Raul Eamets: tuleb õppida juhiks, ainult siis on lootust head tööd saada

24.07.2026

Tööturg tahab üha küpsemaid inimesi ja haridus valmistab ette üha lapsemeelsemaid. Mis on lahendused? Aus vastus on, et ega me veel ei tea, kirjutab Raul Eamets.

Tehisintellekti (TI) mõjule igapäevaelule ja meie mõtlemisvõimele ning laste vaimsele arengule on juba paar aastat suurt tähelepanu pööratud. Murelikuks teevad meie aju-uurijate väited, et tehisaru laialdane kasutamine juba põhikoolis või veelgi varem pärsib aju arengut. Seosed ajus, mis tavaliselt tekivad õppimise käigus, jäävad puudulikuks kui me juba väga varakult hakkame kõiki asju küsima TI käest. Päris hirmutav on mõelda, et 20 aasta pärast istuvad riigikogus rahvaesindajad, kes mõtlevad nagu viienda või kuuenda klassi teismelised. Olen uuest ja kasvavast digilõhest ka ise varem kirjutanud.

Teine suur valdkond, mida on uuritud juba sellest ajast peale kui ChapGPT avalikuks sai, on TI mõju töökohtadele. Meedias on ilmunud artikleid selle kohta, et tehisaru võtab ära töö just alustavatelt valgekraedelt. Pean silmas kõrgharidusega noori, kes sisenevad tööturule just lihtsamate assistendi, praktikandi jt taoliste ametite kaudu. Kirjade sorteerimist, neile vastamist, memode koostamist ja dokumentide korrastamist teeb järjest rohkem tehisaru ja nendele ametikohtadele ei ole vaja palgata vast lõpetanud bakalaureusi või rakenduslik kõrghariduse omandanuid.

Jutt käib kõikvõimalikest ametnikest ja kontoritöötajatest. Arvestades meie ümber vohavat bürokraatiat, mida on vaja selleks, et jõustada kõikvõimalikke regulatsioone, tuleb tõdeda, et ilma selle ametnike armeeta ei saa. Keegi peab nende teemadega tegelema ja mitte ainult avalikus-, vaid ka erasektoris. Kui meil ei oleks palgaarvestajaid, kvaliteedikontrolle või personaliga tegevaid inimesi, siis ka tavaline kellumees või elektrik oma palka kätte ei saaks, kuigi meile meeldiks enamasti teisiti mõelda. Me ei pääse valgekraedest.

Vähem on räägitud sellest, kuidas muutuvad töökohtadele esitatud nõuded ehk mida tööandjad tööturule sisenejatelt ootavad. Mõni aeg tagasi ilmus Financial Times'is väike aga huvitav ülevaatelugu sellest, kuidas on muutunud alustavatele töökohatele esitatud nõuded. Aluseks oli PwC 2026 globaalne TI töökohtade baromeeter, mis tugines ligi miljardi internetis ilmunud töökuulutuse analüüsile. Suure tõenäosusega kasutati tehisaru abi, et nii massiivset andmebaasi analüüsida.

Kokkuvõttes kirjeldab raport seda, et meie töökohad muutuvad järjest professionaalsemaks (keerulisemaks) ehk lihtsamad ja rutiinsemad ülesanded antakse TI-le. Kasutatakse ka terminit "töökohtade vananemine". Raporti kontekstis tähendab see, et varem lihtsad töökohad eeldavad nüüd suuremat kogemust, otsustamisjulgust ja laiemat silmaringi kui varem. Teisiti öeldes eeldavad juunioritele mõeldud töökohad seeniorite teadmisi ja oskusi.

Teine trend on töökohtade demokratiseerumine ehk me anname laiemale seltskonnale sellised TI-töövahendid, mis varem eeldasid professionaali või spetsialisti taset. Hariduse vaates tähendab see, et madalama hariduse ja oskuste tasemega inimesed suudavad tänu tehisarule lahendada keerulisemaid ülesandeid.

Mulle kangastub selle viimase taustal pilt sellest, kuidas suhteliselt kehvade algteadmistega inimesed kasutavad võimsaid töövahendeid ning saadud tulemusi keegi kontrollida ei suuda, kuna selleks pole lihtsalt eelteadmisi. Päris õõvastav tulevik.

Väliselt lihtsad ja selged trendid, aga kergitavad haridussüsteemi ette väga suuri ja keerulisi ülesandeid. Kuidas jõuda selleni, et juhiabi (sekretär) peaks sisuliselt oskama teha sama tööd, mida teeb juht, st oskama ja julgema otsustada, omama laiemat pilti, suhtlema vabalt inimestega. Tundub võimatu missioonina? Järjest olulisemaks muutuvad mitte tehnilised oskused ja teadmised, vaid oskused ja teadmised, mis eristavad inimest masinast. Sellisteks oskusteks on suhtlemisoskus, loovus, empaatiavõime, strateegiline mõtlemine, visiooni loomine, eetikateemad, otsustamisjulgus.

