Raske aeg tööturul: Konflikte rohkem, palgavõlga on raske kätte saada ja ukrainlasi orjastatakse

29.04.2024

Majanduskriis on kasvatanud töövõtjate ja -andjate tülisid. Seda võiks rasketes oludes tavaliseks pidada, kuid varasemates kriisides pole olnud näha, et mõni ettevõte venitaks pealtnäha tühise palgavõla tasumist poole aasta peale, sest hing on paelaga kaelas ja pankrot silme ees.

Teenindus- ja kaubandustöötajate ametiühingu juhi Elle Pütsepa päevad on kogu aeg olnud tihedad, kuid viimane aasta-poolteist eriti. “Praeguses olukorras püüavad paljud ettevõtted kavaldada, töötajatest püütakse mõnigi kord vabaneda seadusetähest mööda hiilides, et kokkuhoidu saavutada,” ütles ta. “Ametiühing aga võib töötaja jaoks taolises olukorras olla suur tugi.”

Lahkuma sunnitakse pisiasjadega norides

Ühelt poolt avaldab ametiühing koondamisi ette võtvatele firmadele survet, et ehk ei peaks nii palju inimesi lahti laskma, võib-olla piisab vähematest. Vaadatakse firma majandusnäitajaid, peetakse läbirääkimisi.

Teisalt aidatakse Pütsepa sõnul inimesi, kelle arvates on tööandja neile ülekohut teinud, tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni avaldust vormistada. Sellel on oma vormilised nüansid ja mõnigi võib käega lüüa, kui midagi on läinud valesti või tööinspektsioonist küsitakse lisateavet asjaolude kohta.

“Teenindus on selline keeruline koht, kus põimuvad suhted kaastöötajate, ülemuste ja klientide vahel,” nentis Pütsepp.

Kasutades kirjut pilti igapäevatöös, püütakse vahel töötajast lahti saada norimisega – küll heidetakse ette liiga pikki puhkepause, küll sobimatust kollektiiviga, küll mingite muude nõuete täitmata jätmist. Keegi pannakse tööle ainult õhtustesse või öistesse vahetustesse, et töötaja ise lahkumisavalduse kirjutaks.
“Kui on näiteks tegemist tõendatud vargusega või muu rängema rikkumisega, siis pole loomulikult millegi üle vaielda, aga sageli jäädakse etteheidetes kinni just pisiasjadesse,” rääkis Pütsepp. “Kahjuks ongi inimesel sageli lihtsam ära minna kui oma õiguste eest seista. Paljud löövad käega, sest kaotadagi pole midagi: näiteks kaubanduses on palgatase enam-vähem igal pool ühesugune. Vahel löövad ülemuste algatatud kampaaniaga kellestki vabaneda kaasa teised töötajad.”

Siin tuleb mängu juba selline mõiste nagu töökius. Pütsepp rääkis, et kuigi viimasel ajal tehakse sellest juttu palju, on tõestada raske. Siin ongi ametiühing koht, kust saab nõu küsida. Üks võimalus on n-ö päevikut pidada: märkida üles ja kirjeldada kõigi juhtumite asjaolusid. Seda saab siis vajadusel tööinspektsiooni töövaidluskomisjonis kasutada.

Rahaga ongi kitsas

Kõik, kes väidavad, et nad on tööl taga kiusatud, seda muidugi ei ole. Kiusuks peetakse vahel ka lihtsalt töö tegemise nõudmist.

“Kui vaadata tööandjate poolelt, siis vaidluste väga märkimisväärset suurenemist pole üldiselt võimalik täheldada,” sõnas omakorda ettevõtjaid esindav tuntud ekspert Heli Raidve. Tema sõnul suureneb tööandjate ja -võtjate kompromisskokkulepete arv, mis on hea märk. Samuti teevad kohtud töövaidlustes tublit tööd.

“Küll on praegu väga ebatavaline, et vaid mõned tööandjad on võimelised välja mõistetud palgavõla kohe ära maksma,” rääkis Raidve. “Võlga venitatakse vahel mitme kuu, vahel poole aasta peale. Mõnel juhul venitatakse suhteliselt väikest summat aastaks. Ja põhjus on lihtne: tööandjatel ongi rahaga kitsas.”

