 minutit, saata paar küsimust ette, et oleks teada, mis teemal räägitakse. Rääkida läbi, mis on töökorralduses hästi, mis probleeme on esinenud ja kuidas saaks neid lahendada, aga ka seda, kas ta eelistaks kontoris töötada,“ toob Pastarus näiteks.

Sama soovitab ka Viinapuu: „Juhi ja töötaja vahelised regulaarsed üks ühele vestlused on väga olulised. Teinekord on elukorralduses mõni muutus, mistõttu kodus töötamine enam hästi ei toimi. Kui olla inimestega päriselt kontaktis, saada kokku ja rääkida, siis on suurem võimalus, et inimene end avab ja on julgem jagama ka oma eraelulisi keerukusi. Nii saame inimest toetada, et tema vaimne tervis ning töö ja eraelu tasakaal oleks paremini tagatud.“

Lisaks kohustustele on ka ohud, mida tööandja ei näe. „Kaugtööl võib selliseks probleemiks olla lähisuhtevägivald. See probleem võib tõusta töökeskkonnas, kui inimene usaldab oma mure heale kolleegile või juhile. Tööandjal võiks probleemi käsitledes olla olemas informatsioon, kuidas kahjude süvenemist vältida, näiteks kuhu saab töötaja murega suunata. Sellega tagab tööandja, et probleemi lahendus on jõudnud valdkonna spetsialistide kätte,“ lisab vaimse tervise konsultant. Sageli pakuvad tööandjad võimalust psühholoogi vastuvõtuks, mida võiks kolleegile sel juhul soovitada. Nõu ja abi saab ohvriabist ning politseist.

Tööõnnetus kaugtööl

Kahjuks juhtub tööõnnetusi ka kaugtööl. Neist levinumad on juhtmete taha komistamised ja kukkumised. „Sageli küsitakse, kuidas teha kindlaks, kas tegu oli tööõnnetusega. Kui kaugtööd tegev töötaja sai tööülesandeid täites viga ehk tema tegevus oli seotud tööga, siis on tegu tööõnnetusega. Kui ta läks tooma telefonilaadijat ja koperdab pikendusjuhtme otsa, siis on tegu tööõnnetusega, kuna ta vajas seda tööks,“ selgitab Reisberg.

Kui juhtub tööõnnetus, siis see ei tähenda automaatselt, et üks või teine osapool on kindlasti süüdi. Tööandjal ja töötajal on mõlemal oma vastutus. „Kui kodus on jäetud kaablid lohakalt laua alla ja inimene kukub, siis on raske väita, et see on tööandja vastutus,“ lisab Reisberg.

Kaugtööl suvilas või välismaal

Reisberg sõnab, et seadused ei täpsusta, kui pikalt peab töötama mingis kohas, et riskianalüüsi teha. „Kui inimene töötab sageli suvilas, siis on mõistlik teha riskianalüüs ka suvila kohta. Kohvikus või rongis töötamine on korraks ja nende kohta ei ole vaja riskianalüüsi teha,“ selgitab Reisberg.

Telias on välismaal töötamise põhimõtted kaugtöö juhendis kirjas. „Siis on inimesel lihtsam valmistuda ja talle ei tule üllatusi – mõlemad pooled teavad, mille eest nad vastutavad,“ lisab Viinapuu. Töötaja peab tegema reisikindlustuse ja leidma sobiva tööruumi. „Tööks on vajalik eraldi ruum, näiteks kohvik ei sobi. Samuti tuleb teha töökoha riskianalüüs,“ räägib Viinapuu. Kui töötaja on jõudnud välismaale, siis vaadatakse regulaarse üks ühele videokohtumise käigus juhiga ka töökeskkond üle.

Kaugtöö riskianalüüsi küsimustiku näidise leiab Tööelu portaalist.

Allikas: https://www.tooelu.ee/et/