Sisuliselt peame suutma jõudma selleni, et värske koolilõpetaja või kõrgkooli lõpetaja mõtleks ja otsustaks nagu elukogenud juht. Ma natuke utreerin, aga näeme ju selgelt, et noorelt bakalaureusekraadi omandanud inimeselt nõutakse varasemat töökogemust, kui ta kuskile kandideerima hakkab. Ülikooli soov oleks samal ajal, et ta võimalikult palju õpiks, mitte ei töötaks.

Olukorra teeb hullemaks see, et kui me vaatame, mis toimub haridussüsteemis, siis kogu see tehisaru pealetung vähendab kõikide nende nimetatud "inimlike" omaduste rolli ja tähtsust meie elus. Kui inimesed istuvad korraks maha, et aega parajaks teha, või ümber laua, et näiteks restoranis menüüd oodata, siis nad ei räägi ju omavahel, vaid on ninapidi telefonis.

Kui minu põlvkonna inimestele on probleemide ilmnemisel kombeks teisele poolele helistada või kokku saada, mis oleks veel parem, siis nooremad eelistavad tekstisõnumeid, mitte näost näkku kohtumisi või rääkimisi. Neid pigem kardetakse.

Olen ise näinud, kui abitud on inimesed tööintervjuul või suulisel eksamil ja seda siis, kui TI ei olnud veel massidesse läinud. Kui ollakse probleemide lahendamisega hädas, siis küsitakse nõu tehisarult. Olen ise TI abiga remontinud edukalt Hiina robottolmuimejat, ei olnudki midagi keerulist. Kui on vaja otsustada, mida õhtul teha, küsitakse nõu TI-lt. Kui suhted on sassi läinud, küsitakse abi TI-lt. Meeskonnatööd eelistatakse teha üle veebi, eelistatult nii, et kaamerad ka sees ei ole. Seda nimekirja võib jätkata.

Kokkuvõte on suhteliselt kurjakuulutav. Tööturg tahab üha küpsemaid inimesi ja haridus valmistab ette üha lapsemeelsemaid. See ei kehti mitte ainult üldhariduse, vaid kogu haridussüsteemi kohta.

Mis on lahendused? Aus vastus on, et ega me veel ei tea. Praegu igatahes purjetavad hariduse laev ja tööturg täiesti erinevas suunas. Kuidas arendada neid n-ö inimlikke omadusi, kui TI vägisi peale tuleb ja neid oskuste arengut pigem pärsib? Keelame mingi vanuseni arvutid (nutikellad, nutisõrmused, nutiprillid jne) koolis, et sundida lapsi oma peaga mõtlema? Pigem on see teoreetiline võimalus, mida reaalsuses praktiliselt võimatu ellu viia.

Anname kõrghariduse suuremas mahus alles siis, kui inimesel mingi teatud vanus ja küpsus on saavutatud? Mida nad vahepeal teevad? Teenivad kaitseväes kaks aastat kodumaad ja alles siis saavad haridusteed jätkata. Kaitsevägi on läbilõige ühiskonnast ja seal näeks iga noormees, mis seltskonda ta kuulub ja kuhu ta võiks kuuluda. Või avanevad eliitkooli mullist tulnud gümnasistide silmad, et ah soo, selliseid inimesed elavad ka Eestis. Raamidest väljuvaid lahendusi on ilmselt veelgi.

Ennekõike peab muutuma hariduse andmise protsess ehk lähenemine igale õpilasele peab muutuma individuaalseks. Tegelikult on vaja rohkem õpetajaid klassiruumi vähemalt lähematel aastatel. Millalgi, kui õpilaste arvud hakkavad drastiliselt kukkuma (umbes viie–kuue aasta pärast), siis hakkab ka õpetajaid üle jääma, kuna koole hakatakse kinni panema. Seniks on vaja meelitada praktilise kogemusega ja õpetada soovivaid inimesi kooli, et mentorite põuda leevendada. Lihtne see ei ole.

Kui me midagi ei tee, võtavad kõrgepalgalised ametikohad ära välismaalt siia toodud või meelitatud spetsialistid, kellel need elu- ja juhtimiskogemused juba olemas on. Tahtjaid kindlasti oleks. Küllap siis leitakse ka viisid, kuidas neid siia tuua. Keeleprobleemide lahendamiseks pakub TI üha rohkem võimalusi, eriti kui suhtlus toimub kirjalikult.

Umbes kümme aastat tagasi küsisin ühes sissejuhatava kursuse loengus esimese kursuse majandustudengitelt, et kelleks nad pärast kolme aastat õppimist tahaksid saada. Paljud arvasid, et nad tahaksid kohe saada juhiks. Ma laitsin selle mõtte kiiresti maha ja seletasin pikalt ja laialt, et läheb 10–15 aastat, enne kui nad päriselt juhiks võivad saada. Lisades, et kõik nagu nii ei saagi juhiks, sest selleks on veel ka eraldi geeni vaja.

Tuleb välja, et tänases kontekstis olid tudengitel õigus ja mina olen täiesti iganenud arusaamadega. Tulebki kohe pärast diplomi kättesaamist saada juhiks ja käituda, suhelda ja otsustada nii, nagu oleksid seda juba kümme aasta teinud. Karm värk.

Allikas: https://www.err.ee/