Raidve sõnul paistab praegu selgelt silma, et koondamisi on varasemast rohkem. Enamus vaidlusi lahendatakse siiski kokkuleppel. Osa jõuab töövaidluskomisjoni, edasi kohtusse lähevad need juhtumid, mida kuidagi pole õnnestunud muidu klaarida. Otse, ilma töövaidluskomisjonita tööandja vastu kohtusse minejaid on siiski väga vähe.

Heli Raidve lisas, et kui 2009. aastal tuli praegune töölepinguseadus, menetleti suurusjärgus 6300 asja ringis töövaidluskomisjonis ja alla tuhande kohtus. Praegu vaadatakse komisjonis aastas läbi 2500-3500 vaidlust ja ehk 700-800 neist jõuab kohtusse. Loomulikult on mõlemal osapoolel komisjoni otsust võimalik kohtusse edasi kaevata.

“Kui majanduses on head ajad, püüavad ettevõtjad olla võimalikult korrektsed, kõiki seadusi täita ja paberid korda teha,” nentis Raidve. Tema sõnul keskendub halbadel aegadel aga kõik ellujäämisinstinktile. Korralikud ja tugeva põhjaga tööandjad tegutsevad edasi, häda jõuab esimesena just väiksemate firmade hoovi.

Näiteks kui kaks Soomes tegutsenud ehitajat, Jüri ja Jaan on otsustanud teha kodumaal oma firma, siis suure tõenäosusega kannatavad nad ühena esimestest. Suur ehitusettevõte ei pruugi neilt halval ajal mahte vähendades enam teenust osta.

“Ma siiski ei näe, et majanduses valitseksid praegu sellised kohutavad ajad nagu 2009. aastal, kui turg täitsa kokku kukkus,” lausus Raidve. Küll paistab tema sõnul selgelt, et maksutõusude, näiteks käibemaksu tulemusel on vähenenud Eesti ettevõtete konkurentsivõime võrreldes teiste riikidega.

“Ma näen ka, et hiljutise Euroopa Kohtu otsuse valguses, mis räägib kohustuslikust puhkeajast, ei ole paljud tööandjad võimelised endale töötajaid juurde palkama või tekitama n-ö veel viiendat vahetust,” lisas Raidve.

Jutt käib sellest, et Euroopa Kohtu otsuse järgi peaks 1. jaanuarist 2024 töötajate tervise kaitsed huvides olema nende iganädalane katkematu puhkeaeg vähemalt 59 tundi, graafikuga töötajatel 47 tundi. Meie töölepingu seadusest tulenevad väiksemad numbrid: graafiku alusel töötava töötaja iganädalane puhkeaeg peab olema vähemalt 36 tundi ning muudel juhtudel vähemalt 48 tundi. Ühesõnaga, uus tõlgendus sunnibki vahetustega tegutsevaid ettevõtteid lisatööjõudu palkama.
Kuna paljudel ettevõtetel on hing paelaga kaelas, tekitab see tööandjate ja töötajate vahel loomulikult lisapingeid. Ja kasutades ametiühingujuhi Elle Pütsepa sõnu: tööandjate poolset kavaldamist.

Aastal 2023 oli üle 400 töövaidluse rohkem

Töövaidluste statistika näitab, et aastal 2023 esitati töövaidluskomisjoni 2297 avaldust, millest 2046 on tulnud töötajatelt ja 251 tööandjatelt. Võrreldes eelneva, 2022. aastaga on töövaidluste arv seega 428 võrra tõusnud.

Lisaks, kui varasematel aastatel oli näha, et töötajad pöörduvad töövaidluskomisjoni väiksemate summadega, siis nüüd on need oluliselt suuremad.

Aastal 2023 oli nõuete kogusumma üldse 11,4 mln eurot, 2022. aastal aga üheksa miljonit. Täielikult rahuldati 2023. a nõudeid 1,8 miljoni euro ulatuses ning kompromisse sõlmiti 2,3 mln euro ulatuses.
Kui veel võrdluseks arve tuua, siis 2019. aastal oli nõuete kogusumma 16,1 miljonit eurot, 2020. aastal aga 11,9 miljonit. 2021. aastal jäi nõuete kogusumma 10 miljoni kanti.

