Karin Paulus: iga koondatu vajab hellust
18.07.2019
Karin Paulus kirjutab Eestis toimunud suurkoondamiste taustal sellest, et vastutustunnet ja hoolimist võiks meie töökultuuris senisest palju enam olla.
Viimastel kuudel - ja tegelikult ka aastatel - on järjest tulnud suuri uudiseid masendavatest koondamistest ja sundpuhkustest. Portsust töötajatest on viimati soovinud vabaneda õmblusettevõte AGN, retropood Mööblimaja, Operaili Tapa depoo vagunite remondiäri, Narva linnakantselei.
Värske on uudis Narva üsna kaasaegse puitmajatehase Modulehouse plaanist Norras saadud kahjumi optimeerimiseks koondada 109 inimest. Suurematest koondamistest meenuvad Baltika, mis jättis Lasnamäel ja Ahtmes töötuks 340 inimest, ning Haapsalu mõõtkavas hiiglaslik koondamine – autotööstusele juhtmeköidiseid valmistanud PKC tehase 347 inimese.
Eesti Energia kaevandustest ja elektrijaamadest on koondatuid olnud ligi pooltuhat, lisaks on saadetud enam umbes 1300 inimest sundpuhkusele. Need sammud pole tööturul erandlikud, kuid vähemalt jutu poolest on erinevalt kõigist teistest sektoritest on riigi juhtoinad nende töökohtade alalhoidmisest rääkinud.
Ida-Virumaa õhku ja vett saastavad ning maapinda ja tervist õõnestavad kaevandused on pühad lehmad, mille likvideerimist oleks Euroopa Liidu nutikamates riikides saatnud arusaam, et kasvuhoonegaasidega hävitame ise oma planeeti.
Diskussioon käib energiajulgeoleku, mitte rohehüppe üle
Põlevkiviettevõtetele kui kopsuhaiguste mekale oleme seni iseenese tarkuses peale maksnud ja plaanime ilmselt teha lähitulevikuski. On uskumatu, kuidas kõikide teiste valdkondade koondatutega võrreldes arvatakse, et just kaevurid-energeetikud vajavad senise palgataseme (u 1500.-), traditsioonilise elukutse ning elukutse säilitamist.
Käima on kahjuks tõmmatud ka diskussioon energiajulgeolekust, mitte adekvaatne arutelu kiirest PÕXITist ja võimalusest teha ära rohehüpe. Räägitakse esimest korda peredest, pangalaenudest ja sellest, kuidas ilma ümberõppeta on uut samaväärset tööd võimatu saada.
Vägisi tundub, et meessoost inimese ehk kaevuri puhul leitakse, et ajutise miinimumpalga peal olla on piinlik ja meesinimene vajab väärikat palka, naine võiks seevastu olla paindlik ja leppida säästlikult ka piskuga. Ometi näitab statistika, et peretoitjaks paljud mehed pole ning lapsi peavad üleval pigem emad kui isad. Üksikisasidki on vaid paar kribalat protsenti, üksikemasid aga ligi kakskümmend.
Üpris ilmekas oli valdavalt naistele tööd andva Baltika juhtum, mille puhul pigem öeldi, et õmblejaid läheb ikka tarvis. Mis sest, et uue töökoha leidmiseks tuleb näiteks Ahtmest ära kolida, Tallinnas oluliselt kallim korter üürida, väiksemat palka saada ja lasteaiakohad leida, lamavale vanurile koht leida.
Naisi perekonnapeana või üksikuna elava inimesena eksistentsi eest võitlejana hinnata ja hoida ei soovita. 8. märtsil nelgid pihku, 12. mail parima ema valimine ja ongi asi ants!
Haiget saab tegelikult siiski iga tööta jäänu, olgu tema amet mis tahes.
Töötus murendab identiteeti
Nõutus seisus on liidetud valdade tublid ametnikud, suletud maakoolide õpetajad, Narva linnakantseleist koondatud koristajad, aga ka mõnes büroos või riigiasutuses koondatud või ka lihtsalt lepingute lõppemisel töötuks jäänud.
Igasugune ametist vaba olek on väike katastroof, maailma kokkuvarisemine, mis murendab tihti inimese identiteeti, tekitab tunde saamatusest ning põhjustab sageli häbi. Kui uue töö leidmine venib, siis kannab paljude ettevõtjate silmis taoline kandidaat ebakompetentsuse häbimärki ja senine raamatupidaja ei julgegi ehk teha enam muud kui jagada postkastidesse reklaame.
Praegune kreenis seadusandlus teeb inimese võimaluse end kaitsta väga hapraks: laps saab kolmeseks, tahad naasta tööle, aga päevapealt saab sinust loobuda, kui sa just rase pole. Sotsiaalse kaitseta töökohti ju pakutakse: ametliku hanke allhanke korras koristavad memmekesed "mustalt" linnavalitsusi, haigekassata aitavad koolilapsed ehitustel ja ladudes.
Rämedate suurte ja paljude tillukese koondamiste ajal tundub, et meil eeldatakse kutsemeisterlikkust, mobiilsust ja tahtmist kiiresti ümber õppida ainult töövõtjatelt. Mõtelgem kasvõi käpardliku Nordica või Omniva peale. Professionaalne juhtimine ja mõistlik, rõveda sõnaga väljendudes - jätkusuutlik äriplaan võiks olla uus normaalsus.
Tarkade tarneahelate kõrval muudab pikas plaanis firma stabiilsemaks ka töötajate inimeseks pidamine. Ma ei arva, et vabrikus peaks olema tingimata kiiged ja toimuma suvepäevad, pigem on vajalik enese elatamiseks piisav palk, suhtlemine kui võrdne võrdsega, mitte ülevalt alla ning töö austamine ning iseenesestki mõistetavalt piisavad sotsiaalsed garantiid.
Täpselt vastupidist nägime hiljuti Rakveres, kus tapamaja raske töö ja streikijate vastu põlgust üles näidanud ja inimesi lahti lasknud HKScan Estonia juht Anne Mere sai hoopistükkis Rakvere kõrgeima tunnustuse – Kroonimärgi ja firma motivatsiooniprogrammi raames ettevõtte aktsiaid. "Maassa maan tavalla" ehk siis igal maal tema komberuumi kohaselt oli ka tugevate ametiühingutraditsioonidega Soome firma sõnum.
Töökultuuri aitaks parendada ilmselt ka tööviljade hindamine. Maasika ja liha puhul on kohaliku ja hügieenilise toote vastu huvi suur. Teistes valdkondades on asi puudulikum.
Nii saame pigem teada väljamaise kosmeetika poest Lushist, kes tegi meile sätendava vannipommikese, kui Sangarist seda, kes õmbles meile triiksärgikese. Eriti nüüd, kui viimane on kevadel avalikustanud, et oma õmblustööd lõpetatakse ja minnakse üle tootmise sisseostmisele.
Seda, et näiteks mõni Eesti rõivabränd võiks orientaalse lapstööjõu, sõja- ja majanduspõgenike jõhkra ärakasutamise ja tootmisjäätmete ja transpordiga asemel olla säästlik, ei näikse arvavat praegu suurt keegi.
Ilmselt on retseptiks vastutustunne ja hoolimine – omamoodi memme musi, mis ühtki kodanikku saatmata ei jää.