Kui nüüd proovida üldistust teha, siis ühelt poolt on mullu nõuete ja vaidluste summa kasvama hakanud. Tulnud koroonakriisi eelsel ajal kõrgelt alla ja tõuseb nüüd taas ülespoole. Teisalt, kui kriiside eelse hea ajaga võrrelda, jäävad tööandjad töövõtjatele justkui vähem raha võlgu. Aga nagu tõdetakse ka tööinspektsioonis, on maksmata summasid varsemaga võrreldes märksa keerulisem kätte saada. Osa ettevõtete olukord on lihtsalt väga kehv.

Tööinspektsioonist öeldakse, et veel 2023. aasta alguses said avalduste esitajad oma töötasud üsna kergesti kätte, olgu või osade kaupa või viivitusega. 2023. a lõpuks oli töövaidluskomisjoni aga kaevatud palju ettevõtteid, mis ei olnud suutelised töötajatele töötasu isegi osaliselt välja maksma. Praegugi, 2024. a esimeses pooles jätkub taoline tendents. Enim nõudsid töötajad maksmata jäänud töö- ja puhkusetasusid ning muid hüvitisi.

Kust pole võtta, ei võta ka surm

Paljudel juhtudel ei jäägi siis üle muud kui anda kohtusse pankrotiavaldus. 2023. aastal lõpetas Eestis üldiselt 2000 ettevõtet oma tegevuse – neist osa pankrotiavaldusega. Pankroti korral on töötajal võimalik tööandja võlgnevusi vähemalt osaliselt töötukassa kaudu nõuda. Osa võlgu jäänud palgast võibki aga jääda saamata või nõuab raha kättesaamine töötajatelt erilisi jõupingutusi.

Kui ettevõte läheb pankrotti, on töötajate jaoks tegemist üldiselt koondamissituatsiooniga, kus koondamishüvitis tasutakse töötukassast. Kõik palgavõlad saavad aga kaetud, kui pankrotihalduril õnnestub edukalt maha müüa ettevõtte varad. Üldiselt on see siiski vaid teoorias nõnda – kust pole midagi võtta, sealt ei võta ka surm.

“Firma jättis palga maksmata ja andsin asja kohtusse,” meenutas üks õnnetu töötaja. “Kaks korda on kohus teinud otsuse, et ta peab mulle maksma, ja asi on kohtutäituri käes. Raha ikka ei ole ja kohtutäiturile saadeti firmast kiri, et varasid ei ole ja endine ülemus töötab ka miinimumi eest.”
Üldiselt kohtab ettevõtetes raskel ajal igasugust suhtumist: kuigi oleks vaja kärpida, mõni hoopis laiendab tegevust, mis toob häda juurde.

Näiteks jättis maksejõuetuse suunas liikuv toitlustusasutus kümmekonnale töötajale mitu kuud palga osaliselt või täielikult maksmata. Samal ajal võeti juurde uusi töötajaid, kellele samuti ei makstud. Töötajatest enamik olid noored, mitmed lausa alaealised.

Need, kes oskasid ja julgesid, pöördusid raha kättesaamiseks töövaidluskomisjoni. Tõenäoliselt nägid noored oma saamata jäänud tasusid alles pool aastat hiljem, sest pankroti korral hüvitab töötukassa osaliselt tööandja võlgnevused töötajate ees. Sama tööandja otsustas töövaidluskomisjoni menetluse ajal e-kirjadele mitte vastata ning riik kulutas ainuüksi tähitud kirjade edastamisele sadu eurosid.
Üldiselt, mis puudutab palgavõlgnevusi, siis pankroti korral on töötajad vihma ja tuule käes.

Kõigepealt rahuldatakse pandiga tagatud võlausaldajate nõuded, mis tähendab, et eelisseisundis on näiteks pangad. Ja ülejääk jagatakse siis pandiga tagamata võlausaldajate vahel. Juristide sõnul on reaalsus, et pankrotimenetlusi, kus pandiga tagamata võlausaldaja saab üleüldse midagi pankrotipesast tagasi, ei ole eriti palju. Pankrotimenetlusi, kus pandiga tagamata võlausaldaja saab tagasi üle 40% oma nõudest, tuleb ette haruharva.

Tuntud on mahlatootja Largo juhtum, mille pankroti väljakuulutamisest täitus tänavu aprillis aasta. 14 töötajat koondati, haldur aga näeb vaeva vara müügiga, mis hinnati tagajärjetult ostjat otsides alla 400 000 euro võrra ehk 200 000 peale. Ilmselt jäävad sellestki ettevõttest üles mõned palgavõlad, sest nagu haldur Jüri Truuts kiretult tõdes: pandipidajad on eelisjärjekorras.

Kõige enam on hädas põgenikud

Hugo.legali juristi Katrin Martise sõnul pole klientide mured seoses töösuhetega viimase kahe aasta jooksul suurenenud. Küll aga on muutunud tööl enda arvates ülekohut kogenute rahvuslik segment. Valdav osa kaebajatest on põgenikud või muudel põhjustel siia kolinud.

“Kui meedias räägitakse ainult nendest, kes toetavad Ukraina riiki, siis nendest, kes käituvad siin töötavate ukrainlaste ja moldaavlastega kui orjadega, vaikitakse,” lausus Martis. “Ausalt öeldes pean ma iga kord kliendilt vabandust paluma, öeldes, et selline käitumine pole Eestis tööandjate seas tüüpiline. Samas võtavad taolised töötajad vastu iga töö, isegi kui neil puudub selleks kvalifikatsioon. Taolisi, kes pärast oma probleemidega juristi jutule tulevad, töötab palju valdavalt ehituses, teeninduses või tööstuses.”

Tallinn paistabki silma selle poolest, et kõige enam on tööõiguse juristi klientide seas ukrainlasi ja moldaavlasi, keda kasutatakse ära, sest nad töötavad rohkem kui kaheksa tundi päevas, põhiliselt seetõttu, et neil on vaja sissetulekut. Tavaliselt lastakse nad lahti ebaseaduslikult, palka ei maksta seaduse järgi või makstakse töölepingus kokkulepitust vähem. Samuti ei maksta puhkusehüvitist.
Kõigi rahvuste kohta võib aga üldistada: juristi juurde tulijad vaidlustavad töölepingu lõpetamise aluseid. Nad arvavad, et ülesütlemine on põhjendamatu või tõendamata, või on ülesütlemise asjaolud välja mõeldud.

Mida teha, kui tööandja jääb palga võlgu?

• Tööleping on kahepoolne ja mõlemad pooled on kohustatud seda täitma.
• Kui töötasu maksmisega oluliselt hilinetakse, võib töötaja teatud juhtudel töölepingu ise enda poolt üles ütelda. Seda peaks tegema kirjalikus vormis.
• Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, peaks tööandja maksma töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.
• Pöörduda võib töövaidluskomisjoni (TVK), mille otsus on täitedokument.
• Ettevõtte pankroti väljakuulutamisel on tegemist töötajate koondamise olukorraga.
• Pankrotimenetluses määratakse ettevõttele pankrotihaldur, kes hakkab tegelema kõigi tööandja varade ja võlgadega ehk võtab üle nö tööandja kohustused, sh töötajatega töölepingute lõpetamise.
• Töötajal on mõistlik otsida infot tööandja ettevõtte pankrotimenetluse seisu ja panrotihalduri andmete kohta portaalist Ametlikud Teadaanded.
• Võlausaldajad sh ka töötajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest väljaandes Ametlikud Teadaanded teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu. Seda sõltumata, milline on nõue või selle tähtaeg. Nõudest teatamiseks tuleb esitada haldurile kirjalik avaldus.
• Kui pankrotihaldur ütleb töötajatele töölepingu erakorraliselt üles seoses tööandja pankroti väljakuulutamisega, on ka pankrotihalduril üldjuhul kohustus järgida etteteatamistähtaegu, mis sõltuvad töötaja töösuhte kestusest tööandja juures. Kui töötaja töösuhe on kestnud vähem kui üks aasta, on etteteatamisaeg on 15 kalendripäeva, 1-5 aastat – 30 kalendripäeva, 5-9 aastat – 60 kalendripäeva ning 10 ja enam tööaastat – 90 kalendripäeva.
• Eelviidatud etteteatamistähtajad kehtivad ka koondamise puhul. Kui teenistussuhe või teenistusstaaz on kestnud 5-10 aastat, makstakse töötukassast hüvitust ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kui üle kümne aasta siis kahe kuu ulatuses.
• Täpsemat infot TVK kohta, kui tekivad lahkarvamused tööandjaga, võib leida Tööinspektsiooni kodulehelt https://www.ti.ee/toovaidluste-lahendamine/kuidas-poorduda/toovaidluskomisjoni-poordumine
  Allikas: tööinspektsioon

Allikas: https://pealinn.ee/